Elva mändide all on inimesi, kelle käekäik ja igapäevatöö on põimunud kohaliku kogukonna ajalooga nii tihedalt, et linna ilma nendeta ette ei kujutakski. Üheks selliseks säravaks visiitkaardiks on Inna-Inga Kalmus – naine, kes on juba aastakümneid töötanud kohaliku ilu ja enesetunde loomise nimel peegli ees, kuulates ära tuhandete elvalaste rõõmud ja mured.
Täna tähistab alati reibas ja südamlik kohalik ettevõtja ning aktiivne elvalanna oma kaunist 60. juubelit. Selle tähtsa tähtpäeva puhul intervjueeris Kalmust Toomas Laatsit, et vaadata tagasi tema Elvas veedetud aastatele, rääkida ilust, elust, perest ja sellest, milliseid peegeldusi toob kaasa väärikas juubelinumber.
Inna-Inga, 17. septembril tähistad oma 60. sünnipäeva. Kuidas tunned end selles vanuses ja mis on sinu jaoks kõige väärtuslikum läbi elu õpitu?
Tegelikult on mul sel aastal mitu olulist juubelit. Kevadel sai täis 40 aastat juuksurina ja oktoobris tähistab 20. sünnipäeva Inga Ilusalong. Nii et põhjust tähistamiseks jagub. Aga küsimusele, kuidas ma ennast 60-aastasena tunnen, ei oskagi ma väga hästi vastata. See on ju see tuntud klišee, et vanus on ainult number. Kes selle esimesena välja ütles, rääkis tegelikult tõtt – ja üsna kindel olen, et ta ei olnud 20-aastane.
Niikaua, kuni kuskilt ei logise ja peegelpildiga võib rahul olla, ei tulegi nagu pähe, et peaks hakkama taga nutma kadunud noorust. Eks laste sünniaastad annavad kõige rohkem märku sellest, kui palju aastaid tegelikult möödunud on.
Seesmiselt olen ma ikka see väike tüdruk, kes tahab proovida, ennast proovile panna ja endale võimalusi anda. Ja kui mingi seatud eesmärk lõpuks täidetud saab, siis on ikka hea meel küll.
Kui mõtlen sellele, mida elu mulle kõige rohkem õpetanud on, siis üks asi on kindlasti: kui teed, siis tee hästi. Tee asja hingega, hinge mitte ära andes! Ja teine väga oluline asi on tänulikkus. Oskus olla tänulik kõigele, mis on sind siiani elus edasi toonud. Ka neile asjadele, mis ei ole olnud head ega kerged. Tagantjärele vaadates on ka keerulistel hetkedel olnud oma roll selles, kelleks ja milliseks inimeseks olen saanud.
Sinu vanaisa Harald valis Elva oma perele koduks 1941. aastal ja siin on elanud kolm põlvkonda teie perest. Mida see tähendab sulle isiklikult ja kuidas see otsus teie perekonna saatust mõjutas?
Mul on tõesti väga suur hea meel, et vanaisa oma noorpõlveotsingute teel just Elva oma elupaigaks valis. Ta astus rongilt maha siin, Elvas – rongilt, mis tõi ta Tapalt, kus oli tema vanemate kodu. Tol hetkel ei osanud ta ilmselt aimatagi, kui palju see üks otsus tema pere ja järeltulevate põlvkondade elu mõjutab. Siin kohtus ta oma tulevase abikaasaga. Siin sündisid minu isa, onu ja tädi. Ja siit sai alguse meie pere Elva lugu.
Selle loo juurde kuulub aga ka üks Eesti rahva jaoks väga kurb ja saatuslik ajajärk. 25. märtsil 1949, kui minu isa oli viiene, algas märtsiküüditamine. Vanaisa sai heade inimeste hoiatuse tõttu õigel ajal Elva lähedale maale pakku minna ja pääses küüditamisest.
