AjaluguElva linn

Veterinaaria magister – Elva kinnistute omanik

Ühe teadlase hiljutise 150. sünniaastapäeva puhul

Nii Tartu Ülikoolil kui Elval tuli XX sajandi algul ootamatult palju kasakatega tegemist teha.

Kasaka (türgi keeles vabamehe) nime võtsid endile kõigepealt pärast Kuldhordi lagunemist hulkuma läinud mongolisalgad, kes end Poolas ja mujal turvameesteks pakkusid.

Tasutud reklaam-slaid

Peagi pätsasid endale selle nime vene smerdid ehk talumehed, kes bojaaride eest äärealadele põgenesid ja sinna hästikaitstud asulad rajasid.

Ka nemad hakkasid end igasugustele võimumeestele kaitsesalklasteks pakkuma, jättes naised-lapsed põlde harima.

Juba XVIII sajandil said neist tsaari luuremehed uute maade “avastamisel”, hiljem eriväeüksused ja karistussalgad.

Algul ilmusid meie raudteeasulasse kasakad 1905. aastal, kui keegi teatas Tartu võmlasse, et Elvas on mäss lahti.

Viis aastat hiljem said elvakad endale mitu teadlasest kasakat Tartu Ülikoolist.

Nemad ostsid siia krundid ja ehitasid kenad villad peale.

Kasakas Ivan Šurupov ostis Väike-Konguta mõisnikult ühtekokku neli krunti. Esimesed ostu-müügilepingud sõlmiti 1911. aastal. Ametliku ostjana esines magistri abikaasa.

22-aastane Ivan Šurupov 1892. a. Keiserliku Jurjevi (Tartu) Veterinaaria Instituudi sisseastumise katsete ajal. Foto Eesti Rahvusarhiiv / Suvituslinn Elva

Šurupov sündis 15. septembril 1870 Doni Väe Oblasti Hoperi-Jõesuu kasaka-asunduse (станица Усть-Хоперская) Suurküla (хутор Большой) talupidaja perre.

Pere oli vaene. Noore Ivani isa pidi mitmeid kordi kulutama kasakaväe ülemate uksi, et pojale rahalist õpitoetust saada. Ivan tahtis harituks ja rikkaks saada. Ja sugugi ei soovinud tsaari ratsaväkke minna.

Stepipoeg pääses õppima kodunt üsna kaugele – Tartu Veterinaaria Instituuti.

Esimene rahasüst sai otsa õige pea teisel kursusel (1893) tuli õppemaksu osas võlgu jääda.

Koolisaksad olid karmid. Noormees eksmatrikuleeriti.

Õnneks toetasid oblastivõimud püssi alla kutsumise asemel noort Šurupovit taas ning juba 3. detsembril 1893 palus ta end tudengite registrisse tagasi meldida. Õpiraha oli üle kantud.

Meie kangelane oli väga riskialdis.

Juba Tartusse võõra rahva sekka tulemine kaugelt Donimaalt oli paras risk. See eeldas täielikult oma käe peal hakkama saamist.

Tema aga lõi siin isegi suure kiiruga perekonna! Juba 1893. aastal (kui Donimaalt tuli teine rahasüst) olid Ivanil naine Anna ja tütar Taissia täiesti olemas.

Mees ei tahtnud naasta kodusteppidesse vaikse Doni äärde, vaid soovis Eestisse jääda.

Instituut tuli vastu ja võttis ta samal 1897. aastal tööle mittekoosseisuliseks kliiniliseks assistendiks. Aga palgata.

Abi tuli jällegi Doni Väe oblastivalitsuselt. Nüüd määrati Šurupovile elatusstipendium.

Stipendiumit määrati kaks aastat järjest. On säilinud Doni Väe oblastivalitsuse kiri, kus toetuse suurused üles tähendatud: 1897. aastal 175 rubla ja 1898. aastal 140 rubla.

Veebruarist 1899 hakkas Šurupov lõpuks elama palgast – ta määrati instituudi koosseisuliseks assistendiks. Oktoobris sooritas ta edukalt veterinaariamagistri eksamid. 1900. aasta veebruaris kaitses ära magistritöö. Selleks ajaks oli mehel juba muljetavaldav teaduslike tööde nimekiri – seitse kaalukat uurimust!

