Saame teiega tuttavaks! Olete Elva linnas ja vallas uus inimene ning Elva kogukond soovib Elva Elu vahendusel teiega tuttavaks saada ja teie tulevikumõtteid seoses Elva Gümnaasiumiga (EG) aimata.
Tere!
Olete sündinud Viljandis, aga kooli- ja kujunemisaastad veetnud mujal. Kus on praegu teie kodukoht ja milline on teie perekond? Kas teist võiks saada mõne aasta pärast täie kohaga elvalane?
Olen küll sündinud Viljandis, kuid minu kooli- ja kujunemisaastad möödusid Võrus, Räpinas ja Tartus.
Elu järgmine pikem peatükk viis mind 18 aastaks Hiiumaale. Töötasin seal 12 aastat keskkonnavaldkonnas Keskkonnaametis ning olin aktiivne ka kogukonnaelus, muu hulgas Hiiumaa Kodukandi juhatuses. Ühel hetkel tegin aga üsna suure karjääripöörde ja läksin kooli õpetajaks. Kuus ja pool aastat õpetasin Emmaste Põhikoolis loodus- ja sotsiaalaineid.
Lõunaeestlasena hakkasid juured mind lõpuks tagasi tõmbama. Nii jõudsin kuus aastat ja seitse kuud tagasi Kanepi Gümnaasiumi juhtima ning minu koduks sai taas lapsepõlvekodu Võrus, mida olen jõudumööda taastanud ja edasi ehitanud.
Mul on kaks täiskasvanud tütart. Vanem õpib Tartu Ülikoolis magistriõppes põhikooli mitme aine õpetajaks, keskendudes sotsiaalpedagoogikale ja geograafiale, ning noorem alustab sel sügisel TalTechis logistika ja liikuvuse õpinguid. Õppimine ja enesearendamine on meie peres üsna loomulik osa elust – ilmselt ei oskagi me väga teisiti.
Kas minust saab kunagi päriselt elvalane, seda ma täna veel lubada ei oska. Aga elu teeb vahel päris huvitavaid ringe. Viimased viis aastat on mulle üha enam tundunud, et kui kunagi vanaemaks saan, siis lapselapsi käin suure tõenäosusega hoidmas just Elva vallas. Nii et mine tea – võib-olla on Elva minu loos olnud juba mõnda aega enne seda, kui ma ise seda teadsin.
Milline on teie hariduslik taust ja kus olete senini töötanud? Õpite Tartu Ülikooli LOTE-s uut eriala magistrantuuris – mis eriala see on ja miks just selline valik?
Minu esimene erialane haridus on seotud keskkonna ja loodusega. Õppisin Räpina Kõrgemas Aianduskoolis keskkonnakaitset ning jätkasin Eesti Põllumajandusülikoolis maastikukaitse ja -hoolduse erialal. Need õpingud on tänaseks võrdsustatud magistritasemega.
Haridusvaldkonda jõudes tegin teadliku karjääripöörde ning omandasin Tartu Ülikoolis haridusteaduste magistrikraadi põhikooli mitme aine õpetaja erialal, spetsialiseerudes bioloogiale, geograafiale ning inimese- ja perekonnaõpetusele.
Tööelus olen liikunud keskkonnavaldkonnast õpetajatöö ja sealt koolijuhtimise juurde. See on andnud mulle võimaluse näha haridust väga erinevate nurkade alt ning toonud juhtimisse kaasa süsteemse mõtlemise.
Praegu õpin Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonnas gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistriõppes. Kuigi eelmisest magistriõppest on möödas alles seitse aastat, tundsin vajadust uuesti õppija rolli minna. Loodusteaduste õpingud sunnivad minema detailidesse – koguma ja tõlgendama andmeid, analüüsima, otsima põhjuslikke seoseid ning tegema tõenduspõhiseid järeldusi. Need on oskused, mida pean väga oluliseks ka koolijuhtimises. Hea otsus ei peaks sündima ainult sisetundest, vaid sisetunde, kogemuse ja andmete koosmõjus.
