Juhani Jaeger tähistab tänavu juuli lõpus kaht erilist tähtpäeva: äsjane pisipoja sünd ja 50. juubel. Samas möödub 30 aastat tema kolimisest Elvasse. Nendesse aastatesse mahub kuue lapse sünd, kolme plaadi ja mitmekümne laulu avaldamine, töö 1990-ndate panganduses, turismi- ja kontserdiäris, kommunikatsioonis ja poliitikas. Toomas Laatsit pidas Jaegeriga juubeli puhul maha pikema vestluse inimeseks olemisest, eesmärkidest, maailmatunnetusest ja väikestest asjadest, mis annavad elule tähenduse.
Minnes kohe asja kallale: tähistasid äsja 50. sünnipäeva. Kas ümmargune number on sinu jaoks pigem saavutuse tähistamine või hoiatus?
Stardipauk. See on parim aeg elus, kuna oled juba pisut tundma õppinud inimesi, maailma ja iseennast ning samas on küllalt energiat veel ise areneda ja ühiskonda panustada.
Kõlab nagu oleksid oma praeguse eluetapiga rahul. Aga kui peaksid ausalt ütlema – kas oled täna seal, kuhu noorena lootsid jõuda?
Juhani naerdes: noor olen veel vähemalt järgmised 10 aastat. Aga jah, kui mõelda, et kuivõrd sarnanen praegu selle inimesega, kellena end kahekümnesena ette kujutasin, siis ega vist eriti ei sarnane. Kui seaksid liiga noorena vankumatu sihi, siis võtaksid endalt võimaluse inimesena areneda. Ilmselt tahad sa juba 10 aasta pärast midagi hoopis muud, 30 aasta pärast ammugi.
Sa just ütlesid, et vaevalt sarnaned enda kahekümnesena kujutletud versioonile. Mis on siis sinu suurim enesepettus, millest oled alles hiljem aru saanud?
Minna õppima õigusteadust. Kujutlesin seda maailma loova ja romantilisena. Üheksakümnendatel pisut nii ka oli. Lepinguvabadus põhiseadusliku printsiibina kehtis, kuid kitsendavat normistikku polnud kuigi palju. Jurist sai tegutseda loovalt ja majandus areneda kiiresti. Sestsaadik on vabaturumajandust järjest kitsendatud ning juristist saanud takistusjooksja regulatsioonide rägastikus. See lihtsalt ei sobi mulle.
Üheksakümnendate niinimetatud röövkapitalism sind siis ei heidutanud?
Allilma surve, väljapressimised, 400 mõrva aastas… Keskkooli lõpus mõtlesin tõsimeeli, et kui saan 18 täis, teen esimesel võimalusel relvaloa ja kannan relva igapäevaselt. See siiski kunagi teoks ei saanud. Suures plaanis on Eestil läinud väga hästi, seega ei ole põhjust neid üheksakümnendaid kahetseda.
Üheksakümnendatesse jääb ka sinu teekonna algus panganduses.
Augustis 1997 alustasin tänases Bigbank’is juristina ja liikusin hiljem edasi äriprojektidele. Sügisel 2005 saime pangalitsentsi ning alates sellest ajast olen jäänud nõukogu liikme rolli. Juhin panga nomineerimiskomiteed, mis sobib mulle hästi, kuna olen loomult inimeste inimene. Näha Bigpanga kujunemist tänaseks universaalpangaks, on kogemusena hindamatu. Muide, pangal on ka Elvaga omamoodi seos: meie esimene pikaajaline strateegia pandi paika Waide motellis ning esmakordselt sedastati seal võimalus taotleda tulevikus pangalitsents. See tulevik jõudis kätte juba paar-kolm aastat hiljem.
Neid valikuid on praegu raske ette kujutada. Kas oled kunagi ka teadlikult valinud lihtsama tee, kuigi teadsid, et see pole õige?
Ikka olen.
Tood ka mõne näite?
Konkreetsed näited jätan enda teada, sest need puudutavad ka teisi inimesi. Üldiselt… Kui tuleb öelda välja asju, mis toovad kellelegi ebamugavust, oleks lihtsam tee seda pehmendada. Reaalsus ei kao aga kuskile ja tuleb hiljem koos intressidega kohale. Olen neid vigu teinud ja õppinud otsekohesust ka seal, kus see on raske.
Aga üldisemalt – millise otsuse oma elus teeksid täna kindlasti teisiti?
