Ajalugu

Läbi raskuste ja vee 140 aastat järjest!

Seoses pandeemiaga kutsuvad riigijuhid ja turismikontorid meid üles vaatama rohkem ringi kallil kodumaal.

Nii pidanuks ammu olema, et Egiptuse ja Türgi kõrval  ka oma maa ja rahva loo vastu rohkem huvi tunneksime.

Seda enam, et kihvtid kohad ja elav ajalugu on lausa käeulatuses.

Hellenurme vesiveski saamislugu


Hellenurme mõisnik Alexander Theodor von Middendorff  (1815-1894) oli praktiline mees. Ta lasi ehitada Elva jõele paisjärve, et rajada  vesiveski.

Milleks tuntud rännumehele ja eesti punast tõugu veiste aretajale veskit vaja läks?

Oh neid pahasid eestlasi!

Nad olid  jäärapäisust ja eneseväärikust täis lausa Jüriöö ülestõusust saati. 500 aastat hiljem aga käskis tsaar nad teoorjusest priiks lasta,  neile perekonnanimed anda ja ka passid välja jagada.

Ja siis läks lahti! Ühed pered ostsid talukohad (teab mitmes kord) välja ja lõid omad “mõisad”, teised läksid linna palgatöö peale, kolmandad poetasid tsaarivõimude antud hõberaha taskusse ja läksid Pihkvamaale ehk koguni Krimmi või Siberi vabadele maadele.

140 aastat  tagasi tuli ka Middendorffi pärusmõisas töötegijatest  suur puudus kätte.

Mida teha?

Hea nõu asendada inimramm veerammuga oli siitsamast võtta – Tartu kaupmees Harpe rajas vesiveski  (Harpe mole) samale Elva jõele juba 400 aastat tagasi.  200 aasta eest andsid vee jõu kasutamisele samas kohas oma veskitaludega hoogu juurde ka Rootsi kuninga ekskaardiväelased Knut ja Peder. Kõigi kolme nimed läksid kohanimedena ajalukkugi!

Mõisnik otsustas  panna vee jõul tööle sajaaastase  mõisaäri ehk  viina- ja õllevabriku.

Liivimaa raudtee hakkas  valmis saama ja härra erisoovil planeeriti ka Middendorff-Palupera  raudteepeatust. Killavoorid jäid ära, kärakavedu sai kiiremini käima hakata. Kõigepealt Riiga.

Vanahärra vanem poeg, ornitofenoloog  Ernst võttis nõuks samuti paralleelala viljelema hakata.

Saabus aasta 1907 ja Ernst otsustas ka  loomakasvatusele vee jõu alla panna. Asutada midagi  suurfarmi taolist ja  mehhaniseerida loomatoidu valmistamine.

Middendorff-juunior  asus veskis söödajahu valmistama.  

Vee jõul  läbi aastakümnete

Vesi teenis mõisnikke  ligi 40 aastat.

Eesti Vabariigi 1919.aasta  Maaseadusega läks veski  riigi omandisse.

1922. aastal võtsid veski riigilt rendile vennad Karl Rudolf ja Heinrich  Veski.  Huumori mõttes võiks nentida, et perenimi kohustas.

Vennad muretsesid veskisse püülivaltsid, puhastusmasinad, tangulõikajad ja sõelad, st. rajasid kohe  ehtsa jahu- ja püüliveski.

Toonane  sisustus on veskis säilinud üldjoontes tänaseni.

1929.aastal ehk kümme  aastat hiljem  ostsid Veskid riigilt teisele poole tammi maad  juurde. Sinna pandi tasahilju  saeveski püsti. Samuti vee jõul sihkat-sahkat tegema.

Saabus Hellenurme veskikompleksi hiilgeaeg.

Veskist 150 meetri kaugusele künka otsa ehitati uhke taluhäärber, kus tänase perenaise Mae Juske vanavanaisa Karl Rudolf  oma perega elama asus.

See veskimees oli põhitegevuse poolest hoopis Tartu ülikooli  matemaatika õppejõud,  koolide inspektor ning mitmete õpikute autor.

Huvitav, et  vanemat venda Johannes Voldemari, Elvas elanud Tartu ülikooli  hilisemat akadeemikut, vennakestel veskimeheks meelitada ei õnnestunud.

