Läbi raskuste ja vee – Hellenurme vesiveski saamislugu ja tänapäev
Hellenurme mõisnik Alexander von Middendorff oli praktiline mees. Ta lasi tekitada Elva jõele paisjärve – vesiveski jaoks. Tema kavatses siin loomasööta jahvatada. Nii 1880. aastal juhtuski. Veskihoonesse mahtus veel ka viinavabrik. Eesti Vabariigi 1919.aasta maaseadusega läks veski Eesti riigi omandisse.
1922. aastal võtsid veski rendile vennad Karl Rudolf ja Heinrich Veski. Osteti püülivaltsid, puhastusmasin, tangulõikajad ja sõelad. Rajati jahu- ja püüliveski, mille sisustus on säilinud üldjoontes tänaseni. Kümme aastat hiljem ostsid rentnikud riigilt veskikompleksi (teisele poole tammi oli selleks ajaks rajatud ka saeveski) ära. Saabus Hellenurme vesiveski hiilgeaeg.
Veskist 150 meetri kaugusele künka otsa ehitati uhke taluhäärber, kus minu vanavanaisa Karl Rudolf Veski oma perega elama asus. Vanavanaisa oli matemaatika õppejõud Tartus, koolide inspektor ning mitmete õpikute autor. Tema vanem vend Johannes Voldemar Veski oli keeleteadlane ja akadeemik Tartu Ülikoolis. Vanavanaonu suvekodu oli Elvas, praeguses Pargi tänavas. See oli ka minu lapsepõlvekodu.
29.juulil 1940 veski natsionaliseeriti ja allutati kohaliku tööstuse rahvakomissariaadile. Pärast sõda oli veski osaliselt rüüstatud, kuid tehti töökorda, sest veskisaaduseid oli vaja. Kolhoosi ajal pandi püülivaltsidki aeg-ajalt tööle. Põhijahvatus käis kivide vahel – hakati kolhoosikarjale söödavilja jahvatama. Selleks lõhuti veski peaukse kohale suur kahe poolega ukseava, et kastikauto saaks vilja punkrisse kallata ja kaks kivipaari tonnide viisi vilja päevas läbi jahvatada.
Eesti taasiseseisvumise järel kuulutati välja omandireformiseadus, mille alusel endistel omanikel ja nende järglastel oli õigus vara tagasi nõuda. Minu isa, Karl Veski tütrepoeg, esitaski vastava taotluse. Tagastamisprotsess kestis kümme aastat. Saime küll varad tagasi, aga maksime kompensatsiooni end kolhoosi järglaseks kuulutanud ühistule juurdeehituste eest, mis tänaseks päevaks on kõik lammutatud…
Tulin isa kutsel oma perega siia elama 1994. aastal. Esialgu ajutiselt, sest olin muusikakooliõpetaja Vändras ja parasjagu lapsehoolduspuhkusel. Eelmise sajandi lõpul seisis meie veski paar aastat pooljõude. Järjest rohkem hakkas aga siin huvilisi käima. Neid huvitas veski kui tööstuspärand, kui ehe ajalugu.
Veski muutumine muuseumiks kujunes aastatega iseenesest. Ja mitte ainult. Tuleb praegugi külalistele seletada, et see on küll veskimuuseum, aga siiski ka töötav veski. Et jahu tõesti tuleb päriselt ja et kõik see liigub endiselt vee jõul.
Veskimuuseum on külalisi võtnud vastu nüüd juba 19 aastat.
Ning pidevalt on olnud tegemist millegi kohendamise ja parandamisega. Tänavu jätkame veskitaguse silla ja treppide ehitustööga. Peagi avanevad veskist ja rõdult uued kaunid vaated . Tahame tänavu valmis saada ka Värkstoa veskihoone kõrvaltiivas.
Praegu saavad huvilised tulla veskit uudistama tavaekskursiooniga ehk veskiringiga. Näitame töötavat vesiveskit, pakume Leivakojas „vett ja leiba”. Külaliste soovil võime ühendada veskiringi leivateoga, kus iga külaline saab lõpus maitsta oma kätega vormitud sooja leiba. Pakume võimalusi pidulikeks koosviibimisteks, seminarideks ja töötubadeks.
Veskimuuseumi programm “Veest leivani” on tunnustatud MTÜ Eesti Maaturismi ja EAS ökoturismimärgiga EHE (Ehtne ja Huvitav Eesti).
Kuigi eelistame, et meie külalised annavad oma tulekust ette teada, siis mitmetele üritustele me lihtsalt kutsume neid.
Külastajad oodatud 29. juunil Tartu Laulupeomuuseumi näitemängustuudio Krabat esitlusele, 15. augustil tähistame Rukkimaarjapäeva ning avame Leivakoja. Augustis teeme veskis ka kinoõhtuid. Filme saab vaadata saeveski varemetes või veski taga hoovil.
Veskiemand Mae Juske.
