Taas on valimised Eesti parlamenti. Eelmistest on meeles, kuidas üks kandidaat astus mulle suure COOPi ukse ees ette ja ulatas vaikides pastaka. Minu ees seisis kapten Cook kaugest minevikust ja ulatas mulle, aborigeenile kaugelt saarelt, klaasitüki. Jätsin kingituse võtmata ja läksin poodi. See “Cook” oli äsja vahetanud erakonda ja reetnud oma senised valijad ning mul ei olnud mingit soovi poliitleegionäriga suhtlema hakata. Elu on õpetanud, et ülejooksik võib alati uuesti reeta.
Episood on siiani meeles ja jääb ka edasi. Kuni meile poodide ees pastakate, kalendrite ja muude meenetega kosja tullakse. Saan aru, et sel viisil antakse meile kandidaadi number valimisnimekirjas aga taoline viis on alandav. Minu jaoks oleks ideaalne kui kandidaat ulataks mulle oma visiitkaardi koos numbriga valimisnimekirjas. Ja kindlasti koos oma rekvisiidiga. Kui ta valituks osutub, saaksin tema valijana edaspidi ka tõsisemate probleemide puhul tema poole pöörduda. Et õigust ja normaalsust nõuda. Ehk saaksime siis minimiseerida ka nähtust, kus rahvasemik tõuseb pärast valimisi meie häältega täidetud õhupallina kõrgele õhku ja maandub meie juurde tagasi alles neli aasta hiljem uut “gaasi” saama.
See tuimalt nänni jagamine meenutab tulevasele hääletajale kohe meelde “Pisuhända” (“sa tuled mu oma rahaga minu tütrele kosja!”), kuna oma taskust kandidaat valimiskulusid kinni ei maksa. Riigikogu valimiste seaduse § 64 ütleb selgelt, et valimiste ettevalmistamise ja korraldamise kulud kaetakse riigieelarvest. Valimiskampaania maksab kinni riik. See tähendab, et kõik need pastakad, kalendrikesed, presekad ja muu bižuterii ning ka võimujanuste hiigelportreed maksame kinni meie ise. Vilja Kiisler rõhutas ühes oma ülesastumises eelmiste suurvalimiste eel otse, et poe- ja laadakampaaniate näol on põhimõtteliselt tegu hääle ostmisega. Odavalt, pastaka eest. Olen temaga sama meelt.
Ikonostaasist
Alapealkirjaks pandud sõna on võetud vene kirikuleksikast. See tähendab pühakute piltide rida vene pühakojas. Nii kutsusid vanemad inimesed ka nõukaaja partei- ja riigitegelaste hiigelportreesid riigipühadel igal pool rippumas. Märgin sellega valimiste eel ohtralt rahva raha nõudvat Riigikogu liikmekandidaatide portreede valmistamist ja eksponeerimist. Koos mingi tausta ja lööklausega.
Meenutaksin aga lugupeetud kandidaatidele, et nende portreed võivad tuua oodatule vastupidise tulemuse – pidevalt või kindla perioodi tagant silmade ees virvendav nägu tüütab ära. Nagu on ammu ära tüüdanud mitukümmend aastat ühte ja sama saadet ühel ja samal viisil tegevad telestaarid. Või seebikad. Korraldage rohkem elavaid kohtumisi! Ja ise, mitte parteikambakesi. Ah et ühe puhul ei taheta eriti kohale tulla? Ju vist, sest head sidet oma valijatega teil ju pole ja valimisseaduse kohaselt Riigikogu saadik oma piirkonna valija ees aruandekohuslik ei olegi. Mis on väga kahetsusväärne. Intelligentne inimene paneb valituna endale ise sellise kohustuse. See on ju poliitikule nii hädavajalik tagasiside. Andke aru omal algatusel ja just kohtumistel valijatega.