Ja sellel valikul on veel üks põhjus. Karjääripöörajana tean, et ükski amet ei pea olema igavene. Ma ei välista sugugi, et ühel päeval seisan taas klassi ees – seekord gümnaasiumi bioloogia- või geograafiaõpetajana. Õpetajaamet on minu jaoks jätkuvalt väga tähenduslik töö.
Kuidas teie enda teekond on mõjutanud seda, milline koolijuht te täna olete?
Milline koolijuht ma olen, seda peaks tegelikult eelkõige küsima minu senistelt kolleegidelt Kanepis. Enda kohta hinnangut anda on alati keerulisem kui sõnastada põhimõtteid, millest oma töös lähtun.
Minu teekond on õpetanud, et head organisatsiooni ei ehitata ühe inimese ümber. Koolijuhi ülesanne on luua keskkond, kus inimesed julgevad võtta vastutust, teha otsuseid, eksida, õppida ja oma professionaalsust kasutada. Usun õpetaja professionaalsesse autonoomiasse, kuid minu jaoks käivad autonoomia ja vastutus käsikäes.
Keskkonnavaldkonnast olen kaasa võtnud süsteemse mõtlemise. Kool on minu jaoks natuke nagu ökosüsteem – ühe osa muutmine mõjutab paratamatult ka teisi. Seetõttu tahan enne otsustamist mõista, miks midagi on nii, nagu see on, vaadata tervikut ning andmeid. Samas olen õppinud, et kõiki otsuseid ei saa lõputult edasi lükata. Juhil peab olema julgust otsustada ja vajadusel vastutada ka ebamugavate otsuste eest.
Õpetajana töötatud aastad on mulle aga andnud väga selge teadmise, et kooli kõige olulisem töö toimub klassiruumis. Juhtimine peab seda tööd toetama, mitte muutuma eesmärgiks omaette.
Usun ka seda, et kool ei saa kunagi valmis. Nii nagu õppija ja õpetaja, peab ka organisatsioon pidevalt õppima. Seetõttu küsin üsna sageli: miks me seda teeme, kelle jaoks me seda teeme ja kas sellel, mida teeme, on päriselt soovitud mõju?
Ma ei ole selline koolijuht, kellel on kõik vastused ja lahendused, vaid juht, kes aitab koos meeskonnaga õiged küsimused üles leida ja loob tingimused, et vastusteni jõuaksime.
Mida soovite, et Elva inimesed teie kohta esimese õppeaasta alguses kindlasti teaksid?
Ehk seda, et olen Elvasse tuleku valinud väga teadlikult. Kanepis oli mul hea meeskond, tuttav keskkond ja aastatega üles ehitatud toimiv kogukond ning koolikultuur. Elva Gümnaasiumi juhtimine tähendab minu jaoks sellest tuttavast ja turvalisest välja astumist ning uut professionaalset väljakutset.
Mulle meeldib areneda ja mul on vaja oma töös ka võimalust midagi uut õppida. Elva Gümnaasium on suurem kool, teistsuguse loo ja keskkonnaga ning just see mind kõnetaski.
Esimesel aastal tahan anda endale õiguse olla ka ise õppija. Kindlasti teen otsuseid ja kannan juhina vastutust, kuid ma ei pea vajalikuks tõestada oma sobivust kiirete ja nähtavate muudatustega. Pigem soovin, et esimese aasta lõpuks oleks mul tekkinud päris arusaam sellest, mis teeb Elva Gümnaasiumist just Elva Gümnaasiumi.
Ja veel – mulle võib julgelt ligi astuda ja rääkida. Ka siis, kui arvamus või küsimus on kriitiline. Kool on kogukonnas liiga oluline koht selleks, et rääkida üksteisest; palju mõistlikum on rääkida üksteisega.