Kaalukatest otsustest mitte ühtegi. Minu perekond, minapilt, väärtused, looming, kogukond, maailmavaade – see on pika aja jooksul välja kujunenud tervik, mida armastan kõigi tema vooruste ja puudustega. Kui oleksin teinud midagi olulist minevikus teisiti, oleks täna kõik teisiti. Võisin teha õigusteaduskonda astudes vale elualavaliku, aga tänu õpingutele kohtusin oma esimese naisega ja olen nüüdseks vanaisa – järelikult oli valik juurat õppida suures plaanis ainuõige.
Rääkides perekonnast ja sellest terviklikust minapildist, siis mille üle sa tegelikult uhke oled? Mitte see, mida CV-sse kirjutad, vaid päriselt.
Laste üle. Nemad on see, mis tegelikult määrab. Nad tuleks uhkusega ka CV-sse üles märkida, sest lapsevanemaks olemine on juhtimiskogemus – eriti ema puhul. Ilma igasuguse naljata.
Kui lapsed on see, mis sind tegelikult määratleb, siis mis on olnud teiselt poolt sinu suurim ebaõnnestumine – ja kui kaua see sind mõjutas?
Lahkuminekud jätavad igal juhul jälje.
See on küll aus vastus. Kui vaatad tagasi kogu oma teekonnale – kui palju sinu saavutustest on sinu enda teene ja kui palju lihtsalt vedamine?
Juhustel on kindlasti oma roll. Kui läksin 24-aastasena leeri, tahtsin liituda Tartu Ülikooli kogudusega. Minu kodukirikuks sai aga Jaani kirik, sest Ülikooli kogudus ühendati Jaani kogudusega. Hiljem kutsus õp. Urmas Petti mind kiriku tegevjuhiks, mis oli karjääripöörde alguseks. Siis äkki kukkusid globaalse finantskriisi tõttu kokku kiriku üüritulud, sest kontsertide arv vähenes. Olude sunnil hakkasin ise kontserte korraldama, kirikule üüriraha teenimiseks. Edasi tulid juba festivalid ja suuremad projektid ning lõpuks sai kultuuriettevõtlus mu peamiseks tegevusalaks. See teekond on kombinatsioon juhustest, välistest asjaoludest ja otsustest.
Tuleme Elva juurde. Kas see, et 2021 volikogusse kandideerisid, oli kah juhus?
Ma polnud tolleks hetkeks mõelnud kandideerimisele ei kohalikel ega riigikogu valimistel. Kandideerima mind aga kutsuti. Mida enam süvenesin kodukoha probleemidesse, seda enam tundsin vajadust käsi külge panna.
Olid selleks hetkeks Elvas üsna tundmatu kuju. Me sinuga kohtusime 2021 kevadel, kui olime mõlemad ajalehes sõna võtnud Verevi järve kaitseks. Enne ma sind ei tundnudki.
Jah, kuni tolle ajani oli mu elu kohalikest teemadest kaunikesti mööda kulgenud. Vesi toodi majja – hästi! Tänav sai kõvakatte – hästi! Aga töö ja sõpruskond oli ikka Tartus, kuigi olin tolleks ajaks Elvas elanud juba 25 aastat. Need elvalased, kes mind teadsid, teadsid muul põhjusel – läbi muusika, kiriku või arvamusartiklite.
Nüüd oled kohalikku poliitellu sisse elanud küll. Mis sind Elvas päriselt häirib?
Pikka juttu kordamata: eelkõige munitsipaalkapitalism, alates koolitoidust ja lõpetades hooldekodudega. Avalik võim peaks olema väärtuste ümberjaotaja – kogub makse ja tagab teenuste olemasolu. Korrektne on toonitada, et see pole Elva unikaalne probleem, vaid pikema aja jooksul paljudes omavalitsustes – sõltumata suurusest – välja kujunenud tegelikkus. Elva oma “varahaldustega” on samal pulgal Tallinnaga oma linnatranspordi aktsiaseltsiga.
Nüüd trügid oma erakonnakaaslase, Tallinna abilinnapea Kristjan Järvani mängumaale!
Nii Elva kui ka Tallinn toimetavad samasuguses õiguslikus raamistikus, mis võimaldab munitsipaalkapitalismi olemasolu. Paljud omavalitsused, sh varasem Elva Vallavalitsus on valinud tee tegeleda ise ettevõtlusega. Uus vallavalitsus on aga parempoolse vaatega: ettevõtlus jäägu ettevõtjatele. See on maailmavaateline valik olemasoleva regulatsiooni raames.