Hoo andmiseks tuletan teile meelde brittide parlamendiliikmete tava – iga laupäev ollakse oma valijatega. Ettenähtud ajal ja ettenähtud kohas. Kui paar korda kohtumine vahele jääb, võidakse saadik ka tagasi kutsuda. Tagasikutsumise kord tuleb sisse viia ka meil. Valimiskohtumisel esitatud aruanne seni tehtust olekski tulevase püsiaruandluse eelproov. Näeksin hea meelega Riigikogu saadikukandidaati, keda ma media kaudu ja positiivsest küljest tunnen. Ideaalne, kui ta saaks mulle ette kanda isiklikest poliitilistest saavutustest.
Toon vaid ühe näite USAst:
Need olid USA Kongressi esindajatekoja konkreetsed liikmed, kes esitasid Kongressile eelnõu, et Venemaalt nõutaks Eesti, Läti ja Leedu aastail 1940-1991 aastail väldanud ebaseadusliku okupatsiooni tunnistamist. Eelnõu algatajad olid vabariiklane John Shimkus ja demokraat Dennis Kucinich Mina eestlasena USAs valiksin kongressi päris kindlasti neid. Nad astusid esimese sammu meie riikluse taastamisel.
Kas üldse valima minna?
Valima lähen kindlasti. Vallamajja. E-hääletamist ei usalda. Valimised peavad olema vabad, üldised, ü h e t a o l i s e d ja otsesed. Lisaks veel ka salajased. Kui ühe variandi puhul näevad valimisametnikud valijat näost näkku ega luba ka valimiskabiini kõrvalisi inimesi, siis teisel puhul ei saa midagi mitte kuidagi kontrollida. Keegi peale Eesti ja Venemaa Euroopas digivalimisi ei rakenda.
Keda ma valin?
Minu arvamuse kohaselt on taas otsustamisel, milline ühiskonnakiht Eestis valitsevaks saab. Partei on konkreetse ühiskonnakihi käepikendus. Tsiviliseeritud riikides on tugev keskklass ja tema käes on ka võim. Meil on see seltskond nõrguke ja hinnaralli viilib teda veelgi õhemaks. 30 aastaga pole arvestataval keskklassil meil kujuneda lastudki. See-eest on tekkinud uus seisus – ametnikkond. Ametnikke on meil 130 000. Ei midagi hullu, Tsaari-Venemaal moodustasid ametlikke seisuseid isegi erusoldatid ja teenivate soldatite naised.
Valima minnes küsin endalt otse: kas minu kui pensionäri ja muude vaesemate ühiskondliku kihi kaitsja on partei näol juba olemas või tuleb selle sündi alles oodata? Suurusjärku laest võttes on minu suguseid üle 200 000 siin väikeriigis kindlasti. Olen Norstati laborihiir ja vastan juba aastaid ka küsimusele, millist erakonda eelistaksin, kui valimised oleks pühapäeval. Vastan aastaid ühte moodi.
Samas esitatakse ka üsna naljakas küsimus, et keda ma valiks, kui eelistatud erakonnale oma häält anda ei saaks. Ehk polegi see küsimus kohatu, küllap nii selgitatakse välja poliitikas nagu lehmakook jääaugus äärest äärde hulpiv valija. 30 aasta jooksul peaks mõistlik ja mõtlev hääletaja oma usalduse juba konkreetsele erakonnale ammu ära andnud olema. Loen, et see mõjutaja, kes mulle veel valimispäeval ja vallamaja ukse taga midagi ütlema tuleb, peab mind idioodiks. Ärgu siis pahandagu, kui ma vastavalt ka reageerin.
Keda ma ei vali.
Tippsportlast ma ei vali. Andke mulle andeks, head atleedid, ma aplodeerin Teile areenil ja spordirajal, aga võimekuse eksamit riiki juhtida Te sellega ei soorita. Artiste ma kohe välja ei praagi. Aga väga tahaks, et ei tuldaks Riigikokku otse pärast mingi äpu mängimist mõnes lõppematus seebikas, vaid oldaks ka eelnevalt ühiskondlikult aktiivne ja sellega tuntud.
