Verevi järvele suusatama!

Kui jaanuarikuu keskpaigas on tavapäraselt suur osa spordilembelisi lõunaeestlasi sooja tegemas talviseks laulupeoks Tartu Maratoniks maratoni raja alguses Tehvandis või finishis Elvas, siis sel aastal on seni pisut teisiti. Tartu Maratoni raja lõpukilomeetritel on võimalik küll suusatada, kuid vähesed lumeolud ja senine soe talv võimaldasid eile (laupäeval) üsna mullaseguses lumes toime tulla vaid tõsisematel harrastajatel.

Seevastu ei pea alternatiivi väga kaugelt otsima – neli kilomeetrit põhja poole minnes, on Verevi järve äärsed parklad autodest umbes nagu kuumematel suvepäevadelgi. Lähemalt vaadates, on selleks ka põhjust. Talverõõmude nautimine algab järve lõunaservast, kus laste liumägi on olnud igal talvel kümnetele väiksematele kaaskodanikele lemmikkohaks. Sel talvel on vähesema lume tõttu küll kelgurada tumedamat värvi kuid kelgutajatele igati sobiv ning võimaldab laskumisi nii äkilisemaid kui laugemaid.

Kelgumägedelt pilku järvele heites hakkab silma väga pikk ja kaunilt looklev uisurada, koos paljude uisusõpradega, kes ringiratast mööda järve uisutavad. Kui ringrada on kogenud uisusõprade jaoks, siis ranna lastebasseini täidab pigem mudilastele mõeldud liuväljak. Selle jää on lapsi täis, nii päevasel kui õhtusel ajal, kuid väga suuresti ka koolipäevadel, kehalise kasvatuse tundide ajal. Ahjaa, ka õhtusel ajal on ringrajal inimesi. Viimastel nädalatel on näha ka tööpäevade õhtutel pealampidega uisutajaid ja suusataid mööda järvejääd sportimas.

Suusatamine ongi sel talvel lisandunud pigem olude sunnil, kuid suusatajaid jagub samuti. Mööda Verevi järve lookleb heas korras tasapinnaline vabatehnika suusarada, mille kõrval isegi mõned klassikatriibud. Järvejääl on ehk pisut libedam kui maratonirajal, kuid teisalt pole harjutamisel seda ohtu, et mulla sisse sõidaks või oksad tee peal oleks.

Kui uisulaenutus on lähedal asuvas Verevi motellis asunud juba mitmendat talve järjest, siis nüüd tekib küsimus juba suusalaenutuse vajalikkusest Verevi ääres. Küsisime selle kõige kohta Verevi motelli juhatajalt Kaire Maranikult. Tema sõnul on Verevi motellil hea meel, et uisutamine on nii populaarne. Nädala sees on laenutajad vähem, kuid nädalavahetusel lausa broneeritakse uiske ette! Uiskude suurused on saadaval vahemikus 31-45. “Kindlasti ei saa tänamata jätta ka inimesi, kes on võtnud vaevaks hoida uisurada lumevabana ja seda igapäevaselt hooldavad.”, ütles Maranik.

Elvalased teavad, et Verevi äärne talvemaa ei teki täitsa iseenesest. Suur jõud on vabatahtlikkusel. Üks talvise vaba aja veetmise eest hoolitseja on radade lahtihoidmise osas selle kandi elanik Janek Padar. Ta viitas, et on sel nädalal 80 kilomeetrit läbinud mööda Verevi jääd. “Verevi suusarada oma kahe kilomeetriga on ilmselt pikim mitte-kunstlumel pressimata suusarada Eestis. Tore oleks, kui omavalitsus toetaks seda ettevõtmist sellega, et ei lubaks järvejääle piikide või naastrehvidega motovõistluseid. Pärast säärast võistlust on järvejää ilmselt sedvõrd reljeefne, et uisu ja suusasõbrad peavad Verevilt kusagile mujale kolima, nagu eelmisel aastal”, arvas Padar. “Ühtlasi oleks väga kena, kui kalamehed ei puuriks rajale lähemale kui 3 meetrit auke, kuna raskus jääl pressib vee siis uisurajale.” Padar tõdeb siiski, et lisaks temale on raja korrashoidjaid nii KOVi kui ka teiste vabatahtlike näol veelgi.

Kui laupäeval toimunud kirjeldatud talvemelule liita veel rohked jalutajad, kaasaelajad, kalamehed, jäi küll mulje, et selletalvine Verevi oleks justkui elvalaste oma laulupidu, seda igas mõttes isegi laiemates piirides kui suvel.

Kirja pani: Fred Koppel
Õhufotod: Ragnar Vutt
Erilised tänud: Janek Padar ja teised vabatahtlikud