Toimetaja veerg

Sündimas on valla arengukava.

Uus vald on 105 päeva vana. Ja vallaametnikud on teinud ära päris korraliku töö – nad on kõigi valla aladega ennast kurssi viinud. Nii territoriaalses kui valdkondlikus mõttes. Mis annab õiguse nõndamoodi arvata?

Kindel märk sellest ilmutati märtsi viimase kuupäeva Elva Postipoisis. Artiklis „Vald koostab arengukava“. Sellise asja kallale asumine, kui valda ei tunne, on pehmelt öeldes väga riskantne.

Üks küsimus siiski tekib – miks peab kava hõlmama 6 aastat, kui vallavõimu praegune koosseis on pädev tegutsema vaid neli. Nelja aasta pärast tulevad uued valimised ja kavadest jääb midagi just nagu õhku rippuma.

See häirib ka keskvalitsuse tasandil, kui võetakse vastu otsuseid, mille realiseerimiseks kulub kaugele üle valimisperioodi ulatuv aeg.

Vallavalitsus kutsus rahvast 9.aprilliks ehk eelmiseks esmaspäevaks esitama oma ideid, kuidas vallaelu arendada. Et neist asisemad arengukavasse võtta. Praegu töötatakse raekojas saadud ettepanekuid läbi.

 

4.mail võetakse kokku valla visioonikonverents. Ilmselt konverentsil kooruvadki välja valla tuleviku kindlamad piirjooned.

 

Ülalmainitud leheloo põhjal võib arvata, et arengusuundi hakatakse vaagima elualade kaupa.

See on vana hea klassika – hariduselu, sotsiaalküsimused jne. Kõike jupikaupa. Need ongi enam-vähem valdkonnad, milliste puhul keskvalitsuse ametnikud nendivad, et  r i i g i eelarves pole midagi jagada, kõik on juba valdkonniti seadustega ette pandud. Selles on ka varjatud sõnum kohalikele – valdadele pole võimalik lisaraha eraldada.

Sõnades püütakse väita vastupidist. Ametlik tekst kõlab: „2018.aasta eelarves suurendati regionaalseid investeeringuid, toetati erinevaid kolmanda sektori ja kodanikuühiskonna projekte ühekordsete kulutustena 4 miljoni euro võrra. Katteallikaks on valitsuse sihtotstarbelise reservi vähendamine samas ulatuses”.

Kes asja uurib, saab teada, et sellegi pisku saavad lõviosas üleriigilised MTÜd.

 

On kõlakaid, et järgmisel aastal üle 20 milli KOVidele ikkagi täiendavalt eraldatakse. Jagame selle oletatava raha riigi elanike peale ära. Saame 20 eurot per nina. Korrutame summa meie valla elanike arvule ja saame alla kolmekümne tuhande euro ehk Elvas ühe vana puumaja hinna.

Tahtmatult meenub üks seik reaalsest elust. Mu sugulased, mees ja naine, töötasid paarkümmend aastat tagasi erafirmas, kus liikus suur raha. Töötajate palgad olid üsna tagasihoidlikud. Omanik tavatses vahetevahel jagada ka sama tagasihoidlikke preemiaid. Tema abikaasa andis isiklikult nutsu kätte ja alati küsis: „Nüüd on teil p a l j u raha. Mis te küll sellega peale hakkate!?“

 

On ka teine variant. Võtaks asja ressursipõhiselt. Meie vallal on oma loodusressurss, maaressurss, tooraineressurss, energiaressurss, inimressurss ja igasugune muu ressurss. Kas nende parima selgekssaamise ja ärakasutamise võimalused ei annaks paremini kaaluda ja määrata valla arengu prioriteete?

Ehk aitaks see viis välja pääseda suletud ringist, et kõik on „juba niigi seadustega ära jagatud“?

 

Küllap saame neis asjades rohkem selgust, kui avaldame intervjuu Elva vallavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Kertu Vuksiga. Selles on juba kokku lepitud.

 

Elvast eraldi.

 

Elva on valla keskus. Kuigi võidakse protestida, et Elvat rohkem poputatakse, kuid ta   p e a b täitma oma esindusfunktsiooni.