See hoiatus – ühelt poolt juhus ja teiselt poolt inimeste headus ning julgus, mõjutas ilmselt kogu meie pere edasist saatust. Ja võib-olla kõige isiklikumalt mõeldes – tänu sellele, et vanaisa kunagi sellest rongist Elvas maha astus, olen ka mina saanud siin sündida ja siin oma kodu luua. Nii et minu jaoks ei ole Elva lihtsalt koht, kus ma elan. See on paik, kuhu minu pere lugu on jõudnud läbi mitme põlvkonna ja kus minu enda lugu jätkub.
Kasvasid üles spordiperekonnas ja veetsid Arbi järve äärses Elva Spordikooli majas koos isaga palju aega. Millised on sinu kõige soojemad mälestused lapsepõlvest – lõhnad, pildid, helid, mis on jäänud südamesse?
Sündisin Elvas ja minu päris lapsepõlvekodu oli Turuplatsi pargi vahetus läheduses. Aga jah – Arbi järve ääres olnud Elva spordikoolist sai minu teine kodu, sest minu isa oli jalgrattatreener ja ka ema oli mingil ajal tüdrukute treener. Rattabaas oli täis igasuguseid lõhnu, mida tänapäeval ilmselt enam kusagil sellisel kujul ei tunne – rattakummide liimi, suuskade tõrvamise, fotoilmutus- ja kinnitusvahendite lõhn, mis kõik segunesid treenivate inimeste higilõhnaga. Need lõhnad on mul siiani mälus ja ninas alles.
Kõige soojemad lapsepõlvemälestused viivad mind hoopis metsa. Alguses käisin seal koos tädi Tiinaga, hiljem juba üksinda. Mulle lihtsalt väga meeldis mööda metsi konnata. Ja tegelikult teen seda siiani. Minu kodumets oli praeguse Nooruse tänava piirkonnas. Sealt tõime endale näärikuuski, puuistikuid ja isegi vitsu. See oli ilus ja läbipaistev männimets ning millegipärast on just need metsarajad ja päikese paitus seal väga tugevalt mällu jäänud. Hästi tundsin ennast ka puuriida taga, kuuri pööningul, putka katusel, puu otsas ja isegi kanakuudis.
Kõikides nendes kohtade, kus tuli vaadata, et vanaisa peale ei satuks. Eks laps leiab endale tegevust ja põnevust igal pool ja igal ajal. Südames on mul eriline koht ka Saaremaal teise vanaema juures veedetud suvedel ja Võrumaal, kus sai koos vanema õega onu lapsi hoitud. Kui nüüd rääkida helidest ja piltidest, siis ilmselt ongi lapsepõlv minu jaoks rohkem tunne kui üks konkreetne pilt. Lõhnad, mets, päike, spordikooli sagimine, suved vanaema ja onu juures – need kõik on kusagil alles!
Ainult üks asi pole lapsepõlves Saaremaal veedetud suvedest päriselt selgeks saanud – olen siiani aeg- ajalt hädas tähtedega “õ” ja “ö”, et kumb siis parasjagu käiku peaks minema. Mis teha – minu kõnes on keelemurret saarest võrumaani!
Sinu isa oli jalgrattatreener ja hobifotograaf. Kuidas spordiperekonnas kasvamine on kujundanud sinu isiksust ja täiskasvanuelu harjumusi?
Olen kasvanud viielapselises peres. Mul on vanem õde ja oli vend, kes oli minust viis aastat noorem ning kaks nooremat õde. Noorim õde sündis siis, kui mina lõpetasin juuksurikooli. Selles suure pere saginas tuli ka ise üsna varakult teistega arvestama ja oma kohta leidma õppida. Spordiperekond on minu meelest väga hea alus sportlikuks eluviisiks. Meie kodus oli sport lihtsalt elu loomulik osa. Spordikooli ja rattabaasi kaudu oli minu lapsepõlv täis liikumist, inimesi ja tegemist.
