Seoses pandeemiaga kutsuvad riigijuhid ja turismikontorid meid üles vaatama rohkem ringi kallil kodumaal.
Nii pidanuks ammu olema, et Egiptuse ja Türgi kõrval ka oma maa ja rahva loo vastu rohkem huvi tunneksime.
Seda enam, et kihvtid kohad ja elav ajalugu on lausa käeulatuses.
Hellenurme vesiveski saamislugu
Hellenurme mõisnik Alexander Theodor von Middendorff (1815-1894) oli praktiline mees. Ta lasi ehitada Elva jõele paisjärve, et rajada vesiveski.
Milleks tuntud rännumehele ja eesti punast tõugu veiste aretajale veskit vaja läks?
Oh neid pahasid eestlasi!
Nad olid jäärapäisust ja eneseväärikust täis lausa Jüriöö ülestõusust saati. 500 aastat hiljem aga käskis tsaar nad teoorjusest priiks lasta, neile perekonnanimed anda ja ka passid välja jagada.
Ja siis läks lahti! Ühed pered ostsid talukohad (teab mitmes kord) välja ja lõid omad “mõisad”, teised läksid linna palgatöö peale, kolmandad poetasid tsaarivõimude antud hõberaha taskusse ja läksid Pihkvamaale ehk koguni Krimmi või Siberi vabadele maadele.
140 aastat tagasi tuli ka Middendorffi pärusmõisas töötegijatest suur puudus kätte.
Mida teha?
Hea nõu asendada inimramm veerammuga oli siitsamast võtta – Tartu kaupmees Harpe rajas vesiveski (Harpe mole) samale Elva jõele juba 400 aastat tagasi. 200 aasta eest andsid vee jõu kasutamisele samas kohas oma veskitaludega hoogu juurde ka Rootsi kuninga ekskaardiväelased Knut ja Peder. Kõigi kolme nimed läksid kohanimedena ajalukkugi!
Mõisnik otsustas panna vee jõul tööle sajaaastase mõisaäri ehk viina- ja õllevabriku.
Liivimaa raudtee hakkas valmis saama ja härra erisoovil planeeriti ka Middendorff-Palupera raudteepeatust. Killavoorid jäid ära, kärakavedu sai kiiremini käima hakata. Kõigepealt Riiga.
Vanahärra vanem poeg, ornitofenoloog Ernst võttis nõuks samuti paralleelala viljelema hakata.
Saabus aasta 1907 ja Ernst otsustas ka loomakasvatusele vee jõu alla panna. Asutada midagi suurfarmi taolist ja mehhaniseerida loomatoidu valmistamine.
Middendorff-juunior asus veskis söödajahu valmistama.
Vee jõul läbi aastakümnete
Vesi teenis mõisnikke ligi 40 aastat.
Eesti Vabariigi 1919.aasta Maaseadusega läks veski riigi omandisse.
1922. aastal võtsid veski riigilt rendile vennad Karl Rudolf ja Heinrich Veski. Huumori mõttes võiks nentida, et perenimi kohustas.
Vennad muretsesid veskisse püülivaltsid, puhastusmasinad, tangulõikajad ja sõelad, st. rajasid kohe ehtsa jahu- ja püüliveski.
Toonane sisustus on veskis säilinud üldjoontes tänaseni.
1929.aastal ehk kümme aastat hiljem ostsid Veskid riigilt teisele poole tammi maad juurde. Sinna pandi tasahilju saeveski püsti. Samuti vee jõul sihkat-sahkat tegema.
Saabus Hellenurme veskikompleksi hiilgeaeg.
Veskist 150 meetri kaugusele künka otsa ehitati uhke taluhäärber, kus tänase perenaise Mae Juske vanavanaisa Karl Rudolf oma perega elama asus.
See veskimees oli põhitegevuse poolest hoopis Tartu ülikooli matemaatika õppejõud, koolide inspektor ning mitmete õpikute autor.
Huvitav, et vanemat venda Johannes Voldemari, Elvas elanud Tartu ülikooli hilisemat akadeemikut, vennakestel veskimeheks meelitada ei õnnestunud.