Aastaid on meie autoriteedid kurtnud, et suvituslinna renomeed enam üles ei upita, paari putkakese asemele Verevi randa midagi ei ehita, spaa Elvas ennast ära ei tasu ja nii edasi. Ja et Elva kui konverentsilinna arengule ei maksa mõeldagi.

Miks Elva ei kõlba konverentsilinnaks? Konverentside korraldajad ei aktsepteeri juba ammu enam suuri linnu ja eriti suuri saale. Superkohtumisteks jäägu pealinna Rotermanni ladu.

Erialakonverentsidel kipub vähemalt pool osalejatest (arvake ise, kumb) suures linnas kindlasti šoppama või läheb kuidagi teisiti tundideks kaduma. Konverentsikulud aga on hiiglasuured.

Ja kokkutulijad ise tulevad tavaliselt samasugustest suurlinnadest (neist va CO2 kogujatest). Anname neile kätte väikelinna kauni looduse ja nad tulevad siia vaimustusega. Muidugi läheb tarvis ka vajalikke ehitisi.

Üks sakslaste pere Hamburgist ütles siinkirjutajale otsesõnu: „Hoidke oma puhast loodust ja me tuleme alati teile külla. See on teie peamine võlu!“

Siinkirjutajal on selgelt meeles aeg, kui sai Võrtsu ääres peetud üht onnikest, kuhu soojal nädalavahetusel Tallinnast sõita sai. Kui rooli tagant välja ronisin, pidin pikali kukkuma – puhas õhk pani purju!

Sellest, et olulised muutused linna ja valla elukvaliteedis on võimalikud, räägib fakt, et näiteks uute söögikohtade lisandumisega on läinud päris hästi. Kuigi võttis aega. Võta või jäta, aga täna saab süüa Ego baaris, Laimis, Olerexis, restoranis Waksal, Waksal Expressis, Komorebi Sushis, Waksal Wabrikus, baaris ÜksTeist, Waides ja kus kõik veel.

Päris suurt ja soliidset veel ei ole. Aga küll see tuleb kah!

Täna vajab vallakeskus veel ka korralikke ööbimiskohti.

Ja siis muidugi kõige selle aktiivset promomist. Kui sul on, mida pakkuda, aga seisad vait, siis oled nagu eestlane tsaariaegsel Läti laadal. Kohalik ütleb sinu kohta kindlasti „mulks“.

 

Kuidas kavasid usaldama hakata?

 

Kui arengukava koos, kipub see märkamatuna riiulile jääma. Asjaomased isikud seda sirvivad, ülemused tuletavad aeg ajalt kitsas ringis meelde.

Aga kuidas teha nii, et rahval kasvaks usk kavadesse? Kuidas skepsise asemele tekitada veendumus, et kui on otsustatud ja plaani võetud, siis tehakse ära?

See küsimus ootab sama olulisi mõtteid, ettepanekuid ja vastuseid, kui need, mida arengukavasse võtmiseks paluti. Sest tahaks, et rahvas saaks kaasa elada kõigele, mis vallas toimub.

Lähiminevikus rabas meid PR-mõttes hävitav uudis: spordihoone-ujula ehitamine läheb maksma mitu korda rohkem, kui planeeriti. Valearvestus või mida, aga sellist asja ei tohi küll enam juhtuda. Ühe sõnumiga anti raske kabjahoop nii planeerija, kui tellija mainele. Ja vallarahva usaldusele.

Tundma end ühtse vallana paneb just see, kui kohalik täitevvõim annab selgelt teada:

  • nüüd me alustame selle ja selle ehitust, rajamist, kujundamist, ja see läheb maksma nii ja nii palju,
  • nüüd me oleme sellega sealmaal ja saime odavamaltki
  • ja lõpuks, et nüüd on oodata objekti käikulaskmist, tulge kõik kaasa elama!

Usun, et alateadlikult ootame me kõik sellist positiivse pinge üleskruvimist ja mis kõige olulisem – siira kaasaelamise võimalust.

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X