Ajalugu

Tankid Tamsal. Reportaaž lahinguväljalt.

Mürin.

Kõigepealt oli juba mitu päeva kaugemalt, lähemalt ja kõrgemalt suuremat mürinat kuulda. Sai selgeks, et rinne on kohe kohal ja peagi Elvast-Peedust üle veeremas.

Punaraadios pajatas Levitani pateetiline hääl Venemaa väiksemate asulate vabastamisest. Saksa raadiost teatati raudsel toonil rinde õgvendamisest, mis füüreri kinnitusel kindlalt võidule viib.

Tegelikult valmistus Vene pool Tartut maatasa tegema.

Hiljem, kui noorukina suvitaja Larissa Dubravitskajaga suhtlesin, rõhutas too korduvalt, et tänagu me teda nõrga tule eest Lõuna-Eesti pealinna pihta. Äärepealt poleks nende üksus Tartust midagi järele jätnud. Larissa oli sõja ajal katjuušade elektriasjanduse spetsialist ning tõi Berliinist kaasa akordioni „Tenora“ ja ruske karvaga kassi.

Elvakad ja peedukad ei teadnud suurt midagi.

Keegi oli kusagil Elva lähistel kuulnud prantsuse keelt. Tõepoolest, Degrelli vallooniüksus oli Käreverest Elva alla jõudnud. Üksuse ülesanne oli õhata sõjalise otstarbega või vaenlase rünnaku puhul sellisteks saada võivad objektid.

Kuidas aga Kärevere sild Punaväe eest õhku laskmata jäeti, seda ei tea me tänaseni.

Valgast sõitsid 23. augusti õhtuks Elvasse kaks Saksa soomusbrigaadi. Sisse seati end Mahlamäe kandis Peedu tee äärde jäävatel metsasihtidel.

Kohalik perekond sai aru, et rinne on kohal.

Aga mis nüüd juhtuma hakkab?

Apokalüpsist ei oodanud keegi. Kogu sõjaaja pidasid Saksa sõjaväelased end viisakalt ülal ja põlenud maad enda järel maha jätma ei kippunud. Vastaspool viskas märtsis 1944 linnale, Korbi ja Kikka majade vahele üheainsa pommi, mis tegi katki vaid ühe veranda aknad.

Aga kardeti küll, sest punavõimu toimetamised-taganemised kolm aastat tagasi olid väga hästi meeles. Linna asisemad olid vara maha jättes juba läände läinud.

Varjendid olid korras. Saksa võimud käisid neid mitu korda kontrollimas. Vahetult enne Tamsa lahingut käidi Peedu omi jälle üle vaatamas ning pakuti evakueerimisvõimalust. Aga kõik peedukad ei olnud nõus.

Igaks juhuks olid elanikud neile välja jagatud „üldkaardid tarbeainetele“ reaalsete seebi, tikkude ja muu pudi-padi vastu välja vahetanud. Kuigipalju olid varustuskomandod neid ikkagi kohale vedada suutnud.

Elatustarbeainete põhikaart. Foto: osta.ee

Aruannetega vilja ja kartuliostu kohta, heinaostukupongidega ning küttepuude lõikamise lubadega, mida korralikult mappidesse koguti, ei osatud peredes enam midagi peale hakata – teab, kas saksa asjamehed neid kontrollima tulevadki.

Kohalikud ei teadnud, et Punaarmee 326 laskurdiviis oli 23. augustiks jõudnud Vapramäe ja Peedu vahelisel lõigul Tartu-Valga maanteele välja ning Vene 189. laskurdiviis sättis juba end sisse Elva jõe ääres pool kilomeetrit Elvast kagus. Saadi käsk hõivata Elva-Pangodi maanteesild. Valga-Tartu raudtee oli juba Peedu ja Vapramäe jaamade vahel läbi lõigatud ning hauti plaani Saksa kontrolli all oleval territooriumil sügava kiilu löömist kuni Sangasteni välja.

