Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
KogukondKultuur

Elva oma teatrilugu

Tahab olla kirjanduslik portree.

Selle artikli panid  kokku  kolm inimest – Aire Pajur, Margus Möll ja allakirjutanu. Peateemaks ei olnud „Hamlet“ väikese Elva lavalaudadel, millest juba kirjutas Elva Postipoiss, vaid üks teater ja üks inimene – LendTeater ja Margus Möll.

 

Margusest

Ta on väga huvitava elulooga mees. Oma elupaikadeks võib ta julgesti nimetada Jõgevat, kus ta sündis, aga ka Tamsalut, Otepääd ja Elvat.

Margus oli nõukogude sõdur, kes läks Kaug-Itta Hiina piiri äärde ENSVst ja tuli tagasi välisriiki – Eestisse. See juhtus vähe aega enne seda, kui Venemaa võimud üldse kõik noored baltlased oma kroonust priiks lasid. Tema kojutulek sündis tõlgina hukkunud kaasmaalase sarga saatjaskonnas.

Küsin puht huvi pärast, kuidas suhtuti Vene Kaug-Idas Eesti eraldumisse „jagamatust liidust“?

Margus: „Ohvitserid suhtusid kerge aupaklikkusega, kohalikud aga ütlesid: „Davno pora! (Ammu oleks aeg!)“.

Väga kergesti oleks LendTeatrit teinud keegi teine, sest pärast kroonut läks Margus Tartu Ülikooli ja hakkas närviarstiks õppima. Juhus kinkis ameti asemel naise ja Margusest sai Otepää elanik. Hiljem kultuurikeskuse töötaja, lõpuks koguni selle juht.

Kudamoodi see teatritegemine tuli?

Margus: „Abikaasa kolleeg  juba tegutses Otepää trupis ja ütles külla tulles, et neil on noort meesosatäitjat vaja. Pakkusin poolnaljatamisi ennast. Peagi helistas mulle Otepää legendaarne teatrimees Kalju Ruuven ja tegi pakkumise. Nii see algas. Kalju sõnad  osutusid prohvetlikeks. Ta ütles: „Teatri uksed avanevad, aga ei sulgu“. Muide, Kalju ajal ei olnud televisioon nii karm konkurent nagu täna. Otepää Rahvateatris tehti 60 aastaga 100 uuslavastust ja mitmeid neist mängiti kuni 60 korda. Ruuven eelistas põhiliselt rahvatükke“.

Tunnen Margust  ajast, mil ta avas Kesk tänaval disainibüroo „Merkus Disain“. See kasvas ka meenete ja käsitööpoeks. Margus oli see, kes kujundas jaamahoones püsinäituse „Elva ajast aega“.

Margus: „Tegelikult elasin Elvas Metsa tänavas kolm aastat vait kui sukk. Aga tasapisi tuli tahtmine teha midagi asjalikku. Mis puutub meenetesse, siis turistidega suheldes sain teada, et nad ei otsi Elva sümboolikat, vaid Elva hõngu. Elvat ennast, mitte vapiga kruuse. Proovisingi selle järgi talitada“.

Käisin suve lõpupoole Elvas kõik need kohad läbi, kus meeneid on müüdud. Avastasin vaid Matkakeskuses puuliistust välja põletatud tammelehekesed-võtmehoidjad, mida võib vabalt pakkuda kasvõi pealinnas. Kui lehekestele poleks põletatud „Elva“, vaid „Tallinn“.

Margus: „Suhtlesin suveniiride teemal mitu korda linna toonaste juhtidega, aga ikka sain vastuseks, et oodata on sümboolika muutmist, oodaku mina ka. Siis ütlesin ka neile, mida turist asjast arvab. Aga nii see jäi. Nagu seegi, et pakkusin vanaaegsete fotode ilmakindlat väljapanekut koos seletustega 12s kohas, kus võiks vana Elvat tänasega efektselt võrrelda. Rehkendasin ka hinna välja – oleks kulunud maksimaalselt 1800 eurot“.

Margusel oli juba Elvasse tulles kontakt siinse näitegrupiga. Aga kuidas juhtus nii, et sündis LendTeatri trupp ja kohe oma majaga?

Margus: „Inimesed tulid ikka siitsamast näitegrupist. See majakene siin Arbimäel seisis hulk aega kinniste ustega. Kui abikaasaga Tartu vahet sõitsime, jäi pilk tahtmatult peale, et siin võiks teater olla. Saimegi  Elva Tarbijate Ühistu juhiga jutule. Tema ütles, et võtku me see maja, kohendagu ja pakkugu näitemänge. Tema üüri ei taha. Tegimegi ära“.

