AjaluguKogukondLoodus

KIRI MOSKVAST

Päevi tagasi sai Elva Elu ootamatult kirja Moskvast.

Ingliskeelse sõnumi oli koostanud Olga Urassinova, kes töötab Ungari Kultuuriinstituudis Moskvas.

Tasutud reklaam-slaid

Vastamiseks lükkas Toomas Laatsit  ambrasuurile minu.

Olen selle eest Toomasele väga tänulik, sest

  1. sain elu pikima kirja (48 lehekülge),
  2. sain võimaluse üle pika  aja kirjutada kirillitsas ning luua venekeelne pildike vanast ja tänasest Elvast  ning
  3. sain  võimaluse tutvustada teistelegi elvalastele ühe moskvalase (kas tõesti ainult ühe?) ülimalt südamlikke meenutusi Elvast.

Siin ja praegu.

Millest Moskva kirjasaatja sõnumis  juttu oli?

Olga saatis meile oma hea tuttava, kirjandusteadlase ja enam kui 400 kaasaegse  Ungari kirjaniku teose ümberpanija vene keelde, praeguseks 88-aastase Tatjana Voronkina  memuaaride vastvalminud käsikirja. 

Ja palus, et me kostaks, kuidas meeldis.

Tatjana Voronkina on Vene Kirjanike Liidu liige, Ungari Vabariigi Väikeristi ning paljude teiste kodumaiste, Ungari ja rahvusvaheliste autasude omanik. Tatjana  raamatuid võib leida ka Elva Linnaraamatukogus.

Tatjana on pannud oma memuaridele pealkirjaks MAA JA INIMESED.

Otse  pealkirja all on moto: „Pühendan selle kirjatüki Eestimaale sellisena, nagu ma teda mäletan ja armastan“.

Tõlgin kirjutisest  mõned tuumakamad lõigud.

„…Kui vastab tõele, et enne surma vändatakse sulle ette film sinu elust ning sa näed halbu ja helgeid momente, üllaid ja häbiväärseid tegusid, rõõmsaid ja kibedaid hetki, aga ka inimesi, kellega oled suhelnud ja kohti, kus oled käinud, siis tean täpselt, kuidas ma selle linateose režii oleksin koostanud. Oleksin tellinud  kaadreid Kesk-Venemaa paikadest, imeliselt Gutsuulimaalt, oma teiselt kodumaalt Ungarist ja ka Elvast, ühest tillukesest  paigast Tartu lähistel Eestis. Elval on isegi nimi selline hell ja laulev, mis talle ka kõige rohkem sobib.

Elva raudteejaam

Looduse osas pole seal  midagi erilist. Lihtsalt järvederohke Baktikum.

Aga ei!  Seal nähtud kohad on  eriliselt südamesse pugenud  ja mällu  jäänud.

Isegi meie Elva suvekodu omanik küsis kord, kui aias šašlõkki küpsetamas olime: „Ma ei mõista, miks te pidevalt siia sõidate? Nüüd võib ju kuhu tahes piiri taha põrutada, teie aga tulete ikka Elvasse ja Elvasse. Mis siin nii väga head on?“

Proovin asjasse selgust tuua“.

„…Just Elvas saime koos abikaasaga karmi õppetunni,  kuidas inimene peab suhtuma maasse kui  meie suurimasse varasse ja kuidas tuleb seda hoida.  See õppetund jäi eluksajaks meelde.

Olime  esimest korda Elvasse jõudnud.  Panime kohvrid-kotidd paika ja läksime uue kohaga tutvust looma. Kõndisime metsa vahele  ja …. hing jäi kinni! Muru polnud nähagi, välul  laius  piibelehtede valge vaip. Suured ja lõhnaküllased lilled! Sellist pilti polnud me  oma Moskvas, va kivikotis, kunagi näinud.

Noppisime lille-paar ja siis ei saanud enam pidama…  Ülimalt õnnelikud, seadsime sammud kodu poole.

Meile tulid vastu  kohalikud elanikud. Märganud lillevargaid, nad tardusid paigale ja kohe seejärel valasid meile kaela kurjad tiraadid, millest meie muidugi mõhkugi aru ei saanud. Aga miski jõudis ikkagi kohale.

Teine juhtum polnud sugugi vähem häbiväärne.