Paari päeva eest tuhisesid üle Elva Fokke-Wulfid, tilgakujulised  „õhk-õhk“ raketid kõhu all.

BMW 801 1500 kW-se mootoriga Focke-Wulf FW190 hävitaja, mis on hiljem tunnistatud parimaks II Maailmasõja aegseks ründelennukiks. Sellised lendasid ka Elva taeva all

Elvakad ei teadnud, et Saksa 2. välilennudiviisi ründefokkerid tegid hullu tööd vastase suurema koondise tagasilöömiseks Pangodi-poolsel alal.  Muidu oleks punaväge Tamsa lahinguväljal hulga rohkem olnud.

Niipalju siis kaugelt ja lähedalt kostva mürina päritolust.

Midagi Elva piirkonna asukad ikka teadsid ka.

Tamsa tankirünnaku 60. aastapäeval käsitles elektroonne Virumaa Entsüklopeedia seda sõjasündmust artiklis „Eestis leegitses aastal 1944 oma Kurski kaar“.

Artiklit kommenteerinud Avo kirjutas:

Saksa veltveebel põristas oma külgkorviga mootorrattal Peedu veskitammile ja hakkas selle alla lõhkelaenguid panema. Oli 23. augusti õhtupoolik.

Wermahti sõdur BMW R71 mootorrattal. Foto: 9ss.co.uk

Veskiomanik Juhan Kaarna tõttas vaatama, mis lahti. Veltveebel ei lasknud end häirida, vaid ütles saksa keeles: „Ivan on Tamsal, ma pean tammi õhku laskma.“ .

Kaarna tõi majast pudeli viina ja tüki sinki. „Gut!“ võttis veebel kingituse vastu, kuid ütles, et väikese paugu peab ta ikkagi tegema.

Pool Peedu veskitammi jäi alles. Juhan Kaarna aga lahkus oma perega kodunt, sest veebel oli hoiatanud: hommikul tuleb kõva madin“.

Möödub palju aastaid. Sündmuste kaasaegsed annavad avalikult teada, mis neile räägiti või meelde jäi. Näiteks: „Enne lahingut tahtsid saksa sõdurid Peedu külarahvast evakueerida. Paljud jäid siiski kohapeale. Praeguse Uuta tee 9 maja asemel oli kelder, kuhu kohale jäänud Peedu rahvas ennast peitis.“.

Mõni sõna Saksa lahingrühmast.

Liikumise alguses Läti Tukumsist koosnes üks brigaad 720 mehest, kahekümnest soomustatud luuremasinast ning tankipataljonist, kuhu kuulusid kolm Panter-tanki, viis vanemat tanki ning kolm trofeetanki T-34. Trofeetankid oli kombeks saata pettemanöövrina esimestena vaenlasele vastu.

Wermacht’i Panter tank 1943. Foto: wikipedia.org

Teine tankibrigaad sai enne Tukumsi lahingut 36 uut Panter-tanki, kuid kaotas lahingus 6.

24. augusti aovalgel plaanitasid mõni aeg siinses taevas Vene ründelennukid. Just nagu eelprooviks, tegelikult luuramiseks.

Rahva meelest häälitsevad Saksa lennukid „normi, normi!“, Vene omad aga „plaani, plaani“. Siit ka sõna „plaanitavad“.

Saksa raudlindudest pole seekord õhkagi. Kes sakslaste sööstpommitajad kolonel Hans Rudeli juhtimisel  just sellel hommikul teise rindelõiku suunas, ei saadagi teada.

Saabub tugev tund kummalist vaikust.

Äkki on kogu Elva suurt müra täis. Saksa täpsusega punkt kell 9.00 panevad kümned must-valge ristimärgiga sõjamasinad kilomeetri laiusel joonel Mahlamäe tõusult kuni Peeduni oma mootorid käima. Kuuldeklappide töö kontrollitakse üle ja tankitornides lükatakse esimesed mürsud rauda. Punkt kell 9.30 veereb terasfaalanks Pangodi suunal sõjaväljale. Kõige ees lähevad trofeetankid T-34.