Tol samal 1900. aastal tegi Ivan Zahharjevitš oma kolmanda väga riskantse sammu. See tõi talle erakordselt suure sissetuleku, aga pani paika elu kestuse. Tal jäi elada veel vaid 17 aastat.

Mis samm see oli?

Pidevalt rahahädas Šurupov lasi end suunata vakantsele ametikohale Keiserliku Eksperimentaalse Meditsiini Instituudi salastatud bakterioloogilisse erilaboratooriumisse. Juhataja abiks.

Järgneva 16 aasta jooksul üritas ta valmistada muhk-katkutõve vastast vaktsiini. Võib arvata, et salalaboris (miks muidu „sala-“?) tehti bakterioloogilist relva, kuid omade kaitseks oli vaja ka vaktsiini.

Šurupovite pere asus elama Kroonlinna, pereisa hakkas tööl käima merekindluse Aleksander I nimelises fordis.

Juba nõusolek töötada bakterrelvastuse alal tõi talle erakordselt suure avansi. Palk oli järgnevad 16 aastat väga suur.

Pärast kümmet aastat toimetamisi salajases laboris sai teadlasele selgeks, et tõvekandjad ei ole temastki mööda läinud.

Šurupov asus põhjalikult läbi mõtlema, kuidas korraldada tulevik, mille kestuse saavad teada alles leinajad.

Kõigepealt seadis ta sihiks hoolitseda pere tulevase elukeskkonna eest. Ta kuulis, et Tartu lähedal asub väike Elva, kus loodus kannab ravivat toimet. Teda piinava bakteri suhtes küll vaevalt, aga ehk ikkagi. Uppuja haarab ju kõrrestki.

Teiseks võttis teadlane otsuse, et peab teenima veel võimalikult palju raha, sest riiklikust invaliidsuspensionist ei pruukinud heaks eluks ja ravikuludeks jätkuda. Ta jätkas töösuhet veel viis aastat.

Kolmandaks otsustas ta, et peab erru minnes omandama üldised meditsiinilised teadmised, et jätkata bakteriga võitlemist omal käel.

Rikkast mehest saab reeglina kitsipung. Samas aga tahab ta uhket elu ka.

Et Elvaski kõik uhke ja kena välja näeks, palkas Šurupov 1915. aastal oma Elva peavilla laiendamiseks ehitusmeistri Johan Sarve ja tema töömehed. Vastavalt kokkuleppele tehti paras hulk kaeve-, puu-, pottsepa-, katuse- ja maalritöid.

Ivan Šurupov koos perega 1904. a Elvas oma esimest suvemaja ehitamas. Vankrile toetub Šurupovite 10-aastane tütar Taissija, tema kõrval ta ema Anna Petrovna Šurupova (Petšnikova). Foto Ain-Tiit Käsperi erakollektsioon, saadud Kalev Päidi kuulsast erakogust / Suvituslinn Elva

Šurupov jäi kuni oma surmani Sarvele 690 rubla tööraha võlgu.

Novembris 1920 läks Sarv võlanõudega Tartu-Võru rahukohtu ette ja peagi kuulas ära õigusemõistja  otsuse: Šurupoveid esindanud advokaat Vidrik Särg korraldagu võla tasumise nõutud summas, kusjuures võlga võib tasuda kas Vene rublades või Eesti markades kursiga 1 rubla = 1,5 marka.

Omaette põnev fakt. Juba oli üle käinud kaks sõda, muutunud ühiskondlik kord, aga kohtukaalud vaagisid asju ikka nii vana kui uue rahaga. Fakti leidis arhiivimaterjalide hulgast Ville Sonn.

1916. aastal asus Šurupov oma plaani ellu viima. Ta andis sisse errumineku avalduse koos palvega saada riiklikku invaliidsuspensioni.

Ühtlasi saatis ta  Rahvahariduse Ministeeriumile palvekirja, et ta võetaks vastu üliõpilasena Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.