Kas teil on mõni isiklik harjumus, väärtus või põhimõte, mis koolijuhi töös teid igapäevaselt kannab?
Minu jaoks on väga oluline õiglus. Õiglus ei tähenda alati seda, et kõiki koheldakse ühtemoodi, vaid seda, et otsused on põhjendatud, läbipaistvad ja arvestavad inimeste erinevate vajadustega.
Teine oluline väärtus on vastutus. Juhina ei saa vastutust võtta ainult õnnestumiste eest. Ka keerulised otsused ja eksimused kuuluvad juhtimise juurde ning nende puhul peab olema valmis ütlema: see oli minu otsus ja mina vastutan.
Väga oluline on mulle ka inimlikkus. Reeglid, süsteemid ja tulemused on vajalikud, kuid nende taga on alati inimesed.
Ja võib-olla on mul veel üks üsna praktiline põhimõte – mul ei ole aega draamadeks. See ei tähenda keeruliste teemade vältimist, pigem vastupidi. Probleemidest tuleb rääkida otse nende inimestega, keda need puudutavad, otsida lahendusi ja siis edasi liikuda. Koolis on liiga palju päriselt olulisi asju, millele oma aega ja energiat kulutada.
Neid väärtusi ühendab minu jaoks üks lihtne mõõdupuu: käitu inimestega nii, et sul oleks võimalik neile ka pärast keerulist otsust silma vaadata.
Millist EG-d soovite paari aasta pärast näha – millised kolm märksõna kirjeldaksid seda kooli kõige paremini?
Ambitsioonikas, omanäoline ja avatud.
Ambitsioonikas selles mõttes, et Elva Gümnaasium julgeb seada endale kõrgeid sihte. Soovin, et siin oleks õppijal võimalik ennast proovile panna ja jõuda kaugemale, kui ta ise esialgu arvata oskab.
Omanäoline – ma ei arva, et Elva Gümnaasium peaks püüdma olla kellegi teise moodi. Tahan, et paari aasta pärast oskaksime väga selgelt vastata küsimusele: miks tulla gümnaasiumi / kooli just Elvasse? Selle vastuse peame leidma oma inimestest, keskkonnast, võimalustest ja tugevustest.
Avatud nii uutele ideedele, koostööle kui ka maailmale väljaspool koolimaja. Elva, ülikoolid, ettevõtted, teised koolid ja rahvusvahelised partnerid (Erasmus +) saavad kõik olla osa õppimise keskkonnast.
Kui paari aasta pärast ütlevad meie noored, et Elva Gümnaasiumis oli hea õppida, aga siin pandi mind ka kasvama ja pingutama, oleksime minu meelest päris olulise asja saavutanud.
Koolijuhi konkursist jäi kõlama, et teil on selge nägemus nüüdisaegsest ja õppijakesksest koolist. Mida see EG puhul praktikas tähendab?
Olen viimastel aastatel teadlikult mõtestanud, milline peab olema tänapäeva kool ja milline on selles koolijuhi roll. Olen läbinud koolijuhtide atesteerimise ning selle protsessi oluline osa oli oma juhtimise, valikute ja mõju põhjalik analüüsimine.
Õppijakesksus on mõiste, mida on lihtne dokumenti kirjutada, kuid märksa keerulisem igapäevaelus ellu viia. Minu jaoks ei tähenda see, et õppija saab alati seda, mida ta tahab, või et nõudlikkus väheneb. Vastupidi – kool peab aitama noorel saada järjest iseseisvamaks õppijaks: osata seada eesmärke, teha valikuid, võtta vastutust, küsida abi ja mõtestada oma arengut.
Praktikas tähendab see, et õppijal peab olema võimalus oma õpiteed kujundada, kuid valikutel peab olema sisu. Ta peab saama kvaliteetset tagasisidet ja vajadusel tuge, samal ajal peab kool pakkuma piisavalt kõrgeid ootusi ja väljakutseid. Õppijakesksus ei tähenda mugavat õppimist, vaid tähenduslikku õppimist.