Wermachti trofeetank T34. Foto: signumprousa.net/post/1422924/

Sakslaste sõjamasinate torud on kujukalt öeldes alles tulised.  Tankigrupp pidas ju alles eile, 23. augustil venelastega Tukumsis eduka lahingu. Sealt jõuti raudtee-ešeloniga Valka ja edasi kihutati kohe omal jõul Elvasse.

Väegrupi komandör kindral-leitnant Strachwitz on lahinguplaani juba kokku pannud. Tartut ründama valmistuv Vene lahingugrupp peab tuuseldada saama. Sangaste poole suunduv läbimurre tuleb nurja ajada. Tuleb sulgeda venelaste raudtee- ja maanteeühendus. Peab ründama venelaste selja tagant nende 67. armee tagala-kommunikatsioone.

Aga kus Strachwitz ise on?

Tema ei ole Elvasse jõudnudki.

Teel siia kihutas kindrali soomusauto Sangaste kandis teelt välja  ja veeres mitu korda üle katuse. Autojuht ja adjutant said kohe surma. Kindral sai vigastusi, mis mõnegi mehe oleks kohe hauda viinud. Strachwitzit raviti Riias, siis Berliinis. Ta veel sõdiski ning alistus lõpuks ameeriklastele.

Tamsa lahingus juhatas sakslasi ooberst Schmittgen.

Lahing.

24. augusti hommikul liigub Tamsa poole aukartust äratav vägi: kaks soomusbrigaadi – 101. ja SS-soomusbrigaad Gross. 30 tanki, suurtükidivisjon ja soomukitel üks pioneerikompanii. Divisjon astub lahingusse üheteistkümnel liikursuurtükil, lisaks neli õhutõrjetanki. Sõjamasinate külgvahe on 20 meetrit – paras, et olla hõre märklaud, piisav, et valada kõik vastusattuv kahuri- ja kuulipildujatulega üle.

Soomuselukad võtavad tuure üles. Tamsale lähemal muutub mürin kanonaadi tõttu kõrvulukustavaks.

Ühel Saksa laskur-radistil veab päris alguses. Ta sihib mürsu Mügramäe Elva-poolsel serval vilksatanud inimkujudele ja saab pihta vastaste pealiku Potapovi varjendile.

Ründe-Tupolevide jorin taevalaotusel suurt esile ei tungigi. Neid aga hakkab tulema laine laine järel.

Juhuslikult kõnnib üks nooruk peaaegu Saksa masinate nina ees teerajal ja suudab õnneks ruttu eest ära võsa servale kõrgesse rohtu pikali visata. Alateadlikult hakkab ta Saksa tankidele pikeerivaid Vene lennukeid loendama. Saab kokku 98.

Saksa lahingrivisse paigutatud õhutõrjetankidest asutakse kohe  punakotkastele tuld andma, kuid siinsele sõjaväljale ei potsata neist ükski.

Iljušin Il-2 (Il-2 Šturmovik) oli kahekohaline, Mikulin AM-38F, vedelikjahutusega V-12, 1285 kW.se mootoriga, hästi soomustatud kerega ründelennuk, mis konstrueeriti just maastikul olevate sihtmärkide ründamiseks. Punaarmee kasutas seda lennukit teises maailmasõjas edukalt tankide hävitamiseks. See on üks suurimal arvul kunagi ehitatud lennukeid. Küll hävis aga enamus Il-2 sõja käigus. Info ja foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Ilju%C5%A1in_Il-2 ning https://www.flight-manuals-online.com/
Sellina vaade avaneb Punaarmee ründelennuki Il-2 kokpitti. Foto: https://www.flight-manuals-online.com/

Rünnak on täishoos. Sakslased on luure vahendusel aegsasti teada saanud, et venelastel on nende kavatsustest aimu ja ees ootab tuletõke. Ning et tõke koosneb Potapovi laskurdiviisi 1047. ründesuurtükipolgu masinatest. Ja et lahingusse on tulemas ka venelaste värsked jõud – 690. tankihävitussuurtükiväe üksus. Aga kohal see veel ei ole. 