Ma ei vali ka tuntud lauljat. Kogu austuse juures on väga raske uskuda, et ta oma ala virtuoosina on võimeline ka riigi rooli keerama. Võiks verivärske erakonna liikmena esmalt madalamal poliitilisel tasemel jõudu proovida. Ma ei anna oma häält isikule, keda pole ühiskondlikus ja poliitilises elus varem kuulda ega näha olnud. Praegu on minule tundmatuid ligi pool Riigikogu koosseisust. Vanus/noorus ei ole vabandatav.
Ma ei vali erakonna esindajat, kelle partei on võimul olles minult raha ära võtnud. 2021.aastaga võrreldes võeti mullu minu kui pensionäri rahakotist inflatsiooniga ära 140 eurot kuus. Talvel poetati sinna 50 eurot, mille ostujõud oli tegelikult 40 või veel nadim. Et elektriarve läks just samapalju või rohkemgi suuremaks, võeti see raha minult ka kohe tagasi.
Ma ei vali erakonda, kes pole soodustanud Eestis laialdase väikeettevõtluse tekkimist. Karja vaestega oleme vaene riik ja sotsialismis edasi.
Ma ei vali isikut, kes kauaaegse parlamendis istumise kestel selgesti näidanud, et seob kohalviibimise mitte arutatava ainesega, vaid teema püstitajaga. On selgesti näha, et oppositsiooni algatuste vastu hääletatakse jalgadega.
Mullu sügisel istus Riigikogu saalis Venemaa agressorriigiks kuulutamise arutamiseks 24 saadikut, mõned päevad hiljem – teede seisundi hindamisel – ainult 8 Riigikogu liiget!
Kabinetist istungi jälgimist palun mitte pakkuda. Siis võiks kõik rahvaasemikud ka kodudes istuda ja sealt istungeid jälgida. Valija ei peaks kinni maksma hirmkallist Toompea lossi ning saadikute ajutist elamist pealinnas. Võõristan kandidaatide neid lubadusi, mis hõlmavad pikema aja, kui lubaja mandaat kehtida saab. Parteile, mida see kandidaat esindab, ma häält ei anna.
Minu häälest jääb ilma kandidaat, kelle erakond leiab, et Eesti rahvas elab Toompeal, mitte külades, maakondades ja linnades. Kohalikele omavalitsustele eraldatakse kasinad 11% riigieelarvest, Taanis samal ajal üle 50%. De facto vähenes mullu seegi pisku inflatsiooni tõttu pea neljandiku võrra.
Eesti poliitiline kultuur on viimastel aastatel tugevasti langenud. Ma ei saa oma mälu üle kurta ja ükski senine Riigikogu kõnetoolis valetaja ja rõvetseja minu häält ei saa. Samuti nagu ka see, kelle kogu väitluskunst piirneb isiklikuks minemisega ehk juba Vanas Roomas tuntud argumentum ad hominém`iga.
Me valime erakonda
Arvame, et valime inimest, aga hoopis erakonna. Seega telepurgi Laseri saate juhtnoorik pani hiljuti puhtalt puusse, kutsudes üles valima “normaalset inimest”. Valjijale pole inimese tasandil seda võimalust antud.
Eestis isikuvalimisi ei olegi. Valides isikut, saan erakonna poolt meie piirkonna valimisnimekirjas esimeseks kantud deputaadi. Kui isik on Reformierakonnast, saan Riigikokku Kruuse, kui EKREst, siis Ernitsa (või seekord hoopis ühe meeldiva daami).
Käisid teab mitmendad Riigikogu valimised. Tuttava perega sattusime valimiskoha ukse peal kokku. Kokku saime ka valimismajast väljudes. Mõtlesin, et nüüd võib ka küsida, kelle poolt hääletati.
“Mina valisin … poolt!”, vastas tudengist tütar. “Ta käis meil auditooriumis esinemas ja andis mulle oma visiitkaardi”
Kõrgemat haridust taotlev ja suurimale intelligentsusele pretendeeriv noor daam valis visiitkaardi.
