AjaluguKogukondKultuurRõnguTurism

Ajaloolises teede ristumise kohas

Rõngus köidab pilku üks huvitav hoone – klassitsistlik maanteekõrts, mis seisab poolkaares Tartu-Riia ja Otepää-Viljandi teede ristumiskohas. Rahvasuus on Rõngu alati olnud viie tee ristumiskoht.

Ajalooline “viie tee ristmine” Rõngus. Foto: kaader.ee

Ürikutes on Rõngu kõrtsi esimest korda mainitud 1684. aastal. Asjatundjad on kirjutanud, et tegu olevat sakstekõrtsi näidisega…

Tasutud reklaam-slaid

Huvitav, et Rootsi kaartidel on Liivimaa küüdi- ja postijaamade reas Udernast Riia poole järgmine peatus hoopis Kuigatsis (Valgamaal Võru-Tõrva maanteel). Aga meie ajaloohuvilised on üles leidnud ka ürikud, kus kirjas, et Rõnguski oli juba 1693. aastal peatus- ja hobuvahetuspunkt

Rõngu Kõver Kõrts. Foto: osta.ee

Rahvasuu on Rõngu kõrtsi üsna mitmeti meeles pidanud. Näiteks ühe muistendiga:

“Telliskive olevat tehtud Kongutas ja sealt toodud kive kohale teoorjade abil. Need seatud ahelikku üksteise kõrvale seisma ja pandud kive käest kätte andma. Inimeste rivi olnud 12 versta pikk.

Endine Kõver Kõrts ja Pillimuuseum Rõngus. Foto: Facebook

Meestele antud pausi ajal viina ja õlut ning aganaleiba, samuti ohakapudru kõrvale igaühele kaks toopi praaka. Naistele antud praaka nina peale ainult poolteist toopi.

Kõrtsi alt pidavat minema võlvitud tee kuni Palupera vallas asuva Sepa talu kraavini.”.

Lisaks on kohalikku folkloori (Nõo, Pangodi, Tõravere, Karksi-Nuia) läinud ütlemine “Kõver nagu Rõngu kõrts”.

Peaaegu praegusel kujul seisab kõrtsihoone alates 1830. aastast, kui see  ehitusmeister Zwiegmanni käe all lõpuks valmis sai.

Kui asjatundja seda kõrtsimaja vaatab, ütleb ta kindlasti, et tunneb peaaegu ära … Tartu ülikooli peahoone!

Hoone ehitati tegelikult Rõngu mõisa telliselöövis põletatud kollakatest kividest, viilkatus kaeti lamedate katusekividega. Maja fassaad on 42 meetrit pikk.

Kahte akent ja kahte ust piiravad sambapaarid. Ka viiluvälja keskel asuva segmentakna juures on kasutatud sambapaari. Need sambad Tartu ülikooli meenutavadki.

Pillimuuseum. Foto: Facebook


Kaarjad tiibehitised ehitati kõrtsile  hiljem. 1890. aastal olid need olemas ja kõrts saigi  kõveraks. 1910. aastatel tiivad lammutati ja 1945. aastaks olid neist alles vaid vundamendi põhjad (Eesti Arhitektuur – K. Aluve; Ajalooline õiend Rõngu kõvera kõrtsi kohta, 1973)

Ajakirjanik, erinevalt ajaloolasest, võib oletada. Sellesinatse loo autor oletab, et rajatis võidi ehitada esiotsa mõneks muuks otstarbeks. Alates aga 18. sajandist hakkasid siitkaudu Euroopa ja Venemaa vahet sõitma kroonitud pead ning neile taheti esitleda Rõngut kõige paremas valguses. Lagedamal maastikul oli soliidne hoone küllap tõesti väga imposantne. Siinse maanteeasutuse eeliseks oli ka asumine mitme tee ristumiskohas. Mitte nagu Uderna postijaam – ainult ühe maantee servas.

Kroonitud peade mööda- ja sissesõidud olid kindlasti suureks sündmuseks. Küllap liikus siitkaudu oma sõjasalkadega Rootsi kuningas Karl XII, kes Elvas oma 21. sünnipäeva ära pidas. Vene tsaar Peeter I võis siitkaudu sõita noorukina nii Saksasse kui Hollandisse. 1719. aastal siitkaudu koos abikaasa Katariina ehk Rõngu Martaga taas Saksamaale sõites keelas proua küllap Rõngus peatumise ära. Ajaloolase Kazimierž Walishewsky väitel oli Marta-Katariina andnud endale sõna, et sünnikohas Rõngus ta enam kunagi jalga maha ei pane. Küll aga käskis ta 1725. aastal kogu siinse ümbruskonna läbi tuhnida, et leida üles oma vennad Kristjani ja Jakobi, et nendest aadlikud teha.

Siit on läbi sõitnud Vene tsaar Paul I, kes saadeti Würtenbergi endale teist abikaasat kosima. Sama teed on liikunud Katariina II (kaks korda), samuti Aleksander I ja hilisem Austria keiser Joseph II.

