Laupäeval, 8.augustil tulid tavakohaselt Uderna vana koolihoone juurde kokku need, kes kunagi siin koolis käinud, siin lapsi kantseldanud ja lihtsalt iga päev lähemalt või kaugemalt seda auväärset hoonet seiranud.
Kui suur seltskond sedapuhku kokku tuli?
Korraldaja Kalev Jago: „Kuuskümmend üks osavõtjat“.
Sedagi oli päris hästi saadud. Igaühele meist on antud piiratud aeg maailmaasjades kaasa rääkida. Kui aga fantaseerida ja kujutada ette kogu seda seltskonda, kes siin alates 1766.aastast õpetanud-õppinud on, siis näeks vaimusilmas kindlasti sadu ja sadu inimhingi, seniks juba vähestel ka ihu kaasas. Lõpetas ju kool harimistöö 1973 aastal, kui seljataha oli jäänud 207 õpitihedat talve.
Ja piirkonna kultuurikeskuseks olemist samuti.
Siinses koolis on vaid viimase 120 aasta kestel õpetajana töötanud mitmed tunnustatud haridustegelased: Jaan Linsi, Jaan Neumann, Adolf Perandi, Jaan Roots, August Käppa, August Raud, Hans Tõllasson, Aleksander Mitvitz, Ferdinand Tigane ja mitmed teised.
Samasse aega on mahtunud õpilastena tuhanded, sealhulgas kümned üle Eestimaa tuntud isikud. Mitmele neist seisab koolipargis ka mälestuskivi.
Ühtlasi märgiti kokkutulekul ära ka teine, aasta alguse poolt aga esimene sündmus, mis siin 98 aastat tagasi aset leidis. Nimelt maikuu teisel pühapäeval 1922 tähistati just siin esmakordselt Eestis rahvusvahelist emadepäeva.
Koosviibimisel oldi sunnitud mainima ka seika, et vana maja on käest ära minemas.
Ehitusinsener Virgo Eiche on ülevaatekirjas üles tähendanud järgmist: „Katusekatte seisukord on halb – mõlemad katenditüübid on amortiseerunud. Katusekattes esineb suuremaid ja väiksemaid läbijookse, pikemaajalistes läbijooksukohtades on tekkinud olulised mädanikkahjustused ja varingud. Hoone vahetus läheduses kasvavate puude tõttu on katus sammaldunud, varjates võimalikke defekte katendis“.
Asjatundjate järeldus on üks: kui läheb katus, läheb takkajärgi ka maja.
Samas on kummaline, et vana koolimaja seisab ametlikult ammuilma riikliku tähelepanu ja kaitse all. Kinnismälestisena nr.4273.
Viimati käisid pädevad asjamehed kohal tänavu 28.juulil. Otsus oli aus – hoone on avariiliseks saanud.
Uderna kokkutulekust osavõtjad kirjutasid alla alljärgnevale dokumendile:
„Eesti Vabariigi Muinsuskaitse Amet
Pöördumine
Meie, endised Uderna kooli vilistlased, õpetajad ja kohalikud elanikud oleme mures: muinsuskaitse all olev endine Uderna koolihoone on halvas seisukorras. Eterniitkatus sajab läbi, kahjustatud on osa lage ja seinu. Mais 2022 täitub 100 aastat esimesest emadepäeva tähistamisest Eestis,mis leidis aset Uderna koolimajas.
Selles ajaloolises hoones on õppinud hulk Eesti kultuuriinimesi: Friedebert Tuglas, Jaan Kärner, Helmi Mäelo, Konrad Mägi, Voldemar Kuslap, Leopold Hansen, Olav Roots jt.
Kavatseme Udernas emadepäeva esmatoimumise juubelit tähistada ning, arvestades võimalikku avalikkuse tähelepanu, ei pea õigeks leppida hoone praeguse halva seisukorraga.
Palume rahalist toetust muinsuskaitsealuse endise Uderna koolimaja remondiks“.
Allkirju kogunes kolm A4 lehetäit.
Kuhu selle loo alapealkirjas viidatud manitsuskõne jäi?
Kohe tuleb.
Teadupärast nõudis Soome-Nõukogude sõja võitja oma isamaad kangelaslikult kaitsnud põhjanaabrilt nii maad Karjalas, sõjabaasi Porkkalas, kui ka kompensatsiooni sõjakulude katteks.
Viimast maksid soomlased püksirihma pingutades ligi 10 aastat.
Mõistagi ei jätkunud siis jõudu ja ressurssi omaenda sõjakahjude likvideerimiseks.
Kui aga ressurss tekkis, tehti suur viga, mida avalikult kahetsetakse tänini. Vana ajalooline linnastu lükati buldooseritega lihtsalt maatasa. Järeltulevatele põlvedele jäid vaid vanade fotode reproduktsioonid uute moodsate kohvikute interjööris.
Meil nii ei tehtud. Sõjahaavad likvideeriti Narvas, Tallinnas, Tartus ja Pärnus parimal võimalikul viisil.
Aga miks me täna jätame väiksemates kohtades tähtsad ajaloolised objektid unarule?
Näib, et asjaosalised ametimehed on kogu lootuse pannud vaid eraomanikele.
Jah, Uderna koolimajalgi on juba mitmes eraomanik. Kuid too peaks olema lausa miljonär, et sellist valdust pidada. Sest tähtsas riiklikus dokumendis on kirjas, et kinnismälestise suhtes mingeid leevendusi ei tehta – taastatagu ainult nii ja selliseks, nagu see vanasti oli.
Kokkutulekul üritati ka kokku rehkendada, kui palju kuluks omanikul raha, et maja praegusest seisust normaalsesse tuua. Nimetati summat 40 000 eurot.
Kogukonnaga nii suurt raha kokku ei saa. Riik ja vald peaks appi tulema. Meie rahva väärtmineviku ainelise säilitamise nimel tuleb muinsusobjekte hoida üheskoos.
Kas on arukas tahta, et tänased Uderna kooli mälestajad olekski viimased koolimaja ja kodukandi patrioodid? Ja et järgnev põlvkond otsigu endale uusi mälestusobjekte ja sümboleid meie suurel maakeral ükspuha kus?
See annab ohtralt toitu meelsusele, mida kunagi ülistati punavene laulus, et „mu kodu pole maja ega tänav, mu kodu on Nõukogude Liit!“
Sellise meelsusega ei hoita ei kodukanti korras ega minda ka Kodumaad kaitsma.
Kalju Hook