1940.aastal tulid kommunismiehitajad ja võtsid  koos maaga  sõjabaaside tarvis  ka eestlased enda alla. Vennasrahvaste sõbraliku perre.  29.juulil 1940  veski natsionaliseeriti  ja allutati Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadile.

II ilmasõda ja rüüstamised käisid ka Hellenurme veskist üle. Mis siin ehitistest ja seadmetest rääkida,  Punavägi vabastas augustis 1944 koos Elvaga ka Elva jõe forellidest. Granaatide abil ja kuni Hellenurme veskipaisuni välja. Loodusesõpradel – nendel ehtsatel, mitte plakatitega vehkijatel – kulus 10 aastat, et selle kauni kala populatsioon meie jõekesse taas alaliselt sisse kirjutada.

Pärast sõda veskit  otsekohe taastama ei hakatud. Aga selle toodangut oli inimestele vaja küll. Tasapisi puhuti vesijõujaamale hing sisse. Kolhoosiajal pandi  isegi püülivaltsid  tööle.

Ajalugu kipub   korduma. Põhiliselt  hakati siin ikkagi Ernst Middendorffi eeskujul  taas loomadele,  nüüd  kolhoosikarjale,  kahe kivipaari abil söödavilja jahvatama. Sellega seoses tehti 70-aastasele ettevõttele ka natuke haiget –  veski peaukse kohale  lõhuti sisse suur  kahe poolega ukseava, et kastikauto saaks vilja ülevalt punkrisse kallata.

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa  omandireformiseaduse. Selle alusel tekkis endistel omanikel ja nende järeltulijatel võimalus oma vara  tagasi nõuda.  Mae Juske  isa, Karl Veski tütrepoeg, esitaski vastava taotluse.

Tagastamisprotsess kestis selle veski puhul kümme aastat.  Varad  saadi küll tagasi, aga ühistule, mis oli end kolhoosi õigusjärglaseks kuulutanud,  tuli välja maksta  kompensatsioon  vahepeal  lisandunud  juurdeehituste eest.  Viimased kui tarbetud tuli hiljem  lihtsalt lammutada.


Mae Juske tuli  isa kutsel oma perega  veskimajja elama 1994.aastal. Esiotsa arvasid kolijad,  et ajutiselt,  sest ümberasumishetk oli kõike muud,kui sobilik: Mae  oli Vändras   muusikakooliõpetaja, st. elatismuresid ei olnud.   Ja just-just sai pere uue pisiliikme juurde.

Aga läks teisiti. Kena maakoht, jõgi ja iidne veski on pere juba veerandsajandiks enda külge sidunud.

Majandusüksusest kultuuriüksuseks

Hellenurme veski enam majandusüksus ei ole. See on nüüd kultuuriüksus. Mae on vana veski muuseumiks muutnud.

Mõni aeg tagasi oli meil veskiemandaga  asjalik  jutuajamine.

Mae Juske: “Eelmise sajandi lõpul seisis  Hellenurme veski paar aastat pooljõude. Järjest rohkem hakkas aga siin huvilisi  käima.  Inimesi  huvitas veski kui tööstuspärand, kui käegakatsutav ajalugu.

Veski  muutumine muuseumiks kujunes aastatega iseenesest. Ja mitte ainult. Tuleb  praegugi külalistele seletada, et see on küll veskimuuseum, aga siiski ka töötav veski.  Et jahu tõesti tuleb päriselt ja et kõik see liigub endiselt vee jõul.

Veskimuuseum on külalisi võtnud vastu nüüd juba üle paari aastakümne.

Ja pidevalt on olnud tegemist millegi kohendamise ja  parandamisega.

Praegu saavad huvilised tulla veskit uudistama  tavaekskursiooniga  ehk veskiringiga. Näitame töötavat vesiveskit,  pakume Leivakojas „vett ja leiba”. Külaliste soovil  võime ühendada veskiringi leivateoga, kus iga külaline saab lõpus maitsta oma kätega vormitud sooja leiba. Pakume võimalusi pidulikeks koosviibimisteks, seminarideks ja töötubadeks.

Veskimuuseumi programm “Veest leivani” on tunnustatud MTÜ Eesti Maaturismi ja EAS ökoturismimärgiga  EHE (Ehtne ja Huvitav Eesti)”.

Nii et vesi ja veski toimetavad  edasi.

Kalju Hook

Sildid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks
Close
Back to top button
Close
X