Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Toimetaja veerg

Toimetaja veerg

Oli ja on.

Kas laupäevase tippürituse kunstilises osas kõige tähtsam sõnum oli? Et eestlastel on olemas aastasadu kujunenud rahvuskultuur ja saja-aastane riik?

Oli jupike bussiekskursiooni. Üks suure suuga noormees hakkas Riiast Tartusse minema, aga jõudis Setumaale. Siis äkki hulkuva koeraga kalmistule. Siis võttis harvester metsas ühe puu maha. Seekord pappkaste ei olnud.

Jälle oli NO.

Kas sõnadega sõnumit oli? Oli ikka. Presidendi kõnes oli igaühele midagi.

Ka omavalitsustele, paraku kriitikahõnguliselt:

„Riigi väärikusele mõjub laastavalt, kui kohalik omavalitsus, kelle vahetu kohus ligimese märkamine meie seaduste järgi just ongi, ei võta vastutust oma inimeste eest raskel hetkel, ei aita seista inimeste väärikuse eest, olles parematel aegadel võtnud vastu nende maksud. Riigi väärikusele mõjub laastavalt, kui vald toob postkasti maksumaksja rahaga kirjastatud lehe, aga jätab inimese elu suurtes õnnetustes või lihtsalt eluõhtul vajaliku toe ja abita, sest selleks ei jätkuvat raha. Aga miskipärast ikka jätkub ajupesuks, jätmaks inimestele muljet kohaliku elu hetke kuningatest kui asendamatust jõust“.

Tegelikult on meil, võrreldes teiste Euroopa arenenud riikidega, kohaliku elu korraldusele eraldatud ikkagi kordades vähem raha. Ja hooldekodud pidanuks riigi omad olema, sest inimese aktiivse eluea jooksul kogus temalt makse ikkagi riik.

Vabaduse väljakul peeti muljetavaldav sõjaväeparaad. Õhtul tulid EKRE omad samasse kohta järjekordse tõrvikurongkäiguga.

Soome televisioon näitas oma rahvale „Tuulepealset maad“, meie tele pakkus „1944“ ja „Nimesid marmortahvlil“. Koolipoistest Vabadussõjas. Juba sada aastat ootab Eesti meie endi tom harperitelt või bondartšukkidelt o m a „Sõda ja rahu“, et tõeselt ja väärikalt kirjeldada filmilinal ka suuremat osa Vabadussõjas võidelnuist. Ja meie abimehi – soomlasi, inglasi, taanlasi ja teisi.

Raamatuid minevikust on meil juba piisavalt, sealhulgas Mart Laari verivärske. Oma „Emajões 1944“ hävitas ta Elva külje all Tamsa tankirünnakus toonase aasta augustis üle kahekümne Saksa sõjamasina. Ehk ligi kolm korda rohkem kui neid tegelikult väljale jäi.

Olid pidulikud koosolekud uutes valdades. Ka meie omas. Neilt ja tänavatelt sai kaasa üleva tunde ja hea meenutuse laulvast revolutsioonist. Toona oli iga kolmas meist Tallinnasse Lauluväljakule jõudnud – sovhoosid-kolhoosid aitasid transpordiga.

Pidustuste aegu oli hea meel tunnistada, et peale on kasvanud ja ka ise juba lapsi saanud põlvkond, kes võõrvõimu all elamisest ei tea ööd ega mütsi. See tähendab tuhandeid tegusaid ja tugevaid närvikavasid, mis mingit ängi enam ei põe. Ning pea lootusetuna paistnud oma riigi taasiseseisvumisele enam ei mõtle.

Nüüd on pidulikud hetked möödas. Kõigil meil on omad argiprobleemid.

Uus vald saab paari päeva pärast kaks kuud vanaks. Vallaametnikud sõidavad kahe Emajõe vahel ringi ja kaardistavad olukorda. Ettevõtjate tegemisi, logistikat, haridus- ja kultuurielu ning ehitiste-rajatiste arhitektuurilis-esteetilist väljanägemist. Sai võetud väga tõsine kohustus, mis kirjas endiste valdade ühinemislepingu lisas nr 3 – ehitada, parandada, renoveerida. Raha tuleb keskvalitsuselt, kahes osas.

Ja kindlasti tuleb rajada rohkemgi midagi uut. Hea näite võib võtta kasvõi Adaverest, kus on tekitatud led-lampidega tänavavalgustus. Hoopis teine asi ja saab hea projekti ning eurorahadega ellu viia. Paari aastaga on võrreldes vanade lampidega kulud tasa, aga kvaliteet on hoopis teine.

Minevikku kiigates meenutagem mitmeid meie kogukonna tublimaid – Vabariigi aastapäeval täitus 90 aastat Elva tantsutaadi Aleks Raja sünnist ja eeloleval neljapäeval oleks 70-aastaseks saanud kirjanik Astrid Reinla.

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X