Taas kõndisime metsa vahel. Ja äkki sattusime vaarikatele! Küpsed mahlakad marjad lausa kippusid suhu.  Vaevalt aga hakkasime maiustama, kui vaarikaseina tagant ilmus välja naine ja külvas meid karmide sõnadega üle. Naine andis meile märku talle  järgneda ja mõne sammu järel nägime vaarikavõsa taga  maja. Tegu polnud metsa-, vaid aiavaarikatega ja krundil polnud mingit tara…

 Muidugi olime  kuulnud, et maailmas on paiku, kus planke ei ole ja majauksi ei lukustata, sest keegi sisse ei lähe ja midagi ära ei võta. Aga meie olime kasvatatud teisiti ja polnud taolise olukorraga  harjunud“.

„Kord jõudsime Elva kalmistule.

See oli  minu jaoks esimene kord elus näha lääne tüüpi matmispika.

Ja see jättis unustamatu mulje. Siin oli vaikne, õdus, puhas ja haljendav. Ei aedikuid, müüre ega raudtarasid. Üksnes  kitsukesed vahed kalmude vahel andsid märku, et siin pole vennashaud, vaid et kõik me oleme Maa tütred ja pojad,olgu me siis hinges selle pinnal  või juba igavesti teises elus.

Taas  Maskvasse jõudnud, täitis Elva haudade ilu ikka  mu hinge ja ma asusin kohe ka meie kalmistul uuendusi tegema. Raudtara asemel istutasin heki ning panin vanemate hauale meie kandis seninägematud lumikellukesed ( Elva perenaise kingituse). Lilled läksid   väga hästi kasvama  ja – oh  imet! – neid ei varastatudki ära.

Kui kalmistul käisin, pöördusid  minu poole  n.-ö hauanaabrid ja uurisid, kust selline ilu pärit on ? Rääkisin neile meie paradiisnurgakesest Eestimaal ja andsin kellukesekasvusid ka neile“.

„Elasime Elvas tänaval, mis kandis tuntud teadlase Mitšurini nime, kes kutsus üles looduse vastu vägivalda tarvitama.

Oli meeldiv näha,  et sellel tänaval elasid  inimesed loodusega just nimme üksmeeles ja rahus. Ning said looduselt selle eest teenitud tasu.

Elva ja selle ümbrus olid väga hoolitsetud, Oli tunda, et kohalik rahvas armastab loodust iidsetest aegadest saadik  ning  on harjunud ümbritsevasse suhtuma  hoolivalt  ja säästvalt.

Elvas leidus iga maja ees väike siseaed, kus oli kasvõi mõne meetri jagu haljastust.

Ja see oli tõeline ime! Perenaised justnagu võistlesid omavahel ja lõid oma kordumatuid disaine. Kord peatusin ühe sellise aiakese ees  ja püüdsin kõik murul kasvanud lillesordid üles  lugeda. Jõudsin kusagil kahekümneni  ja siis läks lugemine sassi.

Kõik need lillevaibakesed olid kujundatud väga suure ilumaitse ja armastusega“.

„Väga tore oli Elvas  hommikuti lipata kooperatiiviputka juurde, kus ootasid värsked juur- ja  puuviljad, kohupiim, marjad ja seened.

Need olid  enne meie tulekut  kohalikud perenaised siia toonud.

Kõik see üllatas meid väga,sest kõik oli erakordselt  puhas! Kaup ei säranud nagu mõni poeõun, vaid  pigem oli sellel mingi mattkiht peal. Aga see just rõhutaski viljade puutumatut värskust.

Letile olid need paigutatud kuidagi tavatult – väikeste, näiliselt üsna korratute  kuhjakestena. Mitte kurk kurgi kõrvale, vaid maalilises segadikus – loo või Hollandi natüürmort! 

Asi selles, et iga perenaine tõi oma kauba, mis polnud sugugi üht ja sama liiki. See oli kraam,mis just selleks hommikuks oli aiamaal küpseks saanud.   

Nii seisidki letil ploomisuuruste tomatitega ühes kuhjakeses pirakad „härjasüdamed“,  kabatšoki suuruseid kurke ümbritsesid korbase nahaga kornišonid  või olid  ühes pundis lihtsalt üks  küüslauk ja paar sibulat.