Venelaste etteteadmine saab hiljem seletuse. Nende kätte sattus Saksa väegrupi äraeksinud luureauto.

Vaatamata venelaste valmisolekule, löövad sakslased oma rünnakuga Vene laskurdiviisi positsioonid üsna segamini. Seejärel liigutakse kuni Uhuta külani, kus seisabki  ees tugev tuletõke.

Tuld hakkavad andma Vene liikursuurtükid ja tankitõrjekahurid. Viimaste ümber sebib miskipärast palju jalaväelasi.

Sakslased hävitavad tõkke ja liiguvad edasi kuni Tamsa külani.

Siin saab nende juht teate, et venelaste uued soomusüksused ongi kohale jõudmas ning et väegrupi staap on andnud taganemiskäsu.

Üksus tõmbub tagasi ja võtab suuna Puhjale.

Sinna ka jõutakse, et kohe alustada läbimurret Tartu poole.

Peedut-Elvat jääb kaitsma sakslaste väike sõjasalk, n-ö arjergard.

Venelased liiguvadki Peedu peale. Üks kommenteerija kirjutab aastaid hiljem: „Venelased ründasid Peedut Vapramäe poolsest metsast  teiselpool Tamsa teed. Sakslased andsid taganedes vastutuld praegusest Tamsa tee 1 majast ja olid ka teisel pool Uuta teed Elva pool metsas.“.

24. augustil hõivati ka Elva.

Enne seda tehti meie kodulinnale ka parasjagu kurja.

Elvalane, tuntud koorijuht Ants Sööt, on meenutanud (Elva Postipoiss, 19. august 2005), millised Elva hooned augustirünnakutes hukka said:

Sinilinnu maja kohal olid Nigoli aiandi kasvuhooned, praegusel parkimisplatsil aga elumajad. Seal, kus nüüd on raekoda, oli tarbijate ühistu maja. Suur maja oli ka raekoja vastas. Edasi, raudteejaama poole – seal oli Tombaku linaait. Üks suur kolmekordne maja, kus oli söökla, siis vastas Tuletõrje ja Pika tänava nurgal oli Sepa rohukauplus ja piimameierei, mis samuti puruks pommitati. Sõjatules hävisid ka Tuletõrje tänava elumajad ja Luuse maja Tööstuse tänaval, mille asemele on nüüd ehitatud väga ilus ja korras uus maja. Väikese linna kohta oli see väga hull kaotus.” .

Ühest pommist oleks kindlasti rivist välja läinud koolimaja tehnovõrgud, kuid see õnnetusetooja ei plahvatanud.

Plahvatamata jäid ka kaks pommi, mis heideti Käo teele ja Laane tänavale, ning pomm, mis kukkus Kesk tänava majade nr 16 ja 18 vahele.

Suurt õnnetust ei toonud ka Vene suurtükimürsud, mis läkitati Tartu maantee majade nr 20 ja 22 pihta. Üksnes üks praegune haiglahoone sai kildudest korralikke täkkeid.

Aerofoto 24.08.1944 pommitamisest. Foto: www.facebook.com/Elva-linn-vanadel-fotodel

Valga maanteel endises Reinholdi majas tabas pomm kuivkäimlat. Linnarahvas luges tõsiseks sõjakahjuks mitu päeva kuni turuplatsini levivat vänget haisu.

Üks pomm lennutati Valga maantee maja nr 4 keldri seina äärde. Ja sinna jõudis ka surm. Kokku vajunud keldrisein muljus keldris varjul olnud inimesi.

