Kirjutan loo mis on pannud mõtlema selle üle, mis toimub meie omas riigis. Nimelt lugesin mõned päevad tagasi Äripäeva leheveergudelt artiklit “Tartu äriperekonna firma peab kaitstud alale istutatud 120 000 puud välja juurima”.
Tartumaal Elva vallas Valguta poldrile istutati ühe ettevõtja poolt 68 hektarile kase- ja kuusetaimed. Need puud on saavutanud juba omaelujõu ja suutnud juured ka sügavale maa sisse ajada. Neid noori puid on kokku 128 000 tuhat. Nüüd on aga olukord selline, et Keskkonnaamet käseb need noored puud välja juurida. Lugedes Äripäeva artiklit ja saan aru, et ettevõtja istutas need puud linnude pesitsuskeelu alale. Käisin ka isekohal ja samal ajal niitis traktor kõrval oleval kinnistul heina – nii nagu seda on tehtud juba poole sajandi jagu, Valguta kolhoosi ajal.
Majandite lagunemise ajal jäi ka Valguta polder 550 hektari suuremas osas kasutamata. Moodustati ka Valguta poldri ühistu, kes hakkas hoolitsema poldri eest. Aga polder tahab ka pidevat vee ärajuhtimist ja ka pumbajaam, mis elektri peal töötab. Siis oli ka selge, et väike ühistu ei suuda seda pumbajaama elektritarbimist kinni maksta ja lõunapoolne poldrile tekkis suurveeala. Selle veeala võtsid omaks kõikvõimalikud veelinnud ja rändlinnud, neid oli siin tuhandetes! See veeala oli aastaid sellisena seal ja neid linde käidi pildistamas ja filmimas ka välismaalt, toodi lausa bussidega inimesi kohale. Juba üle kümne aasta seda veeala ei ole, sest ühistu lasi ehitada isevoolusüsteemi, mis laseb poldrilt tuleva vee Võrtsjärve.
Nüüd siis kus noored puud on kasvanud kolm kuni viis aastat kästakse need Keskkonnaameti poolt välja juurida, hävitada 128 000 puud, kuna seal võib pesitseda mõni lind! Ma kindlasti usun, et täna annavad need puud lindudele kümnekordse kaitse teiste röövlindude eest. Mõtlen tihti, kuidas me suudame hoida tasakaalu looduse kaitsmise ja maaelu arendamise vahel. Tundub, et igal sammul peame arvestama uute reeglite ja piirangutega, kuid kas me alati mõistame nende otsuste laiemat mõju? Need noored puud on nüüdseks saanud osaks kohalikust ökosüsteemist – neid kasutavad varjupaigana nii väikesed laululinnud, kui ka pisemad loomad. Külaelanikud on harjunud kevaditi noorte lehtede lõhnaga, mis üle põldude kandub, ja sügiseti, kui esimesed hallad puud tippe puudutavad, muutub kogu polder justkui muinasjutumetsaks.
Muidugi, lindudele peab pesitsusrahu olema tagatud, kuid kas see tähendab, et peame hävitama kõik, mis on aastate jooksul loomulikult kasvama hakanud? Mäletan, kuidas mõni küla vanem inimene rääkis, et loodus ise leiab tihti parema tasakaalu, kui inimene kes püüab kõike reguleerida. Ehk tuleks enne kiirustavaid otsuseid võtta aega ja vaadata, milline on nende puude tegelik panus meie loodusele ja kogukonnale?! Lõppude lõpuks on meie maa, mets ja vesi kõige väärtuslikum ning nende hoidmine vajab rohkem arukust, kui ainult rangeid käske! Sellised lood panevad mind mõtlema, kui keeruline ja õrn on tasakaal inimese tegude ja looduse vahel. Kas me oskame seda õiglaselt hoida, et ka tulevastel põlvedel oleks, mille üle uhkust tunda ja mille vahel elada?
Seda looduse säilimist takistab meie Eesti Vabariigi seadused ja need samad seadused määrasid ettevõtjale ka suure rahalise trahvi. Isegi kohus ei tulnud puude istutajale appi, kes lootis, et trahv 1200 € on ebaõiglane. Võtame kevadise aja, kus linnud pesitsevad metsas, võsas ja kus paljude puuokste vahele on punutud pesad ja nendes pesades käib juba elu. Ja siis nende puude poole sööstavad metsalangetuse masinad, et need puud langetada. See on pidev arutelu kevadeti, et linnrahu ajal ei tohi mets teha… Kui räägin nendest asjadest sõprade ja naabritega, märkame, et külaelu ongi pidev kohanemine: kord tuleb hakkama saada kuivade suvedega, kord taluda üleujutusi või vaielda ametnikega, kes istuvad meist kaugel linnas. Sageli jääb mulje, et otsused, mis paberil tunduvad loogilised, ei arvesta tegelikku elu maal – maa ise, linnud, puud ja inimesed moodustavad siin terviku, mida ei saa määrata ainult seaduste loogika järgi.
Võib-olla ongi meie põlvkonna ülesanne leida hääled, mis räägivad looduse ja inimeste nimel, et otsustajad mõistaksid – igal puul, linnul ja põllul on oma roll ja vahel tasub usaldada seda vaikset tasakaalu, mis sajandite jooksul on ise kujunenud. Just sellised lood, nagu Valguta poldri oma – sunnivad meid küsima: kas meie seadused oskavad kaitsta elu mitmekülgsust nii, et see päriselt ka kestaks? Või vajame rohkem kuulamist, rohkem arutelu ning lõpuks ka paindlikkust, et lubada loodusel ja kogukondadel koos kasvada? Sest igas noores puus, igas lauluviisis, mis kevadel üle poldri kajab, on lootus, et ka homme on Valguta polder paigaks, kus elu ja looduse hingamine käivad käsikäes.
Lauri Koni
Elva Vallavolikogu liige,
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