Aga mind ei sunnitud kunagi vägisi jalgrattale ega öeldud, et pean nüüd tingimata sportlaseks hakkama. Mul oli võimalus ise valida. Mulle meeldisid suusatamine, uisutamine, orienteerumine ja iluvõimlemine. Ma ei ole kunagi sporti tehes unistanud pjedestaalist. Mulle ei ole olnud kõige tähtsam võitmine või kellegi edestamine. Mulle on lihtsalt meeldinud liikuda. Võib-olla ongi see kõige suurem asi, mille lapsepõlvest kaasa sain – aktiivne liikumine on minu jaoks siiani loomulik ja pakub rõõmu.
Ja isa hobifotograafia on vist samuti minuga kuidagi kaasa tulnud. Kui laps kasvab inimese kõrval, kelle jaoks on fotoaparaat oluline, siis õpid ka ise rohkem märkama – inimesi, loodust, hetki ja väikeseid asju, millest muidu võib lihtsalt mööda kõndida.
Nii on mul tänapäevalgi peaaegu alati „pilditegija“ taskus, kui liikuma lähen. Olgu see metsas, reisil, jalutades või niisama kusagil ringi liikudes – kunagi ei tea, millal midagi ilusat või huvitavat ette jääb. Võib-olla on see minu viis jätkata midagi, mille sain juba lapsena isalt kaasa.
Mulle meeldib liikuda ja mulle meeldib ka liikudes märgata. Kui peaksin ühe lausega ütlema, mida spordiperekonnast kaasa sain, siis vist seda, et liikumine ei ole minu jaoks kunagi olnud sport selle kõige rangemas tähenduses – see on lihtsalt üks mõnus viis elus kohal olla. Ja pildimasin taskus aitab neid hetki alles hoida!
1986. aastal alustasid juuksuri ametit ja 40 aastat oled pidanud oma lemmikametit Elvas. Mis viis sind selle kutsevalikuni ja mis on teinud juuksuri ameti sinu jaoks nii eriliseks?
Tegelikult sai see otsus alguse juba palju varem kui 1986. aastal. Mul oli üsna varakult kaks mõtet, kas saada käsitööõpetajaks või juuksuriks. Mõlemad tundusid mulle kuidagi omased. Keskkooli lõpus jäi peale juuksuri eriala. Üks väga praktiline põhjus oli ka see, et käsitööõpetajaks õppimiseks Tallinna Pedagoogilises Instituudis oleks tulnud teha füüsikaeksam. Ja ma teadsin, et füüsikaga mul just kõige soojemad suhted ei ole. Nii et juuksurikool tundus ka selles mõttes väga õige valik.
Viisin paberid Tallinna TK nr 19. Sinna oli väga suur konkurss ja eesti gruppi ma sisse ei saanud. Eesti tüdrukutele tehti siis täiendav vastuvõtt vene gruppi, aga tingimus oli, et õppima tuleb hakata vene keeles. Minu vene keel oli sel ajal üsna olematu. Aga soov juuksuriks saada oli nii suur, et ma ei hakanud pikalt mõtlema. Kui ikka midagi väga tahad, siis tuleb proovida! Saatust ma narrima ei hakanud. Läksin ja hakkasin õppima. 1986. aasta märtsis astusin Elva meestejuuksuri uksest sisse ja ausalt öeldes oli ikka päris suur värin hinges. Ma ei osanud tol hetkel kuidagi ette kujutada, et sellest sammust saab alguse 40 aasta pikkune teekond.
Juuksuriameti juures meeldib mulle kõige rohkem see, et see on looming. Sa ei tee kunagi päris ühte ja sama asja. Iga inimene, kes sinu tooli istub, on erinev. Ja mulle meeldib see hetk, kui töö saab valmis, inimene vaatab peeglisse ja tema näole tuleb naeratus. Aga võib-olla kõige tähtsam ei olegi isegi juukselõikus või soeng. See on usaldus. Inimesed on mulle nende aastate jooksul usaldanud oma välimuse ja väga sageli ka oma lood. Juuksuritoolis räägitakse igasugustest asjadest. Mõni tuleb lihtsalt juukseid lõikama, aga lahkub kuidagi kergema olemisega. See ongi selle töö üks ilusamaid pooli!