Pommitamise tagajärg-Elva Tarvitajate Ühisuse häving. Foto: facebook.com/Elva-linn-vanadel-fotodel

Kokkuvõtted.

Nüüd peaks rindereporter asuma kokkuvõtteid tegema ja poolte sõjakahjusid kokku lugema. Aga…

Isegi kui üksainus maja on tuleroaks saanud, pole võimalik kohe kahjusid välja kuulutada. Uurijad asuvad alles asja selgitama.

Lahingu puhul on see hoopiski keeruline. Mõlemad pooled kirjutavad kõigepealt raportid, siis kontrollivad ülemused üle, ega vastase kaotused pole liiga väikesteks ja enese omad liiga suurteks kirjutatud. Korrigeeritakse nii, et uute tärnide saamine ikka veenev oleks.

Ja nii käib see sõnum edasi mööda staape, kus samuti tärnidest huvitatud ollakse.

Üks järeldus on võimalik teha kohe.

Vaid hetke valitses lahinguväljal sõjakunst. Siis võttis võimu SURM. Surevate inimeste hääli varjutasid plahvatused ja metalli külm lõgin. Sõdureid valdas ajašokk nagu suure õnnetuse puhul ikka: minutid näisid tundidena.

Pärast lahingut jäi Tamsa väljale kaheksa suitsevat Saksa sõjamasinat ning üllatavalt palju langenud punasõdureid. Ka üksjagu nässulastud ja -sõidetud tankitõrjekaid.

Tamsa lahingust mahajäänud tehnika. Foto: militaar.net

Kindral Potapov viiakse raskesti haavatuna Peedule. Mees teadvusele ei tulegi. Tema surnukeha viiakse 25. augustil Tartusse ja maetakse Toomemäe nõlvale. Seejärel nõuavad omaksed ta Moskvasse, kus langenu sängitatakse uuesti mulda.

Keegi Kaivo aitab mul mälu värskendada ja teab 60 aastat hiljem jutustada, mida üks kohalik mees 26. augustil 1944 nägi:

Ülo Kaarna sõitis paar päeva pärast lahingut Pangodi poole. Ta meenutas, et ilus pilt see ei olnud. Kaheksa Saksa tanki olid nurme pidi laiali hunnikus. Üks soomustransportöör oli päris tee lähedal.“.

Tamsa küla elanik Harri Henno on meenutanud: „Meie küla nurmed olid püsse ja surnud venelasi täis.“.

Punaväe matusekomandod korjasid laibad kokku.

Elvasse jäeti paariks aastaks Vene tankiüksus. Naised võtsid matti professorite suvilatest, mehed lohistasid sõjaraua põldudelt metsateele Käärdil.

Kujutagem nüüd ette, et mina, teie rindereporter, saan 1944. aasta augustikuu 24. päeval tulevikku kiigata.

Paljude aastate järel ootab mind tõeline üllatus:

  • Arved Kalvo, kogumik „Tartu rajoon“ (1971) – sakslased kaotasid Tamsa all 24 tanki, palju ründesuurtükke, 14 soomus-transportööri ning 1200 sõdurit ja ohvitseri.
  •  Margus Kruut, Eesti Ekspress, 2004, artikkel „Eesti suurim tankilahing“ – sakslaste tankiüksus võeti Vene värskete väeosade poolt pihtide vahele ja taandumiskäsu saamise hetkeks olid eliitüksusest jäänud vaid riismed.
  • Mart Laar, „Emajõgi 1944“, 2005 – Tamsa lahingus hävitati paarkümmend Saksa tanki ja soomukit.  

Ega nad luuletanud. Sellist infot saadi raportitest, mis riburada kõrgetesse staapidesse jõudsid.

Aeg sundis ajapikku ka nendes korrektuuri tegema.

Kalju Hook

Sildid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Back to top button
Close
X