Kui Tartumaa Muuseum 2013. aastal tegevuse lõpetas oli mitme muuseumitöötaja arvates selle kogude haruldaseim ese vanim ja ainus esimene säilinud eestikeelne gloobus. Muuseum lõpetas enda tegevuse Elva jaoks üsna kurvalt kuid selle säilitamist vajavad museaalid viidi Eesti Rahva Muuseumi kogudesse. Nõnda sai ka selle eelnimetatud gloobusega. Vaatame gloobuse saamislugu lähemalt.
Otepää pastor Jakob Hurt algatas idee muretseda koolidele eestikeelsete kirjadega maakerad. Ta esines vastava ettepanekuga 1878. aastal Võru praostkonna sinodil. Hurt leidis, et olemasolevad saksakeelsed gloobused on liialt kallid, kartograafiliselt kirjud ja nimedega ülekoormatud ning odavam ja lihtsam eestikeelne maakera oleks õppimiseks kasulikum. Esialgu plaaniti gloobused tellida Berliinist, kuid lõpuks valmistas need insener H. L. Meyer Puhjast, värvilised segmendid trükkis C.A. Schultz. Kokku valmistati neid oletatavasti umbes 600 eksemplari nii Liivimaa kui Eestimaa pastorite tellimusel ning need jõudsid küla- ja kihelkonnakoolidesse aastatel 1880-81.
Antud gloobus kuulus Hellemurmes elanud Middendorffide perekonnale. Gloobus on restaureeritud ning küllaltki heas seisundis. Gloobuse läbimõõt on 12 tolli ehk 31 sentimeetrit. India ookeani lõunaosas seisab kiri „Maailma-kera. Tartus. K.Schultzi kiwitrük“. Nimed on kirjutatud vastavalt hääldusele, nt Nju Yoork, Rio de Dshaneero. Eesti kohanimedest on ära märgitud Tallinn ja Tartu. Vanima eestikeelse gloobuse on restaureerinud paberikonservaator Ene Sarap Tartu Ülikooli Raamatukogu restaureerimisosakonnas.
Jakob Hurda 180. sünniaastapäeva puhul on unikaalne gloobus välja pandud ERMi A-fuajees Hurda skulptuuri kõrval.
