Eile, 6.märtsil, lasi riigitelevisioon eetrisse tavaliselt harva korraldatava otseülekande Riigikogu istungilt. Teemaks oligi selle loo pealkirjaks pandud küsimus. Nagu alati, esines kõnepuldist ridamisi “valvetädisid” ehk riigikogulannasid ja ametnikke, kes asjaga kas parteilise kuuluvuse või ameti tõttu tegelema pidanuks ja peavad. Ja mitte eilsest alates.
“Valvetädide” ettekanded olid ka kõige ehedamad “valvejutud”. Ei midagi uut!
Teleülekande algusest peale oli selgelt tunda n.-ö allveehoovust. Taheti igati vaka all hoida seika, et Euroliidu olulisi sätestusi sotsiaalhoolduse alal ei ole Eesti riigi juhid suvatsenud täiel määral täitmisele võtta. Kahtlemata on nende seas kõige olulisem Sotsiaalharta.
Harta jõustus Eesti suhtes 1. oktoobril 2000. Samas ei ole meie riik seni seotud veel harta üheteistkümne nummerdatud lõikega, sealhulgas artikliga 23, mis kehtestab vanurite õiguse saada sotsiaalset kaitset. Nii et paluks kuuse alla kõigi oma hädadega!
Istungil pakuti välja lahendusi, mida võiski kergel käel või suul kõnepuldist lendama lasta. Sest teostuseks vajalikke analüüsitulemusi ja detailseid lahendusmeetmeid ju kedagi lahti seletama ei pandud.
Räägiti, et asja võiks parandada vanaduskindlustus, laste kui tulevaste ülalpidajate sünnitamine-kasvatamine jne. Samas jälle väideti, et pangad (sa vaata aga soovitajaid-otsustajaid!) ei soovita vanaduskindlustust sisse viia jne.
Lastest inimväärse vanaduse tagajad teha ei ole tõsine jutt.
Esiteks. Keegi ei tea, mis võib lastest saada, kui eaka vanema toetamine päevakorda jõuab. Meil on piisavalt noorte inimeste surmasid nii ravimatute haiguste kui õnnetuste läbi. Mitte keegi ei saa garanteerida, et kahel abivajaval vanemal oleks õigeks ajaks vaid üks laps või poleks tedagi.
Teiseks. Meil varitseb nii noori kui keskealisi depressioonioht töökohas. Neil endil algab juba kokkuvarisemise protsess.
Meil on olemas eriti tõsine oht, et lapsed, kes vanakese abistamise hetkel pole enam ammugi lapsed, saavad 40-50selt kinga ja vajavad Töötukassa toetust, mis on pea olematu.
Üks inimene Elva külje alt kurtis, et Tartus end töötuna kohustuslikel kordadel möldimas käies seisis sealne talle antud “abi” selles, et ametnik kõigepealt karmilt noomis, miks pöörduja pole veel ise tööd leidnud, ning siis asus kategooriliselt nõudma kas oma firma asutamist või kvalifikatsiooni tõstmise kursustel käimist. Kusjuures mingit lootust, et koolitus töökoha annab, ei antud.
Seega panna lapse õlgadele oma vanemate hooldus on reaaliseerimise mõttes äärmiselt küsitav.
Ja ka suur ülekohus. Selle kõrval, et tuleb parajasti veel omad lapsed järjele aidata, on etteplaneeritud alimendid lihtsalt üle mõistuse koorem. Ükski laps ei ole oma eeltulija tervisehädades süüdi.
Jah, üksikud meist jõuavad ka haljale oksale. Aga siingi on juba eetikaküsimus, kas ei pageta raja taha või ei sõideta suure ringiga esivanemate kotustest mööda.
Täna ei saa ajakirjanik veel oma valla ametnike seltsis asja arutada ega nende poole otseste küsimustega pöörduda. Vähemalt inimlikult võttes. Nad ju praegu sobituvad (pärast valdade ühendamist ja seeläbi personali suurt pereheitmist) oma ametisse kohapeal ja teevad vajalikke tuure mööda valda, et saada selgeks olukord kogu oma pädevusalal.
Riigikogu osundatud istungil kõlasid ka vihjed, et iga vald toitku ise oma sandid.
Tegelikult on see väga tervitatav idee. Sel juhul tuleb vallale anda õigus ka ise makse koguda. Maksuametit pole vaja.
Mõnes Euroopa riigis see nii ongi. Seal vald annab elanikelt maksudena kogutud raha ettenähtud protsendi ulatuses edasi maakonnale ja riigile. Skandinaavia maades ei kujutata ettegi, et valda saab ülal pidada riigitulude 11% suurusest eraldisest, nagu see meil on.
Eriti absurdne on olukord meie hooldekodudega, kuhu lõviosa vanureid minna ei saa. Rahakott ei luba. Neile antav riiklik elatis katab täna vaid poole nõutavast kuumaksust.
Elva vallas hästi tuntud Peeter Ernits väitis oma sõnavõtus, et meie hooldekodudes asub praegu 4000 vanurit. Seda on arenenud riigi jaoks erakordselt vähe!
Ernits seadis 4000 vanakese vastu 3000 isikut, kes hetkel Eestis vanglakaristust kannab, Ja võrdles riigi kulutusi nende peale. Kui vanakene ise või/ja omaksed või/ja kohalik omavalitsus peavad maksma ühe eaka eest 600 ja rohkemgi eurot kuus, siis keskvalitsus ei pea paljuks kulutada iga vangi peale sama ajaga 1417 eurot. Ja tööd, et riigile midagigi kompenseerida, vang enamikul juhtudest teha ei saa. Närib niisama küüsi.
Kõige õigem, mida me, lihtsurelikud, teha saame, on säilitada optimism ja lootus, et asjad hakkavad liikuma. Ja et Riigikogu eilsel istungil püstitatud teema tasakesi jälle sahtlisse ei kuku. Otsustagem vähemalt, et aasta pärast valime oma riigi parlamenti asjalikumad rahvaesindajad, kes on rohkem pädevad ühel või teisel elulisel alal. Et riigi kõrgemasse seaduskotta tuleks kokku tõelised rahvaesindajad, mitte poliitbroilerid, artistid ja populistid.
Peame ükskord aru saama, et oma häält saab anda üksnes isikule, keda on põhjust usaldada tema seniste tegude järgi. Mitte jutupaunikule, kes ühe korra sulle odavat nänni toob. Valimistel tehtud apsakad mõjutavad otseselt meie igaühe isiklikku elu.
Kalju Hook