Iga juur- ja puuviljakuhjakese man ilutsesid pisikesed buketid -võõrasemad, margaretad ja  lillherned. Kui aga hommikuks jõudsid õied lahti teha ka gladioolid, ei peljatud letile tuua ka mõned need suured lilled.

Meie, suvitajad, õppisime ruttu ära tundma igaühele meist  kõige maitsvama kauba kuhjakesed. Tunnistame pattu, et   napsasime mõnikord teisest kuhjakesest maitsvama redise või kolmandast kõige magusama hernekauna.

Kui  juhtusime leti juures kokku mõne kaupa toonud   perenaisega, oli see mõlemale poolele väga meeldiv hetk – tänasime toojat rohkesõnaliselt  hea kauba eest ja müüja vastas meile  näost punetades  midagi oma laulvas keeles. Sõnu me ei mõistnud,aga mõnus tunne oli ikkagi“.

„Meie pere veetis Elvas kümne aasta jooksul kõik suved.

Meil abikaasaga meeldis ka muul aastaajal paariks päevaks Elvasse tulla. Kord tähistasime seal koguni  jõule.

Kogu selle aja jooksul ei olnud ma tunnistajaks  ühelegi  konfliktile pererahva ja suvitajate vahel.

Meie esimene võõrustajapaar, Silvi ja Endel, olid  linnaametnikud. Nii nemad kui meie tahtsime väga suhelda, kuid keel jäi parajaks piduriks. Silvi mõikas üksikuid vene sõnu ja mõningaid olmelauseid. Aga ikkagi meil õnnestus end üksteisele arusaadavaks teha. 

Meestel tuli suhtlemine paremini välja. Endel sai kenasti vene keelest aru, ainult ise ta lauseid kokku panna  kuigi hästi ei osanud.  Minu mees aga hankis endale esimesest päevast alates vene-eesti vestlussõnastiku, nii et peagi juba isegi lõõbiti ja nöögiti üksteist. Õnneks oli mõlemal hea huumorimeel“.

„Silvil-Endlil oli ka teine maja. Kui nad  oma suveüürilisi  vaatamas käisid, tõid ikka mingeid kingitusi – kommi meie lapselapsele ning puu- ja köögivilju,

Meile üüritud maja aias oli ainult kaks õunapuud. Hiigelsuurte  mahlakate viljadega valge-klaarid. Kõik õunad lubati meile – söögu me  või tehku hoidiseid!               

Rannas saime teiste puhkajatega suheldes teada, et eksisteerib kirjutamata seadus: puhkajad peavad korraldama pererahvale üks kord hooaja jooksul väikese peo. Kui Silvi ja Endliga jälle kokku saime, tegime neile kohe ettepaneku tulla Mitšurini tänavale pittu. Suureks üllatuseks nad keeldusid, aga kutsusid  hoopis meid pererahva teise elamisse.

Verevi järve rand

Seal me saime esimest korda teada, mida tähendab 140-kraadine soome saun.  Kehva tervise tõttu saime vaid teeselda sauna põrgukuumuses käimist. Endlile vist pettus saladuseks ei jäänud, aga meile  ta midagi ei öelnud“.

„Saabus 1991.aasta kurikuulus  augustikuu.

Ärkasime ärevate häälte peale tänaval. Need olid  suvitajad, kes arutasid midagi ja olid üsna endast väljas. Ühinesime nendega ka meie ning saime teada, et Moskvas toimus putš. Vandenõulaste põhidokumendiga tutvudes langesime täielikult tujust ära. Olime lahkunud ühet riigist, aga pidime tagasi sõitma hoopis teise, vihatud Minevikku.

Ootamatult astus meie juurde  perenaine Silvi.

Ta  pani mu jalgade ette korvi oma aia parimate  viljadega ja embas mind. Me polnud eestlaste selliste õrnustega harjunud ja mul võttis tükk aega toibumiseeks. Me ei rääkinud Elvas kunagi poliitikast, keelebarjäär segas, kuid ilmselt aimasid nad meie seisundit ja väljendasid oma solidaarsust. Tegelikult kerkis ka Baltikumi kohale kurjakuulutav pilv…

Silvike,kas Sa kuuled mind? Ma ei unusta  kunagi seda kaastundlikku žesti. Aitähh! Spasibo!“

„Meie suvesõidud Eestisse leidsid aset 1980-1990.aastatel.