Küsimusele, mis rollis (elurollis muidugi) Margus LendTeatris on, vastas Aire Pajur nii: „Ta on siin ideede generaator, lavastaja, näitleja, näidendite kirjutaja, rekvisiidi valmistaja, kostüümide õmbleja, reklaami koostaja, ehitaja, santehnik ja veel mitme ameti peal“

„Kuidas teie mõlema pere asjasse suhtub, kuna te ju lausa elate teatrimajas?“

Aire ja Margus: „Peredes on seda hakatud aktsepteerima“.

Kas Margust poliitikasse ei ole kutsutud?

Margus: „On küll. Aga ma vastan trafaretselt: „Pool sajandit olen ilma vaenlasteta hakkama saanud, miks siis nüüd neid hankima pean?“

LendTeatrist

Mind juhatatakse teatrimajas ringi. Üllatab juba eeskoda, kus on seintele kenasti kleebitud  vanad ajalehed, kus juttu Eesti teatri suurkujudest. Püüne on väike, aga hästi läbi mõeldud: näitlejate tulek, minek ja ümberriietumine. Saalis on 77 kohta. Tõusvas joones. Siinsamas on ka kohviku pool, kus abiks firma Kata Köök. Etenduste puhul on  kohvikupärased lauad-toolid koomale tõstetud, salongiõhtute puhul aga ootavad külastajaid.

Ja kellega lähim salongi- ehk kohtumisõhtu tuleb? „Voldemar Kuslapiga“.

Kuidas ümbruskonna rahvas Elva teatrisse suhtub? Müra ja lärmi siin ei tehta,

nagu ei teinud ka viimati siin tegutsenud mööbli komisjonipood.

Margus: „Sellega sai omajagu nalja. Levitati kuuldust, et majja tuleb ööklubi. See tegi kohalike meeled ärevaks.  Meil käis juba sisseseadmine, kui üks vanem härra tuli küsima, mis siia tuleb? Vastasin, et kultuuriasutus. „No jah, ikkagi ööklubi!“, ahastas mees.  Aga komisjonipoest on siin selge jälg alles. Ostsin Otepää teatri rekvisiidiks omal ajal siit diivani ja nüüd tõin selle  siia tagasi“.

Räägime repertuaarist. Kas on eelistusi?

Margus: „Ei ole. Mängime kõike peale balleti. Isegi monoteatrit oleme rahvale pakkunud“.

Kas on juba tunda, et teatril on oma kindel publik või vähemalt fännklubi ?

Aire: „On küll. Kõik lavastused  vaatab ära ligemale 30 huvilist“.

Facebookis on meil tänaseks 617 laiki“.

Teater ei püsi paigal.

Tunnen huvi, kuidas hakkama on saadud, teater ei tähenda ju ainult mängimist laval.

Aire: „Vaata siia – meil on seinal eriline tahvel. Sellel me täname oma lahkeid abilisi. Neid on tänaseks 21 ettevõtet ja isikut. Ringreisiks annab naabrimees lahkesti oma kaubikut“.

Teatritel ongi kombeks reisida. Praegu on see teema seoses uue suure valla tekkega eriti aktuaalne. Kas LendTeater reisib?

Verbaalset vastust  kohe ei tule. Mind talutatakse suure Eesti kaardi juurde, mis on täis tikitud nööpnõelu. Eri värvi peakestega, mis tähistavad konkreetseid lavastusi. Eestimaa on neid praktiliselt täis! Ja Tartu ümbrus kõige rohkem, praegusest vallast rääkimata. Lisaks selgub, et Margus on lavastajaks ka mitmes kohalikus näitetrupis.

Kas teatriperel muresid ka on?

Margus: „Kas just muresid, aga see on kõigi tänapäeva pakkujate probleem, et inimene reklaami  i s e   e i   o t s i ! Kui teated on näiteks ajalehes tihedasti koos, ei viitsi inimene seda lehekülge üldse vaadatagi. Peame otsima ligitõmbavaid teatri- ja kavatutvustusvorme.

Viimane küsimus: miliste mõtetega kõnnite tulevikku?

Margus:  „Meil on edasiviiv lipukiri olemas. Mu vanaema mõtles selle välja: „Suu kõrvuni ja ninaotsale järele!“  

Kõrvaluksest käis teatris
Kalju Hook

 

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X