Olen juhendanud ka mitmeid juuksuriõpilasi. Ma ei ole kindlasti olnud kõige leebem juhendaja – minu põhimõte on ikka olnud, et harjutamine teeb meistriks ja raske õppusel, kerge lahingus. Kui nüüd tagasi vaadata, siis olen vist väga õnnelik, et see füüsikaeksami hirm mul käsitööõpetajaks saada ei lasknud! Seega juuksuriametist sai minu töö, mis leiva lauale toob ja käsitööst kujunes hobi. Nii sain tegelikult mõlemad – ameti, mida armastan ja võimaluse ka vabal ajal oma kätega midagi luua.
Sul on kolm last. Kuidas oled näinud oma laste kasvamist ja millised on su suurimad rõõmud vanemana?
Ma sain emaks üsna noorelt – kõigepealt tulid mu ellu tütar ja poeg ning pea kümme aastat hiljem veel üks tütar. Nii et olen saanud emaks olemist kogeda päris erinevatel eluetappidel ja iga laps on toonud minu ellu midagi täiesti oma. Lapsevanemaks saades ei oska ju ette kujutada, kui kiiresti need väikesed inimesed ükskord suureks kasvavad. Alguses on nad kogu aeg sinu kõrval, nende pärast planeerid oma päevi ja muretsed nende pärast. Ja siis ühel hetkel on nad täiskasvanud ning lähevad oma elu elama.
Mul on kolme lapse üle väga hea meel ja võib-olla ongi minu suurim rõõm see, et nad on olemas, et nad on leidnud oma tee ja saavad oma eluga hakkama. Vanim tütar elab oma perega Tallinnas, poeg Soomes ja pesamuna Austraalias. Aga emaks olemisega käib vist alati kaasas ka üks väike igatsus. Mida kaugemale lapsed lähevad, seda rohkem saad aru, kui väga tahaks vahel lihtsalt nende kõrval olla – teha koos üks tass kohvi, kuulata nende juttu või olla olemas täiesti tavalistel hetkedel. Eriti kui üks laps on Soomes ja teine lausa Austraalias! Rõõm nende pärast on suur, aga süda tahaks neid ikka lähemale.
Ja siis tulid mu ellu lapselapsed. Susanna on 15 ja Aurora 3-aastane. Nendega on jälle see mõnus tunne, et tahaks näha, kuidas nad kasvavad, mida nad avastavad ja milliseks nad kujunevad. Ja just nende puhul tunnen eriti tugevalt, kui tähtis on lähedus. Saaks ainult nende kasvamisele natuke lähemal olla. Nii et minu suurimad rõõmud ongi minu kolm last ja kaks lapselast. Nad on kõik oma eluga eri suundadesse läinud, aga minu jaoks jäävad nad alati kokku meie ühiseks pereks – ükskõik kui kaugel keegi parasjagu on.
Elva on olnud kodulinnaks terve su elu. Kuidas on Elva su silmis muutunud läbi aastakümnete ja mis on jäänud samaks?
Aeg on kindlasti Elvat lihvinud ja muutnud. Tore on mõelda, et mulle on antud võimalus seda arengut oma silmaga näha – olla Elvaga koos läbi erinevate aegade ja muutuste. Samas – suure Elva ajaloo fännina tajun ma väga tugevalt ka neid Elva kuldaegu, mis jäid enne 1940. aastaid. Mulle pakub huvi see, milline Elva kunagi oli – milline oli siinne elu, arhitektuur, inimesed ja see eriline suvituslinna vaim.
Ja tegelikult on ka praeguses Elvas alles killukesi sellest vanast Elvast. Neid kohti ja jälgi on küll vähe – aga need on olemas. Mõnikord tuleb neid lihtsalt osata märgata ja tunda. Võib-olla ongi see minu jaoks üks Elva võlu – vana Elva ei ole päriselt kadunud. Ta on siin alles, kui oskad vaadata!