“Mina hääletasin … poolt,” vastas pereema. “Postkastis oli nii ilus kaart tema pildiga”.
Naise valiku otsustas pilt postkastis.
Pereisa oma valikut ei avalikustatud.
Toona oli meestel naiste pärast pisut piinlik. Selgus, et daamidele ei tulnud üldse pähe, keda, kuhu ja milleks nad valivad.
Umbes aasta hiljem ütles see pereema nördinult, et Riigikogus on puha debiilikud koos.
Mõtlesin, et oleks parem, kui ta üldse poleks valimas käinud.
Valin erakonna, kus on kõige rohkem mulle positiivsetena meelde jäänud poliitikuid, ja annan hääle sellele, kes on tegudega riigimehelikkust ja rahva poole hoidmist juba üles näidanud. Ju pean leppima, et mu hääle võib parteiboss nimekirjas ettepoole, hoopis teisele kandidaadile nihutada.
Häirivad seadusesätted
Seadus on vanem kui meie. See seadus juba aastast 2002. Valimisseadus nimelt.
Hääletustõendid hävitatakse meil hästi ruttu.
Millest selline rutt? Ei tea.
Seaduse paragrahv 77 prim muudab hääletamistõendite likvideerimisel kõige tähtsamaks tegelaseks valla- või linnasekretäri, kes peab pärast ühe kuu möödumist korraldama hääletamissedelite hävitamise. Kui muidugi kaebusi ei tule.
E-hääletuse digivudinad lõhutakse sama nobedalt.
Meile valib parlamenti ka väliseestlane.
Paragrahv 39 reguleerib välisriigis elava valija hääletamist.
See asjaolu ajab mul iga nelja aasta tagant karva turri, sest välisriigis alaliselt elav rahvuskaaslane valib sellega parlamenti, mis tema elus mingit rolli mängima ei hakka. Nagu ka selle parlamendi poolt moodustatav valitsus.
Õnneks on rahvuskaaslased välismaal olnud väga passiivsed, seega ise teinud juba ammuilma õige moraalse otsuse.
Kõrgem matemaatika
Valimisseaduse paragrahv 62 toob sisse kõrgema matemaatika: iga valimisringkonna kohta arvutatakse lihtkvoot, mis saadakse valimisringkonnas antud kehtivate häälte arvu jagamisel selle ringkonna mandaatide arvuga. Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne.
Valimisringkondades lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse kompensatsioonimandaatidena nende erakondade vahel, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest.
Mina seda võitjade väljasorteerimist ja häälte hulkumist ei adu ja pean “matemaatikuid” usaldama.
Ajaloolasena leian, et tüki ausam ja lihtsam oleks isikuline lihthäälteenamus. Selline, nagu see oli kahe sõja vahel.
Lootus ei kao
Hääletamas käimine annab alati positiivse elamuse. Inimene loodab, et seekord valib ta riigi etteotsa kindlasti parema seltskonna.
Vanemal inimesel on see lootus eriline, sest ta teab, et kõrgemas eas võib elu katkeda iga hetk. Kui vanadustoetust lubatakse tõsta alles pikema aja pärast, siis rõõmu tunda pole põhjust – ei pruugi elupäevi jätkuda.
Nagu ka poliitikute kõigi teiste suurte lubaduste täitumiseni.
Kurb saatus võib rajalt maha võtta ka nooremaid.
Aga neil on valimiskogemuste saamiseks ikkagi aega küll. Elu alles ees.
Usaldagem neid, meenutades kasvõi Vana-Roomat. Seal olnud kombeks, et taadid aina õhkasid: “No kuhu küll lähevad meie noored…”
Noored läksid keskikka ja hakkasid varsti omakorda õhkama.
Aga tegid vahepeal ka suuri tegusid. Igas valdkonnas.
Kalju Hook, elvakas, 79 aastat vana.
