Spordis on üks lihtne asi. Sa võid olla treenerile sümpaatne või mitte. Sa võid olla andekas või vähem andekas. Aga kui võistlus algab, siis mõõdulint, stopper ja kohtunik peavad olema kõigile samad. Kui keegi enne starti tuleb ja ütleb kohtunikule kõrva sisse, et seda poissi või tüdrukut pole mõtet rajale lasta, sest ta nagunii ei jookse lõpuni, siis see ei ole enam võistlus. See on kokkulepe enne võistlust. Koolis ei tohiks olla teisiti.
Marek Sammuli kiri õpetajatele oli halb mitte ainult sõnastuse pärast. Halb oli põhimõte. Kui noorte inimeste kohta palutakse enne vastuvõtuvestlust „vaikselt kõrva sosistada”, kes gümnaasiumis hakkama ei saa, siis tekib küsimus: kui aus saab selline vastuvõtt üldse olla? Eriti siis, kui vestlusel on suur kaal. Vestlus on paratamatult subjektiivne. Elva Gümnaasiumi enda põhikoolist tulnud noore kohta on koolil varasem teadmine, maine ja õpetajate arvamused. Mujalt kandideerijal seda tausta ei ole. Nii ei alusta kõik noored samalt stardijoonelt.
Kui otsus tehakse ausalt, siis ei ole vaja sosistada. Kui hinnang on põhjendatud, siis saab selle kirja panna. Kui reegel on õige, siis saab seda kõigile näidata. Sosistamine tähendab, et keegi ei taha jälge maha jätta. Aga otsus lapse tuleviku üle peab jätma jälje. Mitte selleks, et õpetajat karistada. Vaid selleks, et lapsel ja vanemal oleks võimalik aru saada, miks nii otsustati?
Sportlane teab väga hästi, mida tähendab võimalus. Mõnikord ei ole sa alguses kõige tugevam. Mõnikord oled sa kohmakas, närvis, liiga noor või lihtsalt hilise arenguga. Aga kui sind starti ei lasta, siis sa ei saagi teada, milleks sa võimeline oled. Sama on koolis. Kõik ei ole põhikoolis viielised. Kõik ei ole kohe valmis. Mõni vajab rohkem tööd. Mõni vajab paremat keskkonda. Mõni vajab lihtsalt seda, et keegi ei kirjutaks teda enne võistlust maha. Ma ei ütle, et hinded ei loe. Loomulikult loevad. Töö loeb! Distsipliin loeb! Suhtumine loeb! Aga siis tuleb neid asju hinnata selgelt ja ausalt. Mitte niimoodi, et kuskil keegi ütleb midagi kellegi kohta ja pärast ei tea enam keegi, kust otsus tuli.
Elus on niigi palju ebavõrdsust. Mõnel lapsel on kodus tugev tugi. Mõnel ei ole. Mõni oskab ennast hästi müüa. Mõni ei oska. Just sellepärast peab kool hoidma reeglid puhtad. Kool ei tohi lisada sinna juurde veel nähtamatut filtrit. Siin ei ole vaja teha nägu, et kõik lapsed sobivad igale poole. Ei sobi. Gümnaasium peab olema koht, kus õppida tahetakse ja pingutatakse. Aga see peab selguma ausas protsessis, mitte sosinal ega varasema maine põhjal! Just selline taustainfo ja subjektiivse mulje segunemine teebki vastuvõtust nähtamatu filtri.
Aga „tule sosista nimi kõrva” ei ole professionaalne hinnang
Siin tekibki üks valus topeltstandard. Kui jutt käib direktorist, siis öeldakse kohe: see oli sisekiri, seda tuleb mõista kontekstis, inimest ei tohi ühe lause põhjal hukka mõista. Õige. Täiskasvanud inimese puhul me tahamegi konteksti, selgitust ja õiglast menetlust.
Aga miks ei peaks sama kehtima lapse kohta? Miks võib lapse kohta liikuda hinnang sosinal, ilma et tema ise seda teaks, ilma et vanem saaks küsida, ilma et keegi peaks põhjendama? Direktorile tahetakse protseduuri. Lapsele pakutakse sosinat.
Selle kõige juures on peaaegu rääkimata jäänud need noored, kes on Elva Gümnaasiumist varasematel aastatel kõrvale jäänud. Viimaste nädalate meediakajastuses on keskmes olnud direktor, tema vallandamine ja soov ametisse naasta. Keskmes on olnud ka õpetajate pahameel, stress ja hiljutine protest lõpuaktusel.
Aga kus on selles loos õpilased? Miks me ei räägi noortest, kes jäeti läbipaistmatu vastuvõtusüsteemi tõttu Elva Gümnaasiumist välja? Need ei ole abstraktsed „usalduskahjud”. Need on päris noored, kes pidid otsima koha mujal, sõitma teise linna või valima teise haridustee. Miks me ei ole kuulnud kooli poolt vähemalt vabandust nende noorte ja perede ees?
Õpetajad on arusaadavalt rääkinud oma usaldamatusest kooli pidaja vastu. Aga sama selgelt ei ole kõlanud sõnumit, et selline varjatud hinnangute ja mitteametlike „mittesoovituste” kultuur on õpilaste suhtes lubamatu. Ometi peaks just see olema koht, kus koolipere ütleb väga üheselt: ühegi noore tulevik ei tohi sõltuda sosinal edasi antud arvamusest.
See ei ole võrdne standard
Piir sellisele praktikale tuli tõmmata. Koolijuht ei vastuta ainult kooli tulemuste eest. Ta vastutab ka selle eest, et tulemusteni jõutakse ausalt. Spordis ei saa medalit anda selle järgi, kes kellele meeldib. Koolis ei saa kohta anda ega ära võtta selle järgi, mida keegi kuskil vaikselt ütles. Eesti on väike ühiskond. Meid ei ole palju. Just sellepärast loeb iga noor. Kui jätame lapsele võimaluse andmata, ei kaota ainult tema ja tema pere. Kaotab kogu ühiskond.
Järgmine samm on lihtne: Elva Gümnaasiumi vastuvõtust peab kaduma subjektiivne filter. Otsus ei tohi sõltuda sellest, kas noor on õppinud samas põhikoolis, kes teda tunneb, milline maine tal kooli sees on või mida temast õpetajate toas arvatakse. Vestlus ei tohi olla koht, kuhu varasem maine ja subjektiivne mulje sisse peidetakse! Määrav peab olema see, mida saab kõigile võrdselt mõõta, ette teada ja hiljem kontrollida.
Noore eest ei tohi ette ära otsustada, milleks ta võimeline on! Talle tuleb anda võimalus proovida. Mitte võtta see võimalus ära kuskil kabinetis enne, kui ta üldse starti pääseb.
See ongi aus mäng!
Raimond Pihlap | Elva Vallavolikogu liige (Isamaa)
