Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguHaridusValla uudised

Nädal enne juubelit

Ei tea, mida arvavad teised ajaloolased, aga vägisi kipub jääma mulje, et Eesti ajaloos on veebruarikuu alati erakordselt sündmusterohke olnud. Võtkem seesama veebruar 100 aastat tagasi – kuu algul 1918 valitsesid siin Vene väed. Siis tuli võimuvaakum. Siis kuulutasime välja iseseisvuse. Ja siis olid kohal juba sakslased.

Üks tähtis üldinimlik sündmus leidis aset 100 aastat tagasi samuti veebruaris, 14.kuupäeval. Läksime üle Gregoriuse kalendrile, millega jõudsime teiste Euroopa rahvastega ühisele ajaarvamisele.

Eesti Vabariigi esimese aasta kalender sai vaid 352 päeva pikk. Üleminek toimus Vene punavõimu otsusega 31.jaanuarist 1918.

Muide ka kaugemale naabrile, Leedu rahvale, on aasta teine kuu samamoodi oluline. 16.veebruaril 1918 kuulutas Leedu Taryba (Nõukogu) välja Leedu riigi taastamise. Oldi ju kunagi suurhertsogiriik.

Nõukogu sündis viis kuud varem Vilniuse Rahvuskonverentsil. Leedulased on tuntud rahvusliku ühtehoidmise poolest. Toona toimusid leedulaste iseseisvust kinnitavad rahvuskonverentsid üle Euroopa ka Bernis ja Stockholmis. Pärast Saksa okupatsiooni lõppemist võeti novembris 1918 vastu Leedu esimene Põhiseadus.

Kasutan juhust ja nendin, et me ei ole oma koolides ajalootunde kuigi õiglaselt sisustanud. Aastakümneid oleme justnagu kikivarvul mööda hiilinud nii Läti, Leedu, kui ka Põhjamaade ajaloost, kuigi just nende rahvastega oleme ajalooliselt väga tihedasti seotud kogu oma eksistentsi vältel. Ja meie lapsed on laiemat silmaringi kindlasti väärt.

18.veebruaril 1918 alustasid sakslased Idarindel pealetungi. Trotski oli oma kometitegemisega Bresti rahukõnelused kihva keeranud. 24.veebruaril jõudsid odaotskiivritega sõdalased Tartusse ja Jõgevale, 25.veebruaril Pärnusse, Viljandisse ja Tallinna. Vene vägesid oli Eestisse kokku aetud oma 200 000 meest, aga distsipliini enam ei olnud. Hakati ohvitsere tapma.

Eestlasi omadeks ei peetudki. Käituti nagu võõrriigis.Üks hea tuttav Haapsalust kõneles siinkirjutajale, et tema esivanemate sealses kodus majutas sel ajal end samuti üks Vene sõdurite rühm. Mõistagi oli veebruaris külm. „Kallid külalised“ ei viitsinud saagi kätte võtta, ajasid ahju õuest toodud palgi ja suitsu oli maja täis. Palk lükati põletades üha sügavamale. Lõpuks osati purjuspeaga palki nii tugevasti edasi lükata, et see tuli küttekolde tagaseinast välja. Alles siis läksid venelased minema.

Õnneks olid Eestimaa pinnal ka Eesti rahvusväeosad. Aga neid oli seekord väga vähe.

Siinkirjutaja ei taha kedagi sõnastusega solvata, aga, nagu alati poliitiliselt kuumadel aegadel, asusid usinasti tegutsema ka pintsaklipslased ehk eesti intelligents. Nende väga suur teene oli muidugi Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestimaa suhtelise autonoomia kättesaamine – see kinnitati Ajutise Valitsuse otsusega 12.aprillil 1917. Siis aga algas vägevate nimedega asutuste väljakuulutamine lausa järjepanu.

Loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, kuhu 5,juunil 1917 valiti linna- ja vallavolikogude esindajad (pange tähele – need demokraatlikud organid olid Eestis juba olemas!). Ajutise Maanõukogu juurde moodustati Vanematekogu, millel ol küll ainult nõuandev hääl.

Ja nüüd jõuame meie aegadele lähemale. 19.veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu oma täitevorganiks Päästekomitee. Sellesse kuulus ainult kolm meest – Päts, Konik ja Vilms, aga neid pärjati kogu võimutäiusega Eestis.

Seega samal ajal, kui eesti ohvitserid nägid kurja vaeva, et luua organiseeritud eesti rahvuslikud väeosad, iseseisvuva kodumaa kaitsejõu, diskuteeris ja kirjutas tähtsaid pabereid ka arvestatav hulk eesti intelligente. Nii Petrogradis kui Eestis.

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X