1940.aastal tulid kommunismiehitajad ja võtsid koos maaga sõjabaaside tarvis ka eestlased enda alla. Vennasrahvaste sõbraliku perre. 29.juulil 1940 veski natsionaliseeriti ja allutati Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadile.
II ilmasõda ja rüüstamised käisid ka Hellenurme veskist üle. Mis siin ehitistest ja seadmetest rääkida, Punavägi vabastas augustis 1944 koos Elvaga ka Elva jõe forellidest. Granaatide abil ja kuni Hellenurme veskipaisuni välja. Loodusesõpradel – nendel ehtsatel, mitte plakatitega vehkijatel – kulus 10 aastat, et selle kauni kala populatsioon meie jõekesse taas alaliselt sisse kirjutada.
Pärast sõda veskit otsekohe taastama ei hakatud. Aga selle toodangut oli inimestele vaja küll. Tasapisi puhuti vesijõujaamale hing sisse. Kolhoosiajal pandi isegi püülivaltsid tööle.
Ajalugu kipub korduma. Põhiliselt hakati siin ikkagi Ernst Middendorffi eeskujul taas loomadele, nüüd kolhoosikarjale, kahe kivipaari abil söödavilja jahvatama. Sellega seoses tehti 70-aastasele ettevõttele ka natuke haiget – veski peaukse kohale lõhuti sisse suur kahe poolega ukseava, et kastikauto saaks vilja ülevalt punkrisse kallata.
Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa omandireformiseaduse. Selle alusel tekkis endistel omanikel ja nende järeltulijatel võimalus oma vara tagasi nõuda. Mae Juske isa, Karl Veski tütrepoeg, esitaski vastava taotluse.
Tagastamisprotsess kestis selle veski puhul kümme aastat. Varad saadi küll tagasi, aga ühistule, mis oli end kolhoosi õigusjärglaseks kuulutanud, tuli välja maksta kompensatsioon vahepeal lisandunud juurdeehituste eest. Viimased kui tarbetud tuli hiljem lihtsalt lammutada.
Mae Juske tuli isa kutsel oma perega veskimajja elama 1994.aastal. Esiotsa arvasid kolijad, et ajutiselt, sest ümberasumishetk oli kõike muud,kui sobilik: Mae oli Vändras muusikakooliõpetaja, st. elatismuresid ei olnud. Ja just-just sai pere uue pisiliikme juurde.
Aga läks teisiti. Kena maakoht, jõgi ja iidne veski on pere juba veerandsajandiks enda külge sidunud.
Majandusüksusest kultuuriüksuseks
Hellenurme veski enam majandusüksus ei ole. See on nüüd kultuuriüksus. Mae on vana veski muuseumiks muutnud.
Mõni aeg tagasi oli meil veskiemandaga asjalik jutuajamine.
Mae Juske: “Eelmise sajandi lõpul seisis Hellenurme veski paar aastat pooljõude. Järjest rohkem hakkas aga siin huvilisi käima. Inimesi huvitas veski kui tööstuspärand, kui käegakatsutav ajalugu.
Veski muutumine muuseumiks kujunes aastatega iseenesest. Ja mitte ainult. Tuleb praegugi külalistele seletada, et see on küll veskimuuseum, aga siiski ka töötav veski. Et jahu tõesti tuleb päriselt ja et kõik see liigub endiselt vee jõul.
Veskimuuseum on külalisi võtnud vastu nüüd juba üle paari aastakümne.
Ja pidevalt on olnud tegemist millegi kohendamise ja parandamisega.
Praegu saavad huvilised tulla veskit uudistama tavaekskursiooniga ehk veskiringiga. Näitame töötavat vesiveskit, pakume Leivakojas „vett ja leiba”. Külaliste soovil võime ühendada veskiringi leivateoga, kus iga külaline saab lõpus maitsta oma kätega vormitud sooja leiba. Pakume võimalusi pidulikeks koosviibimisteks, seminarideks ja töötubadeks.
Veskimuuseumi programm “Veest leivani” on tunnustatud MTÜ Eesti Maaturismi ja EAS ökoturismimärgiga EHE (Ehtne ja Huvitav Eesti)”.
Nii et vesi ja veski toimetavad edasi.
Kalju Hook