Nüüdisaegse kooli õpikeskkond on palju laiem kui üks klassiruum. Võimalik on lõimida aineid, teha projekte ning kasutada kõrgkoolide, ettevõtete, kogukonna ja ümbritseva keskkonna võimalusi. Elval on selleks väga hea asukoht!
Samas ei saa olla õppijakeskset kooli ilma tugeva õpetajata. Õpetaja on professionaal, kes kujundab õppimist ja kellel peab olema selleks nii otsustusruumi kui ka vastutus. Seetõttu tahan, et EG-s käiksid õppija suurem vastutus ja õpetaja professionaalne autonoomia käsikäes.
Lõpuks küsin õppijakesksuse kohta üsna lihtsa küsimuse: millise inimesena me tahame, et noor Elva Gümnaasiumi lõpetaks? Heade teadmiste ja tulemustega kindlasti, aga ka inimesena, kes oskab õppida, mõelda, teha põhjendatud valikuid, vastutada ning muutustega toime tulla.
Millised on teie hinnangul EG praegused tugevused, millele saab arengus kõige rohkem toetuda?
Kuna ma alles alustan Elva Gümnaasiumis, oleks liiga enesekindel väita, et tunnen juba kõiki kooli tugevusi. Dokumentide, seniste tulemuste ja inimestega peetud vestluste põhjal on aga mõned asjad, mis mulle silma jäävad.
Kõige suurem tugevus on minu jaoks inimesed. Koolis on kogenud õpetajaid ja spetsialiste, kellel on teadmised nii oma valdkonnast kui ka Elva Gümnaasiumist endast. Uue juhina ei tule ma tühjale kohale – siin on tehtud palju tööd, loodud traditsioone ja kogemusi, millele saab järgmisi samme ehitada.
Teiseks on EG-l olemas hea vundament, millelt edasi areneda: oma identiteet, väljakujunenud õppesuunad ja valikuvõimalused ning arengukavas seatud ambitsioonikad eesmärgid.
Kolmas suur tugevus on Elva ise – hea elukeskkond, aktiivne kogukond ning Tartu ja kõrgkoolide lähedus.
Aga ilmselt oskan sellele küsimusele aasta pärast juba palju sisukamalt vastata. Osa tugevusi tuleb koolis sees olles ise kogeda ja inimestelt õppida/märgata.
Kus näete suurimaid arengukohti – kas pigem õppekorralduses, koolikultuuris, koostöös õpetajate vahel või koostöös lapsevanematega?
Ma ei tahaks enne koolis töötamist ühtegi neist valdkondadest suurimaks arengukohaks nimetada. Selleks pean kõigepealt organisatsiooni seestpoolt tundma õppima.
Küll aga pean võtmeküsimuseks koostöökultuuri, sest sellest sõltuvad nii õppekorraldus, õpetajate koostöö kui ka suhted õppijate, lapsevanemate ja kogukonnaga.
Esimesel aastal tahan eelkõige mõista, mis juba hästi töötab, kus kulub inimeste energia ebavajalikult ja mida saaks teha lihtsamalt või paremini. Areng ei tähenda alati millegi uue lisamist – vahel on sama oluline osata millestki loobuda või parendada.
Kuidas kujundada kooli sisemist õhkkonda nii, et õpetajad tunneksid end professionaalidena ja õpilased märgatuna?
Kooli õhkkond kujuneb sellest, kuidas me iga päev üksteisega käitume. Kas õpetajate toas julgetakse oma mõtteid välja öelda, kas eksimust saab tunnistada ilma hirmuta, kas kolleegi edu üle osatakse rõõmu tunda ja kas keerulise küsimusega võib juhi kabinetti tulla enne, kui sellest on saanud suur probleem.