Nõukaajal (1989) rekonstrueeriti kunagine sakstekõrts kaupluseks ja sööklaks.

Nüüd tegutseb selles ajaloolises rajatises Rõngu Pillimuuseum, mis asutati kodanikualgatuse korras 2014. aastal.

Siinsed entusiastid koguvad muusikariistu ja muid põnevaid asju. Nähakse vaeva, et neid paremini säilitada ja eksponeerida. Hetkel on muuseumis vaadata üle 1000 eksponaadi.

Lisaks vanadele ja suhteliselt uutele pillidele saab vaadata ka viimaste aegade kõlareid, mikrofone, pillivõimendeid ja efektiplokke. Silmailu ja äratundmisrõõmu pakuvad plaadimängijad, lintmakid, transistorid, videoaparaadid, telefonid jm.

Pillimuuseum. Foto: Facebook

Pillimuuseumi hing on Anti Mehine. Varamu loomise idee oli tema peas küpsenud juba ammu enne selle sündi. Pillimehe süda ei suutnud ühtegi põnevat muusikariista ära visata. Nii ta korjaski kõik ripakil olevad ja ka kohendamist vajavad instrumendid kokku. Oma kodusauna eesruumi.


Pillimuuseum sai teoks tänu headele inimestele, kes panid oma õla alla nii nõu kui jõuga. Muuseum vajas ruume ja juhuslikult olid need Elva Tarbijate Ühistul olemas, mis ka rendile saadi. Need tehti paari kuuga korda ja 24. mail 2014 sai Pillimuuseum Rõngu kodukandipäeval pidulikult avatud. Sellest ajast alates avab muuseum oma külastushooaja igal aastal Rõngu kodukandipäeval ning suleb uksed sügise saabudes. Erandkorras saab muuseumi külastada ka muul ajal, siis aga etteteatamisega. Suvel ning ka jõulude eel toimub muuseumis põnevaid kontserte ja kohtumisi.

Muuseumipidajateks on Rõngu aktivistid Anti Mehine, Piret Terve, Triin Arak ja Meelis Külaots.

Anti Mehiselt küsisin, mida aasta 2020 on Rõngu Pillimuuseumile toonud?

Anti vastas nii:

“Mida see aasta siis peale keerulise olukorra toonud on?…

Kui rääkida arvudest, siis selle aasta jooksul oleme registreerinud Pillimuuseumi arvele üle 50 eksponaadi, neist 10 pilli ja üks deponeeringuga väga huvitav grammofoni eelkäija – fonograafi aparaat.”.

Eesti mõisate uurija Valdo Praust on selle asjanduse kohta kirjutanud alljärgneva kommentaari: 

“Fonograaf “Parlograph”, Saksamaa, Carl Lindström, 1911. a.

Fonograafi, kus heli saab salvestada vaharullile ja sealt taasesitada, leiutas Thomas Alva Edison 1877. aastal.

Üsna pea hakati vaharullile salvestatut kopeerima šellakist valmistatud silindrile, mida oli võimeline mängima sama seade. Juuresolevat seadet sai kasutada nii heli salvestamiseks kui ka mahamängimiseks (sh šellakrullide mängimiseks), milleks asetati nõel erinevatesse asenditesse.

Fonograafi kõrgajad muusika esitamiseks olid 1880.-90. aastad – siis hakkas populaarsust koguma Emil Berlineri poolt leiutatud grammofon, mis kasutas silindri asemel tasapinnalist heliplaati. Heli salvestamiseks (sh portatiivseks salvestamiseks välitingimustes) kasutati fonograafi aga kuni 1930. aastateni, mil laiemalt hakkas levima magnetofon.”. 

Selle toreda ja unikaaalse aparaadi andis meile aastaks väljapanekusse Jalgratta muuseum.

Pillidest tahaks kindlasti esile tõsta lõõtspilli, millist muuseumil varem polnud ja mida on ka väga raske saada. Üleandja Saima Kuimets on kirjutanud järgmise kommentaari: 

“Pill on pärit Paju talust, Vastemõisa külast, Põhja-Sakala vallast Viljandimaal ja omanikuks oli Kalev Teever, kes selle pilliga on pikalt kuulajaid rõõmustanud.”.

Vaatamata praegustele oludele, viis Pillimuuseum Külli Teearu eestvedamisel läbi väga toreda saksofonikontserdi. Esines Tartu Saksofonikoor eesotsas Toomas Petersoniga. Lisaks meeldivatele paladele kuulsime ka Toomase harivaid jutte saksofonide  päritolust ja arengust. 

Saime tänu Elva valla toetusele grammofonidele ja magnetofonidele uued, tugevad ja kõrged riiulid kust väljapanekut nautida.

Lõpetuseks soovime kõigile tugevat tervist ja rohkeid külastusi Pillimuuseumisse!

Ühtlasi paneme südamele, et kui leidub midagi sellist, mis muuseumi rikastab, siis oleme sellest kindlasti huvitatud.

Kalju Hook

Sildid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Back to top button
Close
X