Elva koos Peeduga on läbi aegade olnud nagu mesilastaru, kus sumisenud ning toimetanud palju loomingulist rahvast. Siin on tegutsenud paarkümmend kutselist kunstnikku, ligi samapalju kutselisi kirjanikke, on elanud heliloojaid ja lauljaid.
Paikseid näitlejaid on siin olnud üksainus – Leopold Ottomar Hansen. Esmaspäeval, 27.novembril möödub tema sünnist 138 aastat. See mees mängis lavalaudadel üle 300 rolli, kirjutas neli lavatükki ja kaks mälestusraamatut. Meenutagem Leopoldi täna pisut humoorikamas võtmes, kogu elulugu kirjeldamata.
Ta oskas saada vaid ühe klassi jagu haridust. Uderna ministeeriumikooli jõudis ta alles 16-aastasena, et õppida selgeks saksa keel. Ja lasi end koolist välja heita, väites, et vene keel ei hakka kuidagi pähe. Peagi töötas ta Peterburi klaverivabrikus. Nagu tema hilisem elukäik näitas, oli Leopoldil fenomenaalne mälu. Leopold Ottomar võeti Vanemuisesse näitlejaks kolm korda. Viimati Vana Hirmu (K.Irdi) enda poolt. Ta oli nii kokkuhoidlik, et sageli läks jala Tartusse tööle.
Hansen jõudis Elvasse rajada kaks maja – esimese Arbi järvele ja teise Vaiksele tänavale. Esimesega neist tegi ta tavaliselt ninanipsu oma külalistele ja suvitajatele, väites, et majja saab ainult vee kaudu, paadiga. Need aerutasidki lähimale kaldale ja tagasi. Tegelikult sai maismaad pidi ka. Näitleja Hansen oli esimene elvalane, kes tegi alevisse kalakasvatuse – ikka samale Arbi järvele. Selle käigus kaevas ta põhjamudast välja ja korrastas iidvana haabja, mis jõudis hiljem isegi Meremuuseumi. Kahe sõja vahel pürgis Leopold ka Elva alevijuhtide hulka. Mees valiti volikogu liikmeks, siis volikogu juhataja abiks ning lõpuks alevi metsade revidendiks. Hanseni algatusel rajati Elvasse Kesk tanavalt Arbi järve kaldale Ohkamise allee. Tema eestvõttel paisutati Pulgaojast Männijärv.
Rikkurite abikaasadele see väike mehike ei meeldinud. Hoiak oli vastastikune. Daamide õrritamiseks kandis Hansen pastlaid, kui ta linna vahele patseerima läks. Prouad panid talle hüüdnimeks “naljakas boheemlane”. See-eest Elva rikkuritele oli ta vägagi sümpaatne – mehed istusid soojal ajal sageli Arbi kaldamurul ja maitsesid Leopoldi koduveini, mis olnud tõepoolest omaette klass. Hanseni Arbi-elamine sai sõjatules hukka. Vaikse tänava kodu ehitas ta juba pärast sõda, kirjutades testamendis selle pärijaks kohaliku muuseumi. Vaevalt, et Hansen pikanäpumees oli, aga purukspommitatud Vanemuise varemetest tõi ta ära mõned kujutised teatri fassaadilt, mis uue maja külge kinnitatud said…
Aasta enne surma, reisil koos näitlejatega Sotši, tutvus ta ühe sealse kauni poemüüjaga ja oli silmapilkselt kõrvuni armunud. Tekkis kirjavahetus. Kavva võeti südamedaami visiit Eestisse. Hansen sattus aga pimesoolepõletikuga haiglasse. Ees ootas kohtumine armastatuga. 85-aastane Leopold asus haiglapalatis intensiivselt võimlemisharjutusi tegema. Ühel hetkel miski rebenes ja miski läks väga halvasti. Kalender näitas 15.veebruari 1964.