Mulle meeldib kool, kus professionaalsuse kõrval on ruumi ka inimlikkusele ja huumorile ning kus inimesed tahavad hommikul tööle tulla. Sellist kultuuri ei loo direktor üksi, kuid juht mõjutab väga palju seda, milline käitumine organisatsioonis muutub tavaliseks.
Õpetaja, kes ise tunneb end väärtustatud professionaalina, suudab paremini märgata ja toetada ka oma õppijaid.
EG-l on olemas õppesuundade süsteem. Millised õppesuunad on teie arvates EG tugevuseks praegu ja miks?
Ma ei tõstaks praegu ühte õppesuunda teistest kõrgemale. EG tugevus on pigem see, et õppijal on võimalik oma huvidest ja tulevikuplaanidest lähtudes teha valikuid ning kujundada oma õpiteed.
Õppesuundade tegelikku tugevust tahaksin hinnata koos õppijate ja õpetajatega: miks noored ühe või teise suuna valivad, mida see neile kolme aasta jooksul annab ning kuhu nad pärast gümnaasiumi edasi liiguvad. Minu jaoks ei ole oluline õppesuuna nimi, vaid selle sisu ja väärtus õppijale.
Tulevikus tahaksin jõuda selleni, et iga EG õppija oskaks väga selgelt öelda: „Valisin selle suuna, sest see aitab mul jõuda sinna, kuhu tahan.“
Kas näete vajadust mõne senise suuna tugevdamiseks või mõne täiesti uue õppesuuna loomiseks tulevikus?
Ma ei alustaks kindlasti uue õppesuuna loomisest. Kõigepealt tuleb vaadata, kui sisukad ja jätkusuutlikud on olemasolevad suunad ning kas need vastavad tänaste noorte vajadustele ja tulevikuvalikutele.
Pigem näen võimalust olemasolevaid suundi rikastada – tuua rohkem sisse koostööd teiste organisatsioonide ja kogukonnaga ning pakkuda õppijatele paindlikumaid valikuid ka õppesuundade üleselt.
Kui analüüs näitab, et mõnes valdkonnas on selge vajadus ja Elval on selleks tugev eeldus, siis ei välista ma tulevikus ka uut õppesuunda. Uus suund ei peaks aga sündima lihtsalt uudsuse pärast, vaid sellel peab olema õppija jaoks selge väärtus.
Kui mõelda Elva piirkonna noortele ja kohaliku tööturu arengule, siis milliseid oskusi peaks kool rohkem toetama – näiteks tehnoloogia, loodusteadused, ettevõtlikkus, riigikaitse, humanitaaria või midagi muud?
Ma ei vastandaks neid valdkondi. Tänase noore tulevikku vaadates on järjest olulisem oskus erinevaid teadmisi omavahel ühendada. Tehnoloogia ja tehisaru muudavad tööturgu kiiresti, kuid seda olulisemaks muutuvad kriitiline mõtlemine, probleemilahendus, suhtlemisoskus, loovus ja võime ise õppida.
Elva puhul näen palju potentsiaali loodusteaduste, tehnoloogia ja ettevõtlikkuse sidumises kohaliku keskkonna ning ettevõtetega. Samas ei tohiks gümnaasium muutuda liiga kitsalt tööturu vajadustele kohanduvaks – kooli ülesanne on anda noorele piisavalt tugev üldharidus, et ta oleks valmis ka nendeks ametiteks ja valikuteks, mida me täna veel ette näha ei oska.
Kõige olulisem on minu jaoks õppija agentsus – võime ise oma õppimist ja valikuid juhtida, hankida uusi teadmisi, neid kriitiliselt hinnata ning kasutada.
Kuidas saab EG olla kool, mis valmistab õpilasi ette nii edasiõppimiseks kui ka eluks kohapeal, oma kodukohas?