Kui saaksid ühe otsuse Elvas üleöö ära teha, ilma kellegi loata – mis see oleks?
Mitte Elvas, vaid riigis: lõpetaks omavalitsuste õiguse tegeleda ettevõtlusega. Transport, koolitoit, hoolekanne, kontserdikorradus – need kõik on sisse ostetavad erasektorilt.
See on juba Riigikogu teema. Kas võtad selle ette, kui sind sinna valitakse?
Naerdes: nüüd panid mind küll kahvlisse. Idealistina: jah, võtan. Realistina pelgan, et see ei kogu suures saalis piisavat toetust. Munitsipaalettevõtted suurendavad võimulolijate mõjujõudu. Elukutselised poliitikud ei kipu seda loovutama.
Jätame korraks poliitika kõrvale. Kas Elva valla inimesed on pigem kokkuhoidvad või hoiavad rohkem distantsi?
Sõbralikud ja kokkuhoidvad. Imearmas näide viimastest päevadest on seotud Elva Emade Kogukonnaga. Praegu, lapse sünni järel toovad teised kogukonna emad noorele emale õhtusöögi, et pere saaks oma tähelepanu hoida uuel ilmakodanikul. Selline žest teeb südame soojaks.
Kõlab küll kokkuhoidvalt. Kes või mis on sind Elvas veel inspireerinud?
Neid on palju. Tavalisi inimesi, silmapaistvaid inimesi, kogukonnavaime, kultuuri- ja äritegelasi. Tõnis Mägi, Karin Jaanson, Inna-Inga Kalmus, Vallo Ehasalu, Marek Pihlak, Meelis Külaots jt. Kui inimene ajab oma asja, sära silmis ja sisemise veendumusega, on see juba iseenesest inspireeriv.
Inspireerivate inimeste kõrval on ju ka teine pool. Mis sind inimeste juures kõige kiiremini ärritab?
Inimene ongi üks suur ärrituse allikas – me kõik eranditult. Teine inimene ei taha ju kunagi täpselt seda, mida sina tahad.
Väga inimlik tõdemus. Kas edu on sinu jaoks olnud kunagi tähtsam kui inimesed?
Ei ole. Ma ei kujutaks näiteks ette, et minu parema töökoha nimel peaks pere loobuma Elva mõnusast elukeskkonnast, või lõpetamata jäänud kõrghariduse jätkamine käiks perega veedetud aja arvelt.
Jäädki elu lõpuni lõpetamata kõrgharidusega “pooletoobiseks” juristiks?
Elu lõpuni ei jää. Nii kümne aasta pärast, kui noorim laps on kümnene, võiks olla aega õppida midagi, mis mind inimesena kasvatab: klassikalist filosoofiat, religiooniantropoloogiat, psühholoogiat. Praktilisi oskusi ei pea tingimata õppima ülikoolis – selleks on kutseõpe, koolitused ja mikrokraadid.
Selle plaani najal – kui keegi ütleks, et sa pole oma potentsiaali täielikult kasutanud, kas tal oleks õigus?
Kindlasti.
Lühike ja aus vastus. Mis on siis sinu suurim hirm täna, 50-aastaselt?
Siin ei ole vanusega mingit pistmist – kui sul on lapsed, kelle eest sa vastutad, siis suurim hirm on loomulikult see, et sa miskipärast ei saa nende heaks olemas olla. Aga see hirm on irratsionaalne – kõik on ju korras.
Tundub väga inimlik. Aga vaadates tagasi senisele elule – oled sa pigem muutunud või jäänud samaks?
Inimene ei muutu, vaid hakkab järjest enam iseendale sarnanema. Baasuskumused ja -väärtused on mul ammu välja kujunenud: perekonna toimimise aluseks on armastus, ühiskonna puhul vabadus ja vastutus ning maailmakorraldusel rahvusriigid. Need kolm mõõdet moodustavad vastuolulise pildi, mille nüansirikkust hakkad aja jooksul rohkem tunnetama. Midagi saab selgemaks, milleski tuleb lahti lasta, kuid ideaalid jäävad – lihtsalt paremini teadvustatuna.
Kõlab maailmavaateliselt.
Maailmavaade on meil kõigil olemas. Mul on olnud õnne enda oma läbi mõelda ja sõnastada.