Oled kirjutanud murega Elva vanima hoone Postipoiste elamu saatusest. Miks see hoone sulle nii
südamelähedane on ja mis sind kultuuripärandi ükskõikse kohtlemise juures kõige enam häirib?
Elva ajalugu ei ole tegelikult väga pikk. Sisuliselt sai Elva areng hoo sisse raudtee rajamisega aastatel 1886–1889. Kui mõelda, et sellest on möödas ligi 140 aastat, siis ei ole meil oma ajaloos alles hooneid, mis ulatuvad veel kaugemale. Postipoiste maja on minu jaoks üks selline eriline nähtus. Välimuselt ehk näotu ja mõõdujale mittemidagiütlev. Uderna hobupostijaamale kuulunud hoone, mille ehitusaastaks on märgitud 1837, on Elva vanim elamu ja kannab endas lugu ajast, mil praegust Elvat veel sisuliselt ei olnudki.
Sellised majad räägivad oma lugu. Me lihtsalt peame oskama seda kuulata ja märgata. Neid tuleb hoida, toetada ja võimalusel päästa tulevastele põlvedele – mitte ainult ühe vana maja pärast, vaid sellepärast, et muidu kaob tasapisi meie side minevikuga. Minu jaoks on see ka austus nende inimeste vastu, kes on enne meid siin elanud, tööd teinud ja oma jälje jätnud. Nemad on andnud meile võimaluse elada siin ja praegu. Meie ülesanne on omakorda jätta midagi alles neile, kes tulevad pärast meid.
2025. aastal valiti sind teist korda Elva Vallavolikogusse ja juhid kultuurikomisjoni. Miks sa seda volikogu tööd teed ja millised on su peamised väljakutsed ning saavutused senises töös?
Kui teemaks on Elva, siis olen ma küll tohutu sisemise põlemisega! Aga ma ei taha seda teha nii, et hakkan endale vastu rinda taguma ja ütlema, mida kõike mina olen teinud või mida mina siin ellu tahan viia. See ei ole üldse minu eesmärk. Minu 40 aastat juuksurina on andnud mulle ühe väga hea oskuse – kuulata inimesi. Juuksuritoolis räägitakse palju rohkem kui ainult juustest. Inimesed räägivad sellest, mis neile Elvas korda läheb, mis neid rõõmustab, mis häirib ja mida nad oma kodukohas oluliseks peavad. Eks ma olen volikogus omamoodi nende hääletoru. Ma tahan edasi anda neid mõtteid ja tähelepanekuid, mida kuulen oma
igapäevases töös.
Väljakutseid on palju. Olen küll juba teist korda volikogus, aga seekord on natuke teine „lauapool“. Mõnikord lähevad arutelud päris tuliseks, aga mina usun, et ka eriarvamused võivad olla vajalikud, kui nende juures jääb alles austus teise inimese vastu. Eks pean selles osas veel endaga tegelema. Iga uus päev on tegelikult omaette väljakutse. Teen volikogu tööd oma põhitöö kõrvalt ja olema valmis selleks, et sellest torniga majast võib mulle iga hetk midagi ootamatut tulla. Mitte halvas mõttes – lihtsalt
kunagi ei tea, mis järgmiseks. Saan ainult tänulik olla oma klientidele, kes on mulle aastate jooksul õpetanud ootamatustega kohanemist.
Ja võib-olla kõige olulisem ongi see, et nii nagu mina olen õppinud kohanema, on ka minu kliendid õppinud minu tegemistega kohanema. Mis saavutustesse puutub, siis ma ei tahaks neid ise kuidagi suureks rääkida. Minu jaoks on kõige olulisem, et saan kaasa rääkida, inimesi kuulata ja anda oma panuse sellesse, et Elvas oleks rohkem seda, mis inimestele korda läheb.
