“Kõik me peame seda teed käima”, ütles vanatüdruk kui pulmarong mööda sõitis. Eakuse poole liigume kohe kindlasti kõik.”
Meie vanurite lugu on hull küll. Mind häirib, et hinnatõusu vaadeldakse ainult keskmisest palgast lähtudes. Aga pensionärid? Kui palju igasugused maksud m e i d ja meie sissetulekuid mõjutavad?
Need, kes vanurite olukorda Toompeal ja Foorumitel arutavad, on kas liiga noored ja ei taju olukorra tõsidust, või ei tahagi tajuda, sest lugulaul on aastaid üks ja sama. Tahtmatult meenub krimikirjanik Arthur Conan Doyle, kes ühes oma Holmsi-loos on hoiatanud: “Kui juhtute poliitikute seltsi, ärge uskuge ühtki sõna”.
Aga kõik jäävad vanaks ja mingil hetkel on ka täna veel noored asjapulgad probleemi ees, kuidas edasi ja miks pole näiteks riiklikke hoolde- või vanadekodusid?
Eraomanikud mõtlevad ju ainult oma kukru täitmisele. No ehk mõni on ikka inimlikum ka.
Minu isa, Elva kauaaegne meier Mihkel Siplane, oli hooldada Hellenurmes. Sinna ma ise küll minna ei tahaks ja teistele ka ei soovita. Tööinimestena käisime abikaasaga seal põhiliselt nädalalõppudel. Ühtegi hooldajat ei kohanud.
Saan aru, et nende palgad pole kõneväärt. Aga kui oled vabatahtlikult vanadekodusse või hooldekodusse tööle läinud, peaksid ka vastavalt oma tööd tegema. Juhtus nii, et isa kukkus voodist maha ja sai vaagnaluu murru. Üsna varsti pärast seda langes ta koomasse ja suri. Remark: kontrollisin üle – Elva vallavolikogu liikme Vambola Sipelga omandis olevatest hooldusasutustest pole ühegi kodulehel sõnagi hindadest. Aga hinnad on kõrged. Väga kõrged.
Aprillist lubatakse suurt pensionitõusu. Ma ei imestaks, kui kõrgepalgalised parlamendiliikmed ilmuvad kihutuskoolekutele ja hakkavad küsima, mis me küll selle rahaga peale hakkame? Kõik on ju nende arvates meil nii ilus ja korras. Jääb vägisi tunne, et vanuritesse suhtutakse meil Eestis nii: parem oleks, kui võimalikult kiiresti ära sureks. Näiteks päev enne pensionile jäämist. Aga ei saa surra, sest ka matused on üle mõistuse kulukad!
Ja nii me vireleme. Kes lühemat aega, kes pikemalt. Ja need potentsiaalsed pensioni- või hooldussambad või ükskõik kuidas me neid nimetame, kipuvad kolinaga pankrotti minema. Milline meede (oh kui uhke sõna!) kindlustaks, et inimene vajaduse korral aastatega sissemakstud summa enda käsutusse saab? Ja arvestatavas suuruses?
Kuuleme imejutte, et pankadest ei saa korrektseid vastuseidki, kuidas sammastega seis on. Nõudest ennetavalt sambahoius välja maksta püütakse iga hinna eest kõrvale hiilida. Seega ei ole meil vanakestel kerge. Pole lihtne ka meie lastel. Neil on oma elu elada, oma lapsed kasvatada ja oma maksud maksta. Süüa- juua tahavad nad oma perega ikka ka. Nendest vanematele kohustuslike ülalpidajate tegemine on üsna jabur jutt.
Olen kuulnud, et Eestis ostetakse eriti agaralt loteriipileteid. Ju siis teeb vaesem rahvas panuse hasartmängudele – äkki veab. On olemas vähemalt viimane lootus. Üks pere võitis ju tohutu summa! Küllap seegi võitudeks minev pisku on lotoärimeestele liiast, miks muidu lisatakse aga abinumbreid, et asi veel keerulisem oleks. Minu suurim võit on olnud läbi aegade 45 eurot.
Aitab lobast. Kuidas see ütlemine oligi – meil lobisemise eest palka ei maksta. Aga Riigikogus makstakse küll. Kahjuks pole vaestel ja eakatel lootust nende hulka pääseda. Vaatamata kõigele olgem tublid ja võimalikult terved.
Elame veel!
Tervitades
ekselvalane Leena Punga
