Kalev Päid saanuks möödunud esmaspäeval 22. juunil 90-aastaseks. Ta oli üks neist inimestest, kelle elu ei mahtunud tavapärastesse piiridesse. Elva linna aukodanikuks tunnustatud Päid sündis 22. juunil 1936 Tallinnas Nõmmel, kuid tema lugu kujunes peagi sügavalt seotud Elvaga, kuhu ta jõudis pärast sõja-aastate keeriseid ja perekonna rännakuid.
Varane elu ja tee õpetajaks
Kalev sündis Nõmmel kaksikuna ja esimesed eluaastad möödusid tal koos vennaga väikelastekodus; saatuse tahtel võttis teda kasvama ka üks kohaliku lasteta abielupaar – Päidid, tema vend lapsendati samuti aga ta sattus teise perre. Kalevi nooruseaastaid kujundasid sõja-aastad: pommitamised ja ümberasumised viisid pere Tartusse ning lõpuks Elvasse, kus Kalev lõpetas keskkooli. 1961. aastal omandas ta Tartu Ülikoolis geograafi hariduse (majanduskartograafia) ja asus tööle Valguta koolis ning hiljem Elva Töölisnoorte Keskkoolis – ametikohal, kus ta töötas 26 aastat ning kus tema mõju ulatus mitme põlvkonna noorteni.
Giiditöö ja uurimishimu
Kalev polnud pelgalt klassiruumi mees: suved, mil koolmeisteritel oli vaba aeg, muutusid tema jaoks uurimis- ja giiditöö hooaegadeks. Ta töötas giidina 35 aastat, juhtides huvilisi läbi kohaliku ajaloo, aga ka kaugemate paikade – tema giidioskused ulatusid Riia tänavatest kuni Leningradi muuseumiteni, kus ta tundis pea kõiki Ermitaaži eksponaate. Ta oli alati soovitud giid, kes rääkis alati kõike kahepoolselt: nii poolt-, kui ka vastuargumentidega.
Koguja, arhivaator, kartograaf
Kalev Päid sai peagi kuulsaks ka rohkete ja sisukate kogude poolest. Oma raamatukogu mõõtis ta 1996. aastal ise üle ja sai 82 jooksvat meetrit raamatuid. Kord tunnistati tema raamatuvaramu ka Tartumaa parimaks. Tema fotokogu sisaldas hinnanguliselt umbes 50 000 negatiivi; plaadikogu ulatus üle 2000 vinüülplaadi; tema margikogu, aisakellad, kuljuste kogumik ja üle 45 000 topograafilise kaardi suurune kartoteek moodustasid kõik koos erakordse kultuurimälu kollektsiooni. Tema töö Eesti topograafilise kartoteegi kallal oli pigem elutöö kui hobiprojekt – täpne, süsteemne ja väsimatu.
Kirjandus ja uurimistöö
Päid avaldas uurimusi, mille keskmes oli Eesti ajalugu ja kultuur. 1993. aastal ilmus tema raamat “Akadeemik Alexander Theodor von Middendorff meile ja meie temast“, mis näitab tema huvi laiemate ajalooliste teemade ja isikute vastu. Samuti kirjutas ka teise historistliku uurimuse – voorimeeste ajaloost.
Elva kohaliku kultuuri eestvedaja
Elva kogukond mäletab Päidi eelkõige kui initsiatiivikat kultuuritegijat. 1990. aastal oli tema algatusel loodud Eesti Straussi Ühingu kaudu iga-aastane suvine Straussi-õhtu Elva lauluväljakul, mis lisas linna kultuurikavasse klassikalise ja ilusa noodiga suveõhtuid. Samal perioodil alustas ta linnaosa lehekest “Kaseküla Hääl” alapealkirjaga „Stagna- ja tsensuurivaba Elva infoleht“ — väike, ent isepäine katse kohaliku avaliku ruumi rikastamiseks. Ta kaas-asutas ka jalgrattaklubi Velorõõm ja oli selle president, mis peegeldas tema pühendumust tervislikele eluviisidele ja joogikraamina keefiri. Ta oli selles ka elav eeskuju – mitmed kutsusid teda ka seetõttu “Keefirionuks“. Liiklusvahenditena kasutas Päid igal võimalusel oma jalapaari või jalgratast. Koos jalgrattaga oli tema väljanägemine eht-nipernaadilik. Aga ka talvel püüdis ta pilke – mees kandis külmal ajal ainult pikki pükse, kampsunit ja tutiga suusamütsi.
Isiksus ja väiksed veidrused
Päidi elu oli täis iseloomulikke detaile, mis tekitasid tema kohta kõneainet. Tema nõrkus hobuste vastu väljendus margikollektsioonis, samas kui igapäevaelus olid tema jaoks tähtsad keefir ja Johann Strauss — kombinatsioon, mis tekitas naerusuid ja imetlust. Tema koduväravas seisev suunaviitadega post, mis näitas kilomeetreid tema kodust Põhjanabani, Lõunanabani, Moskvani, New Yorgini ja lähimasse hobusetalli, jutustas naljatlevat, ent soojendavat lugu mehest, kes ühendas kohalikku ja globaalseid rännuradu. Maja, mille ta väitis olevat talle kinkinud endise mõisaproua Schulmanni tütred Saksamaal, kandis tema isikupära: soliidne häärber, milles ta elas askeetlikult – nimelt magas ta maja avara saali keskel välivoodis ning tema pea kohal oli lakke kinnitatud Nõukogude Liidu Euroopa osa kaart. Muide, tema majas Kasekülas peatus mõnedel aegadel ka hilisem olümpiavõitja ja samuti Elva linna aukodanik Erika Salumäe.
Autasud ja pärand
Tunnustustena pälvis Päid 1993. aastal Elva kultuuripreemia ning 2000. aastal nimetati ta Elva linna aukodanikuks – mõlemad tunnustused peegeldavad Elva linna tänu mehele, kes aastaid hoidis ja rikastas kohalikku mälestust ja pärandit. Elva Spordikuulsuste pargis kasvab Kalev Päidi nimeline mänd, mille ta muide ise istutas enda mälestuseks, kuna keegi teine seda ei taibanud teha.
Viimane aeg
Kalev Päidi eluõhtu kujunes parkinsoni tõve tõttu üsna traagiliseks. Ometi jäi Kalev Päid elama Elva mälusse kui inimene, kes oskas siduda teaduse, kultuuri, kogumiskire ja kodulinnalise ettevõtlikkuse üheks tervikuks.
26. oktoobril 2001 lahkus Kalev Päid ning maeti Viljandi kalmistule. Pärast tema surma läks tema hulk kogusid eri suundades segastel asjaoludel laiali, kuid mälestus tema tööst ja karakterist on jäänud paljude elvalaste mällu.
Kalev Päidi mälestusartikkel on koostatud peamiselt Kalju Hoogi raamatu “Elva ajast aega” materjalil. Väike osa Kalev Päidi dokumendikogust on Elva Elule teatavasti säilinud – ehk on kunagi tulemas Elva Elus ka jätkulugu. Kinnistu uuel omanikul on alles ka Päidi-aegne puidust kilomeetripost, mida uus peremees plaanib tulevikus uuel kujul Päidi mälestuseks kinnistule uuesti üles seada. Et oleks ikka täpselt teada, kui palju sinna Põhjanabani ja Pariisi kaugust kilomeetrites on! Kas siis jala või jalgrattal.
Elva Elu
