6.–7. augustil toimus Vihula mõisas EKÜL-i suveülikool, kus ühe teemana käsitleti ka EIS-i rahastusvõimalusi korteriühistutele. Aruteludest jäi mind sügavalt häirima ja muretsema olukord, millesse on sattunud paljud maapiirkondade korterelamud. Ausalt öeldes tekitas see ka pettumust, sest tundub, et otsustustasandil ei tajuta enam päris elu maapiirkondades.
Kehtivate tingimuste kohaselt peab teatud EIS-i korterelamu rahastusmeetmete puhul vähemalt 80% korteriomanditest kuuluma füüsilistele isikutele. See tähendab, et kui üle 20% korteritest kuulub juriidilistele isikutele, võib korteriühistu jääda vastavast rahastusvõimalusest ilma. Siin tekib väga oluline ja sisuline küsimus: kas seadus ja toetuse tingimused arvestavad üldse enam Eesti maapiirkondade tegeliku eluga või on need kirjutatud ainult linnalise reaalsuse põhjal?
Maal on olukord hoopis teistsugune kui suuremates linnades. Paljud ettevõtted on aastate jooksul ostnud korterelamutes kortereid selleks, et pakkuda neid oma töötajatele elamiseks. Need korterid ei ole äripinnad ega ettevõtete investeerimisobjektid – need on päriselt elamiseks kasutatavad kodud inimestele, kes hoiavad Eesti maamajandust käigus. Meil on maal väga suur tööjõupuudus. Olgu tegemist põllumajanduse, toiduainetööstuse, kergetööstuse, tootmise või muu ettevõtlusega – ilma elamispinnata ei tule inimesed lihtsalt kohale. Ja kui nad ei tule, siis surevad ka töökohad ja ettevõtted vaikselt välja. Seega aitavad need ettevõtetele kuuluvad korterid tegelikult kaasa sellele, et maal üldse veel elu püsiks – et oleks inimesi, tööd ja tulevikku.
Praegune süsteem aga karistab sisuliselt neid piirkondi, kus elu veel kuidagi kestab. Maja võib olla täiesti tavaline elamu, kõik korterid võivad olla kasutuses eluruumidena ja inimesed võivad seal päriselt elada, kuid pelgalt omandivormi tõttu võib kogu ühistu jääda rahastusest ilma. See on minu hinnangul mitte ainult ebaõiglane, vaid ka regionaalpoliitiliselt lühinägelik.
Minu arvates tuleks siin teha selge vahe juriidilisest isikust korteriomaniku vormi ja selle vahel, kas korterit kasutatakse päriselt elamiseks või mitte.
Kui ettevõttele kuuluv korter on kasutuses töötaja elukohana, siis ei ole see sisuliselt kuidagi erinev tavalisest kodust. Selle käsitlemine samaväärselt investeerimiskinnisvara või ärilise varaga on ebaõiglane ja moonutab tegelikkust. Maapiirkondades on see eriti valus teema. Me kõik teame, kui keeruline on seal tööjõu leidmine ja hoidmine. Samal ajal on palgad sageli madalamad, elukallidus aga tõusnud ning korterelamute renoveerimine käib paljudele elanikele lihtsalt üle jõu.
Kui riik ütleb ühelt poolt, et soovime hoida elu maal, tuua maapiirkondadesse töökohti ja inimesi ning vältida ääremaastumist, siis ei saa teiselt poolt kehtestada reegleid, mis reaalselt takistavad elamute korrastamist. Minu ettepanek on muuta rahastuse tingimusi selliselt, et maapiirkondades ei välistaks ettevõtetele kuuluvad eluruumid automaatselt korteriühistut renoveerimistoetuse või muu riikliku rahastuse saamisest.
Ühe võimaliku lahendusena võiks arvestada mitte ainult omandivormi, vaid ka tegelikku kasutust:
- kas juriidilisele isikule kuuluv korteriomand on kasutuses eluruumina;
- kas see on töötaja elukoht;
- kas tegemist ei ole äripinna ega investeerimisobjektiga;
- ning kas hoone vastab muus osas rahastuse tingimustele.
See oleks õiglasem, inimlikum ja ka riigi enda eesmärkidega kooskõlas.
Me ei saa rääkida maaelu säilitamisest, kui samal ajal jäetakse maapiirkondade korterelamud renoveerimata lihtsalt seetõttu, et nende elanike elukorraldus ei mahu bürokraatlikku raamistikku. See on olukord, kus reeglid hakkavad päriselule vastu töötama. Need majad ei tohi jääda lagunema ainult seetõttu, et osa eluruume kuulub ettevõtetele, kes tegelikult aitavad hoida maapiirkondades tööd ja elu alles.
Olen Elva valla elanik ja vallavolikogu liige ning näen seda probleemi väga lähedalt. See ei ole teoreetiline arutelu – see on igapäevane reaalsus, kus inimesed tahavad oma kodu korda teha, aga süsteem seab neile ette takistusi, mida nad ei suuda ületada. See teema kõnetab mind sügavalt ja tekitab tõsist muret maaelu tuleviku pärast. Seetõttu teen ettepaneku see teema tõsiselt üle vaadata ning leida lahendus, mis arvestaks maapiirkondade eripära ja ei karistaks neid kogukondi, kes veel püüavad ellu jääda.
Maal peab säilima elu – aga elu ei püsi ilma kodudeta. Ja kodud ei püsi, kui neid ei saa korras hoida. Loodan väga, et seda ettepanekut ei vaadata kui ühe korteriühistu kitsast muret, vaid kui laiemat signaali Eesti maaelu ja regionaalpoliitika tegelikust seisust. Lootus ei ole veel kadunud, kuid kannatus ja võimalused on paljudes kohtades juba piiri peal. Ootame mitte ainult arutelu, vaid ka päris otsuseid ja muutusi.
Maigi Keerd | Elva valla elanik, Elva Vallavolikogu liige