Venemaal, isegi Moskvas, oli sel ajal tegemist totaalse kaupade defitsiidiga. Oli lihtsam öelda, mida poest osta saab,  mitte seda, mida osta ei saa.  Toona oli kombeks öelda, et seda või seda kaupa saab ainult hea õnne  peale või altleti.

Väike Eesti, nii tagasihoidlik, kuid nii korrastatud, näis meile, moskvalastele, tõelise välisriigina,  peene ja elegantse välismaana. Naljatasime, et selline  on siis „kodanluse tagasihoidlik võlu“.

Püüdsimegi siin Eestis jõudumööda oma ostud ära teha.  Kui õnnestus Tartusse sõita, siis selle päeva muutsime enda jaoks üheks  suureks kaubapeoks.

Ja lusti jätkus veel Elvaski, sest siin sai pärast kaubareisi teiste puhkajate ees õhinaga  muljetada, kus käidi, mida nähti ning muidugi sai uhkeldatud ka ostetud kaubaga“.

„Kogu see aeg, mil meil õnnestus Elvat külastada, me ainult Silvi-Endli külalisteks olla ei saanud.

Nagu ikka, helistasin kord ette, et tuleme, ja Silvi vastas:“Poeg võttis naise ja elab nüüd selles majas. Aga teie ärge muretsege, küll me teile peavarju leiame!“

Nii juhtuski. Kui olime sõitnud oma senise suvekodu juurde, ootas Silvi meid juba ees. „Võtke asjad kaasa“,ütles Silvi, „enam pole kuhugi sõita vaja. Te ju tunnete Mariat?“

No kes Mariat ei tundnud!

Tegu oli Silvi naabrinaisega, nende majapidamiste vahel seisis vaid plank. Tegelikult polnud Maria jaoks mingeid planke,tarasid ega muid takistusi. Seda muidugi ülekantud mõttes.

Mariat tundsid kõik elvakad ja tema tundis samuti kõiki. Ja teadis ka kõikide eraelu.

Aga ta polnud mingi üleküla latataara, kes topib oma nina võõrastesse asjadesse. Tema, keda elu oli elutargaks teinud, ruttas alati teistele appi. Kui meie temaga tuttavaks saime, oli Maria juba üsna eakas ja tähelepanuväärse välimusega. Toekas figuur, sirge selg, tark pilk – temast  uhkas enesekindlust ja varjamatut heatahtlikkust.

Kõik oli suurepärane. Ainuke häda oli jälle suhtlemisega – meie vahel seisis keelebarjäär. Mu abikaasa puges vestlussõnastikku, mina püüdsin koostada hästi lihtsaid venekeelseid lauseid.

Meil hakkas kujunema n.-ö köögivene keel.

Maria omakorda ei häbenenud võristada eesti ja vene keelest võetud sõnu üksteise otsa ning andis ennast hästi mõista väljendusrikaste žestide abil.

Tunnistan üles, et mitmed Maria ütlemised on kindlalt juurdunud meie perefolkloori.

Meenub, kuidas saime ühel kenal sügishommikul meie perenaisega toas kokku. Ta vaatas aknast välja ja äkki jäi hoolega kuulatama.

„Mis lahti?“, küsisin ärevalt.

„Tšuhh-tšuhh! Dasniki pojehhali“, vastas ta.

Jah, oligi aeg suvitajatel oma suurlinnadesse tagasi minna… „

„Meie naispere suhtlusringi ilmusid keskpäevased kohvijoomised. Seltskond oli alaline – Maria kui auesinaine, naabrinaine Hilja, kes oli Silvi ja Endli maja teise poole omanik, ning ainuke välismaalane ehk mina. Hilja aiakeses oli seks puhuks väike laud keskpäevaks  kauni linikuga kaetud, laual seisid pidupäevased kohvitassid ja tingimata ilutses vaasis lillebukett.

Hilja oli väga ere isiksus ja sündinud kunstnik!  Tal oli kõiges väga peen maitse ja naine alatasa midagi kudus. Erakordselt kaunis oli tema rahvariie, milles ta käis koori lauluproovis. See kostüüm lausa ootas aukohta kohalikus muuseumis! Tema majaosa kogu interjöör oli täis kaunist käsitööd“.

