Eesti räägib rohepöördest, energiatõhususest ja kortermajade renoveerimisest. Samal ajal on sadu maapiirkondade kortermaju, kus inimesed ei küsi enam, millal renoveerimine algab. Nad küsivad hoopis, kuidas järgmine talv üle elada ja kuidas maja üldse püsti hoida. Kirjutan seda korteriühistu juhina. Ma näen iga päev, kui raske on maapiirkonnas ühistut juhtida. Inimeste sissetulekud on väikesed, hinnad tõusevad, võlad kasvavad ja remonditööd lükkuvad aina edasi. Sageli on tunne, et nokk on kinni ja saba lahti.
Kõige valusam on see, et ausad inimesed maksavad kinni nende arved, kes oma kohustusi ei täida. Seadus ütleb, et iga korteriomanik peab kandma oma osa ühistu kuludest. Tegelikkuses venivad kohtuvaidlused aastaid ning selle aja jooksul maksavad maja toimimise eest need, kes on niigi kohusetundlikud. Omaette probleem on pärandiasjad. Korter jääb tühjaks, pärimismenetlus venib, arved kogunevad ja võlad kasvavad. Ühistu ootab, kuid maja vajab samal ajal remonti ja arved tasumist.
Enamik üürnikest on tublid ja hoolivad inimesed. Kahjuks leidub ka neid, kes ei hooli ei majast ega naabritest. Lõhutakse ühisvara, ei peeta kinni öörahu nõuetest ning jäetakse endast maha segadus. Selline käitumine rikub kogu maja elukeskkonda. Valus teema on ka passiivsed korteriühistute juhatused. Kui juhatus aastaid ei tegele võlgnikega, ei kogu remondifondi ega hoolitse maja eest, siis ei lagune ainult seinad ja katus – laguneb ka inimeste usaldus. Korteriühistu juhtimine tähendab vastutust, mitte ametinimetust.
Kõige keerulisem on aga renoveerimine. Maapiirkondades on kinnisvara väärtus sageli nii madal ja elanike maksevõime nii piiratud, et isegi parima tahtmise juures ei ole võimalik saada vajalikku rahastust. Inimesed tahavad oma kodusid korda teha, kuid võimalused selleks on ebavõrdsed. Kodu ei alga korteriuksest. Kodu algab trepikojast, keldrist, katusest, torudest ja maja ümbrusest. Need kuuluvad meile kõigile. Kui me ühisvara ei hoia, kaotab väärtust ka iga korter selles majas.
Riik ei tohiks vaadata maapiirkondade kortermaju kui probleemi, vaid kui osa Eesti tulevikust. Kui need majad lagunevad, kaovad sealt ka inimesed. Kaob elu, kaob kogukond ja kaob maaelu. On aeg muuta seadusi nii, et krooniliste võlgnikega tegelemine oleks kiirem ja tõhusam. On aeg vaadata üle renoveerimistoetuste tingimused, et ka väikeste maakohtade ühistutel oleks reaalne võimalus oma kodud korda teha. Ning on aeg nõuda suuremat vastutust neilt juhatuse liikmetelt, kes oma kohustusi aastaid teadlikult eiravad.
Ma usun endiselt, et muutused on võimalikud. Kuid selleks peab riik kuulma ka nende inimeste häält, kes elavad väljaspool suuri linnu. Maapiirkondade kortermajad ei vaja haletsust. Nad vajavad õiglast võimalust ellu jääda. Sest kui me laseme majadel laguneda, laseme laguneda ka Eesti maapiirkondadel.
Maigi Keerd | Elva Vallavolikogu liige
