Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguArvamus

Saladuslik maal ja sellel kujutatud mees

Mai 2013. Tartumaa Muuseum. In memoriam

Jutt on tundmatu autori tööst „Aleksei Tostoi“. Kuigi me portree valmimisaastat ei tea, on seda pilti peetud täpselt 5 aastat tagasi likvideeritud Elva muuseumi vanimaks maaliks.

Me ei tea ka seda, kuidas maal muuseumi sattus – varasemad inventariraamatud olid kaduma läinud.

 

Kas teos võis olla pärit Elva mõne suveprofessori maalikogust?

Et vastata jaatavalt, tuleb tõestada, et krahvist kirjanik Tolstoi oli enne 1917.aastat tõesti impeeriumi peenemates peredes tuntud ja tema portree vääris külalistele näitamist.

Vene infoallikad annavad sellele hiilgava kinnituse. Aleksei Tolstoi näol oli tegu väga skandaalse, kuid ka väga populaarse tüübiga. Ja geneetiliselt kõik klappis – issi ja emme olid samasugused.

 

Kui mamma Tolstoi oli poisiga kaks kuud rase, põgenes ta kodunt oma mehe, armukadeda husaari ja mõisaomaniku juurest armukese Aleksei Bostromi manu Nikolajevskisse, jättes maha kolm last. Bostrom oli kohaliku omavalitsuse ametnik ja saatuslik tutvus leidis aset Samaaras ühel ballil.

Papa Nikolai juhtus peagi rivaaliga ühes rongis sõitma ja andis sealsamas tollele tukist tuld, kuid tekitas vaid kerge haava.

Kuigi husaar anus naist naasma, jäi see kallima juurde ja pani vastsündinud pojale armukese nime. Aleksei sündis 1883.aastal.

 

Poiss oli reaalkoolis Aljoša (Ljolja) Bostrom. Aadlikul poleks kõlvanud reaalkooli minna, ikka gümnaasiumi, aga poisil aadliku tiitlit esialgu ei olnudki. Tegelikult pidas tulevane kirjanik kuni 13-aastaseks saamiseni ennast tavakodanik Bostromi lihaseks pojaks.

Siis aga tema ema äkki innustus ja hakkas kohut käima, et tõestada poja põlvnemist eelmisest abikaasast. Nelja aasta pärast sai noormees Tolstoiks, Nikolajevitšiks ja krahviks.

Vene intelligentide hulgas on siiani vaidlusteemaks, kes ikkagi oli kirjaniku tegelik isa.

 

Tolleaegsed paparatsod ei jätnud selliseid seiku tähelepanuta.

 

Juba koolipoisina hakkas noormees ema, Ivan Turgenevi sugulase ja lastekirjaniku pealekäimisel avaldama ajakirjades täiesti talutavaid jutukesi ja värsse. No kuidas sa ei pane sellise asjapulga pilti oma Elva suvekodu salongi seinale!

 

Kui Peterburi Tehnoloogia Instituut oli lõpetatud ning mitmed armukesed ja üks abielu peetud, lõi Tolstoi nimi jälle üle Venemaa kõlama.

Aadlikust luuletaja Sologubi juures peeti maskiballi. Aleksei ja tema teine naine Sonja ilmusid samuti pittu. Krahv oli riietatud „vanaeideks saunaesikus“ (naiste aluskleidis, kapp ja viht käes). Kahekesi mindi maja peale hulkuma ja leiti peremehe kabinetist ahvide nahad. Otsemaid otsustati sabad ära lõigata ja esitada austatud publikule sortside tantsu. Kallite reliikviate hävitamine sundis Tolstoid lõpuks Peterburist Moskvasse kolima. Pealinnas tehti paarikesele elu kibedaks.

1918.aastal põgenes Tolstoi Odessasse, sest kartis meeleheitlikult enamlasi. Siit viis pagulase tee ta Konstantinoopolisse, sealt Berliini ja seejärel Pariisi.

Viis aastat hiljem ilmus aga mees kodumaale tagasi, sest kroonilisel rahanurujal ei olnud Pariisis enam asu. Ja enamlasi ta enam ei kartnud.

Tolstoi Venemaale naasmise motivatsioonist on tabavalt pajatanud Aapo Vaher (Sirp, 7.03.2003): Terved hordid lojaalseid paberimäärijaid lakkusid (Nõukogude – K.H.) riigi künast külluslikku kosutavat rokka. Nõukogude kirjanduse hedonistide kuningas oli andekas lihamägi Aleksei Tolstoi“.

 

Stalin suvatses kirjanikku kutsuda „ meie nõukogude krahviks“. Miks ka mitte?

Jossif ja Aleksei olid suured sõbrad. Mõlemad jõid palju kanget kraami ja pidasid sellele ka vastu. Semu Aleksei võttis osa kõikidest Kremli vastuvõttudest ja sai sõbralt kingituseks akadeemiku tiitli. Vastuteeneid tuli osutada harva. Väidetavalt olid nendeks näiteks kaks pornograafilist teost – „Saun“ ja „Võrubova päevik“ (1927), mis pidid näitama, kui laostunud olid vene aadlikud moraalselt. Ametlikult on nende autor teadmata.

 

Krahv, nüüd juba „Peeter Esimese“, „Kannatuste raja“ ja „Insener Garini hüperboloidi“ autor, lubas endale nii mõndagi, mis kuulus äraneetud vanasse aega. Tema Detskoje (endise Tsarskoje) Selo villa ukse avas tavaliselt uhkes livrees hallipäine lakei, kes teatas näiteks, et „Nende Hiilgust ei ole kodus, nemad sõitsid partei linnakomitee istungile“.  Kirjanik oli ka N Liidu parlamendi saadik. Järelikult orgunniti talle ka korralik valijaskond.

 

Ei tea, kas viimased seigad ikka jõudsid Elva suurvenelaste inforuumi? Või tardus krahv nende silmis suurkannatajaks, kes pidi põgenema revolutsiooni eest.

 

Siin Elvas vaatas ülalkirjeldatud isand ülalkirjeldatud maalilt palju aastaid muuseumi teise korruse raamatukogus liikunud inimesi.

Nüüd asub see uhkes ERMi hoones. Küllap selle maja mõnes keldris.

Elvas asunud Tartumaa Muuseumis oli igal museaalil oma lugu rääkida. Ja reeglina väga põnev.

Täna on muuseumimajal uus peremees, uus nägu ja uus sisu.

Elu läheb edasi.

Kalju Hook

 

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X