„Maria juures me elasime kuni oma Elva  perioodi  lõpuni. Päris lõpp oli üsna kurb.

Maria tundis ennast halvasti ja ma läksin koos temaga polikliinikusse. Jäin aga sealsesse koridori pisut ootele ja küsisin väljuvalt arstilt, mis Marial viga on.

Arst uuris,kes ma Mariale olen. Vastasin: „Suvitaja, aga tunnete poolest rhkem kui sugulane“.

Arst vastas, et eelistaks kedagi, kes elab alaliselt siin:“Kahtlustan, et tegu on onkoloogiaga…“

Ma ei tea,mis juhtus edasi. Pidime ära sõitma. Ja sõitsimegi, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ka meie jaoks oli saabunud „Tšuhh-tšuhh! Dasniki pojehhali“…

„Pean oma kohuseks lugejale tunnistada, kuidas me üldse Elvani ja selle vene suvitajate kolooniani  jõudsime. Toona polnud ju internetti ega turismivoldikuid.  Vähemalt Moskvani need ei jõudnud.

Info liikus suust suhu. Venelased kutsuvad seda „naiste- ehk sarafani raadioks“.

Meie tütar sai Elvast teada klassiõelt Katja Štšerbakovalt, kellega koos majade vahel lapsi jalutati.

Lugu mingist kaunist kohast kõlas väga ahvatlevalt ja perekonnanõukogul sai otsustatud, et proovime kah Elvasse sõita…

Maitsnud Elva võlu ja  võimalusi, hakkasime neist rääkima oma lähedastele ja tuttavatele ning niidike hakkaski hargnema!

On  tähelepanuväärne, et meie  Elva suvekoloonia (vähemalt kümmekond inimest)  pole veerandsaja aasta jooksul sugugi laiali läinud. Vastupidi, me oleme veelgi rohkem   kokku kasvanud. Käime sünnipäevadel,ruttame üksteisele appi ja paraku saadame ka lahkunuid viimsele teekonnale.

Meie Elva vennaskonda  oleks raske välja mõelda – see on lihtsalt Elvas sündinud“.

„Meenutan paari meie Elva seltskonna kokkusaamist.

Kutsusime esimest korda kõik Elva sõbrad, nende emad-isad, vanaemad-vanaisad ja lapsed-lapselapsed meie korterisse kokku.

Mu abikaasa oli paigutanud korteri välisuksele toreda plakati „Tere, Elva!“

Teksti ümbritses vanik kuivatatud lehtedest ja lint Eesti rahvusvärvidega. Üllatunud  naabrid ei jõudnud ära imetleda!

Teine kord, kui mind paluti esineda Ungari ja Eesti kultuuri teemal Moskva Ungari Kultuurikeskuses, kutsusin sinna ka kõik „elvakad“. Broneerisin nende jaoks kohad esireas, pannes istmetele paberilehed suurte tähtedega „ELVA“. Neid paberilehti hoiame nüüd meenetena“.

Lõpetuseks.

Ma ei jõudnud ära imestada, kui laupäeva õhtul helises mu laual mobiiltelefon ja kõrvu kostis juba harjumatu vene keel. Kuidas Tatjana mu numbri teada sai, pole mul aimugi. Kuid ligi tund aega tänati mind vastuse eest, mis mahtus 7 leheküljele ja rääkis Elva ajaloost ning tänapäevast.

Kuulsin, et mu kirjutist oli lugenud kogu Moskva  „Elva koloonia“.

Ta lisas ka seletuse, mis on endistest Elva puhkajatest tänaseks saanud.  Näiteks Slava ja Katja Štšerbakovidest, kes Tanjale Elva tee kätte näitasid.

Täna on Slava, nüüd juba Salavat,  maailmakuulus  kujur, Venemaa Kunstiakadeemia õppejõud, enam kui 40 monumentaalteose autor.

Suve-elvalane Anastassia Bardina on täna kitarrist, rahvusvaheliste konkursite laureaat, Gnessinite nimelise Venemaa Muusikaakadeemia õppejõud.

Muide, nemad käivad jätkuvalt suviti Elvas, kaasas lapsed ja juba ka lapselapsed.

Kalju Hook, elvalane

Sildid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Back to top button
Close
X