Oled öelnud: „Meil on ilus Kesk tänav ja rannapromenaad Arbi järveni. Meil on uus kultuurihoone, kuid suure valla jaoks ikkagi väike. Meil on vinge spordihoone, kuid ikkagi ilma ujulata.” Mis on veel puudu, et Elva oleks täiusliku elukeskkonnaga linn?
Tuleb tuttav ette, et olen tõesti kunagi nii öelnud. See arvamus jääb juba aastate taha. Täiuslikkuseni ei jõua ilmselt mitte keegi ja pealegi tähendab täiuslik elukeskkond iga inimese jaoks erinevat asja. Ühed peavad kõige olulisemaks häid sportimisvõimalusi, teised aga korras teid ja turvalisi kõnniteid. Ja tegelikult on mõlemal õigus. Mina olen üsna lihtsate ja elementaarsete asjade usku. Mulle meeldiks, et see, mis me oleme Elvas loonud, kestaks ja säiliks ka aastate pärast. Et „linn, mis puhkab metsas“ ei jääks ainult ilusaks loosungiks, vaid et meil oleks päriselt hoitud ja mõnus linnamets ning korras avalik ruum.
Kui laseme sellel „puhkaval linnametsal“ lihtsalt omasoodu vohada, nagu mõnes kohas juba juhtunud on, siis leiame ennast varsti päris paksust karulaanest. Mets on Elva suur rikkus, aga ka seda tuleb hoida ja hooldada! Tahaksin väga, et Kesk tänav ja rannapromenaad oleksid meie visiitkaart – kohad, mille üle tunneme ise uhkust ja mida hea meelega külalistele näitame. Praegu tilgub mul süda verd, kui näen linnaruumis hooletust ja seda, kuidas mõni asi lihtsalt jääbki tähelepanuta. Ja siin ei saa kõike ainult vallalt oodata. Elukeskkond on meie ühine asi. Igaüks saab midagi märgata, hoida ja vajadusel ka ise panustada. Rohkem märkamist ja hoolimist meie ühise linnaruumi suhtes teeks Elva kindlasti paremaks.
Viimasel ajal Elvas toimunud lõhkumised ja laamendamised teevad mind eriti kurvaks. Väga kurvaks! Mitte ainult materiaalse kahju pärast, vaid sellepärast, et need on ju meie endi ühised kohad. Tahaksin, et oskaksime oma linna rohkem hinnata ja väärtustada.
Mis on su lemmikkoht Elvas ja miks just seal? Milline on su ideaalne päev kodulinnas?
Minu lemmikkoht Elvas on kindlasti Arbi järve ääres isa mälestuspink. Vist ei vajagi see pikemat selgitust, miks just seal. Mõned paigad on lihtsalt sellised, kus on rohkem tähendust kui sõnu.
Ideaalne päev algab minu jaoks sellest, kui ärkan hommikul puhanuna ja saan oma päeva rahulikus rütmis alustada. Teen oma toimetused ja lähen salongi tööle. Ja siis ongi minu jaoks hea päev see, kui saan oma klientidele pakkuda head teenust, juua koos tassikese kohvi, natuke maailma asju arutada ja mõnusalt juttu ajada. Kõige parem on see, kui klient lahkub hea tujuga ja enne minekut lepime kokku järgmise kohtumise. Ega mul ideaalpäevaks väga palju vaja ei olegi – kui hommik algab hästi, töö sujub, kliendid on rahul ja päeva lõpus on endal ka hea tunne, et olen olnud oma kodulinnas ja oma elus õigel kohal.
Su elumoto on „Elva on minu ARMASTUS!“ Mis on see üks asi, mida tahaksid veel Elvale anda ja mida soovid Elvale järgmiseks 10 aastaks?
Ikka ei saa ma üle ega ümber sellest, et meil ei ole ujulat. Nii palju, kui see minust oleneks, annaksin Elvale UJULA. Ma ei vaata seda läbi roosade prillide, ei ole sinisilmne ega naiivsus kuubis. Ja ega ma seda sellepärast taha, et kellelegi midagi näidata või linnukest kirja saada. Minu jaoks on ujula eelkõige inimeste tervise küsimus sünnist surmani. See on olnud paljude Elva inimeste unistus juba varsti pool sajandit. Ju siis on selles midagi, mis inimestele päriselt korda läheb. Ja ega ma ise ka sellest soovist lahti saa.
