Pühapäeva õhtul astusin sisse Lendteatri uksest ja väljusin sealt poolteist tundi hiljem, süda natuke kergem kui enne. Merit-Kätlin Söödi “Peakorter” on tema esimene lavastus ja esimene originaalnäidend, mis sündis, nagu autor ise kirjutab, “põlvkondsest raskustundest”. See on lugu naiseks olemise küsimustest, mida pole kerge välja öelda: miks anname endast rohkem, kui saame tagasi? Miks marsime edasi valikute ees, südame vakka surudes?
Peategelane Ella (Karin Väljaots) ärkab hommikul keset sürreaalset elutuba, ümbritsetuna kuuest müstilisest naisest, kes kõik räägivad talle midagi erinevat. Lavastuslikult on see värviküllane ja visuaalselt töödeldud – iga tegelane on oma välimuselt ja liikumiselt erinev. Vaataja hakkab aimama, et need naised pole juhuslikud külalised.
Kogu seitse näitlejat – Karin Väljaots, Karina Reisi, Maarja Pavlihhina, Kaidi Sööt, Irina Radionova, Ulja Käos ja Airé Pajur – moodustasid ansambli, kus ükski hääl ei jäänud üle ega alla. Anto Viigi ja Karl Bussov meesrollidena ilmusid lavale täpselt õigel hetkel, tuues reaalsuse ankru fantaasiamaailma.
Lavastus ei lähe psühholoogiliselt raskeks. Vastupidi – algne segadus ja teravad vastandumised muutuvad järk-järgult kergemaks ja mängulisemaks. Lõpp on soojendav ja lootusrikas, pakkudes vaatajale tunnet, et erinevad emotsioonid ei pea omavahel sõdima. Võib-olla piisab sellest, kui neile ruumi anda.
Lendteater ise annab sellele loole õige raami – väike, intiimne saal Pikal tänaval, kus piir lava ja saali vahel on õhuke. See pole pelgalt teater, see on kogemus, kus sa ei vaata kõrvalt, vaid oled seal koos Ellaga.
Soovitan soojalt neile, kes tunnevad ära küsimuse “kas see ongi kõik?” või kes tahavad näha, kuidas noor autor võtab julguse ja räägib asjadest, millest pole lihtne rääkida. Merit-Kätlin Sööt kirjutas “Peakorteri”, sest ta ei olnud oma küsimustes üksinda – ja see tuli välja.
Järgmised etendused: 6. ja 13. mail kell 19:00. Info ja piletid: lendteater.ee
tänulik teatrikülastaja