Gümnaasiumi ülesanne ei ole valmistada noort ette ainult ülikooli sisseastumiseks, vaid iseseisvaks eluks ja teadlike valikute tegemiseks. Selleks peab kool andma tugeva akadeemilise põhja, aga ka võimaluse päris elu ja töömaailmaga kokku puutuda.
Samas tahaksin, et noored tunneksid Elvat ja siinset piirkonda piisavalt hästi, et oskaksid näha ka siin olevaid võimalusi. Noorel peab olema julgus minna õppima Tartusse, Tallinna või maailma, kuid kodukoht võiks olla paik, kuhu on põhjust tagasi tulla.
Hea gümnaasium aitab luua ka seda sidet.
Millist rolli näete koostööl kohaliku kogukonna, ettevõtete ja valla vahel kooli arendamises?
Näen selles väga suurt rolli. Kool ei peaks olema kogukonnas eraldiseisev oaas, vaid koht, kus kohtuvad haridus, kohalik elu ja piirkonna tulevik.
Ettevõtted ja kogukond saavad tuua õppimisse päriselu kogemuse, teadmised ja võimalused, mida kool üksi pakkuda ei saa. Vald koolipidajana loob omakorda tingimused, et kool saaks areneda ja pikemaid eesmärke seada.
Tahaksin, et koostöö ei piirduks üksikute projektide või külalistundidega, vaid jõuaks järjest enam ka õppimise sisusse.
Hea koostöö tulemus võiks olla see, et Elva Gümnaasiumi noor tunneb oma kodukoha võimalusi ning Elva kogukond tunneb, et gümnaasium on päriselt nende kool.
Mis peab olema teie arvates prioriteet EG gümnaasiumiastmesse kandideerimisel? Viimastel aastatel on see olnud suureks tüliõunaks ning tasakaalu pole leitud.
Minu jaoks peab vastuvõtt olema eelkõige selge, õiglane ja läbipaistev. Noor ja tema pere peavad juba enne kandideerimist aru saama, millistel alustel otsuseid tehakse.
Ma ei usu, et gümnaasiumivalmidust saab hinnata ainult ühe numbri või ühe testi põhjal. Oluline on vaadata tervikut – seniseid õpitulemusi, õpimotivatsiooni, valmisolekut pingutada ja võtta vastutus oma õppimise eest.
Senise vastuvõtukorra kohta ei tahaks ma enne põhjalikumat analüüsi hinnangut anda. Milline lahendus Elva Gümnaasiumile kõige paremini sobib, sellele tahan vastata pärast senise praktika, tulemuste ja erinevate osapoolte vaadete tundmaõppimist.
Mida tahaksite EG õpilastele ja lapsevanematele öelda juba enne, kui te nendega esimest korda pikemalt septembris kohtute?
Olen päriselt uudishimulik, milline on Elva Gümnaasium nende inimeste silmade läbi, kes siin iga päev õpivad ja töötavad. Kooli saab dokumentidest tundma õppida ainult teatud piirini – päris kooli loovad ikkagi inimesed.
Lapsevanematele tahaksin öelda, et uue juhina ei ole mul esimesel päeval vastuseid kõikidele küsimustele ja ma ei kavatse ka teeselda, et on. Küll aga olen olemas, kuulan ja püüan aru saada. Lahendused sünnivad enamasti siis, kui inimesed on valmis neid koos otsima.
Ja natuke kannatlikkust palun ka – mul seisab ees ligi tuhande uue nime ja näo õppimine. Kui nimi kohe meelde ei jää, siis inimene loodetavasti küll.
Ootan septembrit väga! Uue kooliaasta alguses on alati midagi erilist, aga sel aastal olen minagi natuke nagu uus õpilane – uued majad, uued inimesed ja uued lood.
Loodan, et anname üksteisele aega ja võimaluse harjuda. Mina tulen Elva Gümnaasiumi suure uudishimu ja hea tahtega.
Elva Elu