Jõuamegi jälle poliitikani. Sinu koostatud on Isamaa programm 2023. aasta Riigikogu valimisteks. Kas see oli su isikliku maailmavaate sõnastamine?
Põhiväärtuste ja retoorika osas peegeldab see minu ideaale üsna hästi. Programm sünnib aga paljude inimeste ettepanekutest, aruteludest, kompromissidest.
Poliitika on kompromisside kunst?
Kompromissidele eelneb igasugu ebameeldivaid nähtusi, nagu võimuvõitlus ja manipulatiivsus. Ega mulle seetõttu reaalpoliitika hästi ei istu.
Kas Isamaa kriminaalasi kuulub kah sinna hulka? Milles sind siis täpselt kahtlustatakse?
Kahtlustatakse – niipalju, kui dokumentidest on võimalik välja lugeda – isamaalise maailmavaate omamises ja kuulutamises. Absurdi tasemelt paigutub see kriminaalasi täiesti eraldi kaalukategooriasse. Seda on materjale analüüsides ühemõtteliselt järeldanud kriminaalõiguse korüfeed, teiste seas Prof. Dr. Madis Ernits ja vandeadvokaat Allar Jõks.
Miks sa siis tegeled poliitikaga ikka veel edasi?
Jõudsin mingil hetkel arusaamiseni, et poliitika on praeguses hetkes mu parim võimalus edendada neid väärtusi, millesse olen kogu elu uskunud. Varem oli mu põhiline kanal muusika ja luule.
Sellest on olnud üsna vähe kuulda. Mis su muusikuelust saanud on?
Autorina ainult oma muusikast ära elada suudavad vähesed. Minu lavaelu jäi väga kitsasse nišši. Esitasin üksnes omaloomingut, mis pealegi on kuulamise muusika. Ei midagi tantsulist ega meelelahutuslikku. Väsisin ühel hetkel selle korraldamisest. Uut materjali kirjutan aegajalt juurde, kuid esinen harva.
Kui muusika on taandunud, siis mis on saanud muudest ambitsiooniderst? Mida sa kardad, et ei jõua enam ära teha?
Sain mõni päev tagasi kuuenda lapse isaks, läinud aasta lõpus ka esimest korda vanaisaks. Ambitsioonid isiklikus elus on päris kenasti täidetud. Ühiskondlikus vaates on “ära tegemine” tänamatu eesmärk. Tõde on eluviis. Usun oma maailmavaatesse ja julgustan ka teisi uskuma samadesse väärtustesse. Ainus võimalus selleks on olla aus, järjepidev ja ühenduses teiste inimestega.
Tänan nende mõtete eest! On aeg see vestlus koomale tõmmata. Lõpetuseks mõned lühiküsimused su eelistuste ja huvie kohta. Kontroll või vabadus?
Vabadus ja vastutus.
Turvalisus või risk?
Kui vastutan üksnes enda eest, siis risk. Kui vastutan teiste eest, siis tuleb igas olukorras eraldi hinnata, mis toob neile rohkem kasu, kas alalhoidlikkus või riskiisu.
Tõde või rahu?
Tõde.
Tõde võitis kindlalt. Mille pärast sa loodad, et sind mäletatakse?
Tegude pärast, millesse ma ise uskusin.
Ja mille pärast kardad, et sind mäletatakse?
Tegude pärast, millesse ma ise ei uskunud.
Mõni kergem teema ka: mis on su hobid või tegevused, mis aitavad sul välja lülitada?
Lugemine, muusika, jahindus ja mootorratas. See viimane on pigem elustiil – kui ilm lubab, kasutan ratast igapäevase liiklusvahendina. Niisama sõitmiseks napib lihtsalt aega.
Kui niisama sõitmiseks napib aega, siis kas on veel midagi, mida sa pole jõudnud, aga kindlasti tahaksid?
Tahan kunagi taas läbida Camiono de Santiago palverännutee. Tegin selle ligi 800-kilomeetrise jalgsimatka kümme aastat tagasi. Ehk kingin endale selle järgmiseks juubeliks.
Enne kui lõpetame – mida soovid öelda Elva Elu lugejatele?
Hoiame kokku! Isegi kui oleme eri arvamusel.
Päris lõpetuseks – mis on üks mõte või soovitus, mida tahaksid nooremale iseendale edasi anda?
Kõik möödub.