Veterinaarteaduste magister Ivan Zahharjevitš Šurupov astus sisse 1916. a juba 46-aastasena veel Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kolmandale kursusele. Foto on tehtud ülikooli sisseastumise ajal. Foto Eesti Rahvusarhiiv / Suvituslinn Elva

Mees saadeti erru, määrati pension ja 16. veebruaril 1917 anti talle kätte Tartu Ülikooli arstiteaduskonna III kursuse üliõpilase matrikkel.

Algas pingeline õpitöö. Tuli teha ära kõik ettenähtud eksamid nii eelnevate, kui ka jooksva kursuse programmi järgi. Mees sooritas järjest tosin eksamit keerulistes meditsiinilistes ainetes.

Jõudis kätte aasta 1918, 16. jaanuaril tehti ülikoolis viimane kanne Šurupovi toimikusse – sel päeval tegi ta ära 13. eksami “Füsioloogilise keemia” alal.

Saatuse irooniana vastas bakterist mürgitatud sisikonnaga inimene eksamipiletis esitatud küsimusele „Seedimine“.

Sama aasta 24. oktoobril maksis kange kasakas suure raha eest ränka luna. Surm võttis ta endale.

Eesti Vabariigi ajal hakkas magistri lesk Anna Šurupova oma Elva suvituskompleksis pansioni pidama. Ka proua oli paras kitsipung. Ja külastajate vastu ülemäära karm.

Ivan Šurupovi esimene kergemat tüüpi suvila Elvas Verevi järve lähedal. Foto Ain-Tiit Käsperi erakollektsioon, saadud Kalev Päidi kuulsast erakogust / Suvituslinn Elva

Ju polnud Moskva kaupmeheperes kuigi hea lastetuba.

Tema norimine suvesakste kallal ka üsna tähtsusetute asjade pärast tekitas 1935. aasta suvel üle-elvalise skandaali.

Nagu teatas 28. juuli Elva Elu, andis pansioniomanik Anna Šurupova oma kliendid kohtu alla. Need olid Morris Roth ja tema abikaasa, kes saabusid puhkama USA-st. Šurupova esitas neile süüdistuse sahvri ehk panipaiga omavolilises (tegelikult tasuta) kasutamises. Kauged külalised mõisteti õigeks.  

Proua Annal tuli õige varsti ka näguripäevi näha. Vanade elvakate sõnul ajanud 1945. aastal linna majutatud Vene tankimeeste naised Anna tema pansionimajast välja. Õnneks olnud üle tee metsasalus üks onnike, kuhu kolida sai. “Vabastajate” naispool tegi villas põhjaliku inventuuri koos suure osa vara konfiskeerimisega. Väidetavalt aetud lausa kroonu veomasinad peavilla treppi. 

Tänaseni säilinud Šurupovi villa Elvas Verevi järve lähedal. Foto: Verevi Motell

Kahjuks polnud midagi kuulda veterinaaria magistri suhetest kohaliku rahvaga.  Siinseid pudulojuseid arstis hea meelega hoopis keemik Kondakov. Too oli samuti kasakas, aga Siberi mees.

Elva naisteraadio teab rääkida, et pansioniproua vaim polevat siiani maa pealt minema saanud. Väidetavalt pesitseb Šurupovite majas, praeguses Verevi motellis Anna Šurupova sarnane kummitus…

Täna toimetab Šurupovite villas Verevi Motell, kus lisaks majutusteenuse pakkumisele, toimuvad selles majas ka kultuuriüritused ning kohtub Elva vaimu- ning haridusliit. See kõik toimub muidugi maja kunagise perenaise Anna Šurupova valvsa pilgu all…

Igatahes on magister Šurupovist jäänud Elva ajalukku mitte ainult järjekordne “suveprofessor”, vaid olevikku ja tulevikku ka tema rajatud kena kinnistu.

Elva Õppejõudude Kogu preemia parimale Elva Gümnaasiumi 11. klassi uurimustöö autorile Kristi Madile kunagise Šuropovite villa – tänasel Verevi motelli väliterrassil 2019. a. Foto: Priit Simson

Kalju Hook

Sildid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.
Back to top button
Close
X