Aga kui minu moto on „Elva on minu ARMASTUS!“, siis armastus ei tähenda ju ainult seda, et sa räägid oma kodukohast hästi. Armastus tähendab ka seda, et sa tahad oma kodukohale head – et inimestel oleks siin hea elada, tööl käia, lapsi kasvatada ja vanaks saada. Kui mõtlen Elvale järgmisele kümnele aastale, siis kõige rohkem soovin ma meile RAHU – lihtsalt rahu, igas mõttes. Ja kui selle armastuse sisse mahuks lõpuks ka üks ujula, siis oleks mul Elvale veel üks väga vana soov täidetud.
Kas sul on mõni hobi, mida vähe inimesi teab?
Minu hobi, mida ehk kõik ei teagi, on kudumine. Aga mitte päris tavaline kudumine – koon Eesti mustrite järgi koopija-lähedasi kirikindaid. Üks minu õnnelikumaid hetki selle hobiga seoses oli siis, kui maestro Arvo Pärt valis minu kootud kindad
endale kirikukinnasteks. See oli mulle väga suur tunnustus ja siiani üks armsamaid hetki kogu selle kudumise juures. Praegu koon lisaks suurtele kinnastele ka väikeseid minikirikindaid võtmehoidjateks. Eks see ole üks tore võimalus oma rahvuslikke mustreid natuke väiksemas vormis edasi anda.
Milline on sinu kõige naljakam situatsioon, kuhu oled sattunud ja mis senini naeru suule toob?
Kirjelda seda palun!
See lugu jääb 90ndatesse. Kaks vanemat prouat kõndisid tänaval, ajasid omavahel juttu ja jõudsid lõpuks arutada ka minu personaalküsimust. Üks neist teadis väga kindlalt öelda: „SEE INGA KALMUS ON ABIELUS OLNUD KA MAREK KALMUSEGA“! Aga nüüd tuleb loo kõige parem osa – Marek Kalmus oli minu vend!!! Nii et päris täppi nende uurimistöö ei läinud, aga vähemalt perekonnanimega panid kümnesse. Naeratus tuleb siiani näole, kui sellele loole mõtlen. Ju siis oli meie pereelu 90-ndatel lihtsalt nii huvitav, et isegi õe ja venna vaheline sugulus võis tänavanurgal abieluks muutuda.
60. sünnipäev on suur verstapost. Kui vaadata tagasi 60 aastale ja vaadata ette – mis on su suurimad tänusõnad ja mis on su unistus veel täituda?
Kas nüüd just nii suur verstapost… Aga jah, hetkel mul midagi suuremat ei ole. Tagasi vaadates olen kõige rohkem tänulik oma kaasteelistele – neile, kes on olnud mu kõrval nii headel kui ka keerulisematel aegadel. Mõlemad on mind õpetanud ja aidanud just sellesse punkti, kus ma praegu olen. Kõik teekonnad ei ole olnud sirged, aga ju siis ei peagi. Ja unistada tuleb suurelt ja julgelt.
Nagu ütlesin Elva valla Sportlaste Galal, kui võtsin vastu oma venna Marekile postuumselt antud „Aasta spordihing 2023″ tunnustuse – unistamine annab tiivad, tõstab meid kõrgele ja viib kaugele! Nii et ärgem iialgi lakkake unistamast! Kui tagasi vaadata, siis seesama unistamine on mind läbi nende 60 aasta toonud siia, kus ma praegu olen. Ja mul on veel unistusi. Mõned suuremad, mõned väiksemad. Aga need jätan ma praegu enda teada. Mõni unistus tahabki natuke vaikust enda ümber, enne kui ta päriselt teoks saab.
