Elva vald tegi enne jõule suure ja sümboolse otsuse: taastada tasuta koolilõuna kõigile valla munitsipaalkoolide õpilastele. Seda esitleti kui väärtusvalikut – sammuna võrdsete võimaluste suunas, et ühegi lapse ligipääs soojale toidule ei sõltuks pere rahakotist. Kõlab hästi? Seni, kuni vaatame, kellele see “kõigile” tegelikult kehtib.
Hariduslike erivajadustega lapsed, kellele vald ise koolikohta ei taga ja kes õpivad Tartus, jäeti sellest otsusest välja. See tähendab, et kaks Elva valla last võivad olla täiesti samas olukorras – sama vanus, sama elukoht, sama vajadus –, kuid üks saab tasuta koolilõuna ja teine mitte. See ei ole lihtsalt ebavõrdsus – see on selge seisukoht, millised lapsed on valla silmis väärtuslikud ja millised mitte.
Kui vald ütleb, et tasuta koolitoit on “võrdsete võimaluste küsimus”, siis ei saa seda põhimõtet rakendada valikuliselt. Eriti mitte nende laste arvelt, kes on juba niigi haavatavamas olukorras. Hariduslike erivajadustega laps ja tema perekond ei vali, kus laps õpib – see on süsteemi korralduse tulemus. Ja kui süsteem suunab ta Tartusse, siis ei saa vald samal ajal käsi puhtaks pühkida ja öelda: “meie vastutus lõpeb siin”.
See ongi koht, kus tekib silmakirjalikkus
Ühe käega räägitakse võrdsusest ja laste heaolust, teise käega tehakse otsus, mis jätab kõige suurema vajadusega lapsed sellest samast meetmest välja. See ei ole lihtsalt rahaline otsus, vaid selge poliitiline ja väärtuspõhine valik.
Kui tasuta koolilõuna eesmärk on toetada laste toimetulekut ja õppimisvõimet, siis peaks see kehtima eeskätt nendele, kellel on suurem koormus, suuremad väljakutsed ja tihti ka suurem sõltuvus süsteemist. Praegu on tehtud vastupidi , kus nö lihtsam sihtgrupp sai toe, keerulisem jäeti kõrvale. Kui vald tahab olla usutav, tuleb see vastuolu lahendada.
Laps ei ole “oma” või “mitte oma” sõltuvalt kooli aadressist. Laps on lihtsalt laps.
Gerda Kiipli-Hiir
