Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Arvamus

RIINA-MERIKE KOEMETS: Ühest muudatuse eelnõust

Juulis, keset pedagoogide puhkuseaega, saatis haridusministeerium kooskõlastusringile põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatuste eelnõu, millega tahetakse anda kogu erivajadustega laste põhihariduse korraldamine koos rahaga üle kohalikele omavalitsustele.

Pärast Tiina Kangro ja Tiina Kivirandi artiklite lugemist Õpetajate lehest  püüdsin endale selgeks teha, kas ja mis mu igapäevaelus muutub ja millises suunas.

Mina tunnen, et hetkel  jääb klassi ees jätkuvalt kõige abitumasse  olukorda aineõpetaja, kes tahab õpetada oma ainet, kuid nüüd peab lisaks sellele hakkama arvestama  erivajadustega.  Peame seda juba nüüdki tegema. Aga kui neid õpilasi on mitu ning  igaühele on tarvis oma metoodikat? Kas neid on mulle õpetatud? Kui mina tegelen erivajadustega, kes siis õpetab tavaõpilast?  Kõik oleneb muidugi erivajadusest, aga oma praktikast tean, et juba nüüd neelab üks erivajadusega õpilane klassis  enamuse minu jõust.

Pakutud abiõpetaja elu pole samuti meelakkumine. Nimi on küll abiõpetaja, aga ülesanded ju sama olulised kui „pärisõpetajal“. Ja üksühele õppe õpetaja – tema  peab minu arust olema teatud erilise meelelaadiga inimene, kes jaksab päevast päeva ebameeldivaid emotsioone taluda. Hetkel töötavad  erikoolides  sellekohast õpetust saanud inimesed. Kust me võtame neid nüüd suuremates hulkades tavakoolide juurde? Juba praegu on väga raske  selliseid inimesi  leida. Kui ministeerium alles hakkab abiõpetaja juhendmaterjali koostama, siis läheb veel  ma-ei-tea-kui-palju aega, et selle järgi ka kedagi koolitada saab  ja see inimene ka kooli jõuab.

Tiina Kangro artiklis leiduv lausekatkend  „…. iga lapse kodukool saab täieliku vabaduse kohapeal otsustada, millistes tingimustes lapsi õpetada.“ viib mind mõttele, et igaüks võib endale ise jalgratta leiutada. Kui tulevikus ei ole kohta arsti diagnoosil  ega Rajaleidjal, sest nn. üldist laadi soovitustega  ei ole juba hetkel midagi peale hakata, siis tuleb kooliinimestel  küll hiromantideks hakata. Kui nüüd peame tekitama igasse omavalitsusse üleriikliku asemel oma tugispetsialistide võrgu, kuidas me siis raha kokku hoiame?

Kõik muutub universaalseks. Reformimisele lähevad ka õppekavad. Jääb ainult üks riiklik õppekava, mis kirjutatakse järgmise pooleteise aastaga ümber nii, et õpetajal on võimalik sama kava järgi õpetada kõiki lapsi, ka toimetuleku- või hooldusõppel olijaid. Tahaks väga, et keegi tuleks ja näitaks, kuidas see võimalik peaks olema. Õpetasin  ühte koduõppe  õpilast ja kinnitan: teistega samale tasemele jõudmiseks kuluks temal ühe aasta asemel kolm. Mina võin püüda, aga tema lihtsalt ei jaksa.

Hetkel tahab riik toimida kui välismaal elav lapsevanem: jätan lapsele pangakaardi  ja raha, küll ta hakkama saab. Ja kui ta väga hätta jääb, eks ta siis helistab (pöördub kuhugi). Ükski raha  ei kompenseeri õpetaja vaimujõudu ja jaksu ega oskusi. Kõik puuded ei sobi tavakooli ja erivajadustega lapsi on koolides juba niigi.  Eriettevalmistusega  õpetajaid tavakoolides enamasti pole. Ka asjade paindlikul otsustamisel on  lõpuks piirid – kui majas ruumi enam pole, ei saa parima tahtmise juures enam uusi klasse  juurde teha.

Kogu selles eelnõus on  on palju mitmeti mõistetavaid kohti. Loen seda nagu Švejki – ükskord saan aru nii ja teinekord naa. Mulle on selge ainult see, et kogu riiklik pingutus, kogu tohutu planeeritav koostöö jääb minust klassi ukse taha. Tunnis pean taaskord hakkama saama eestlase kaine mõistuse ja isikliku kogemusepagasiga. Ükski tugispetsialist minu ainetundi ei tule.  Ma tõesti ei tea, mis saab siis, kui üks tõsine  HEV kord  mulle klassist vastu vaatab –  kas minu kogemustest piisab tema õpetamiseks?

Riina-Merike Koemets
pedagoog

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X