Kauaoodatud sündmus
on kõigest kuue päeva taga – laupäeval tähistame oma riigi 100.juubelit.
Jah, meile õpetati meie ajalugu vaenlaste kirjutatud kroonikate järgi. Neis püüti igati tõestada, et eestlastel polnud enne sakside kallaletungi riiklusest aimugi. Ju siis käisid onud Roomast või kusagilt veel ja nimetasid meid kõigepealt rahvana aestideks (Tacitus) ja seejärel meie maakonnad Ugandiks, Sakalaks, Alempoisiks jne. Ju korraldasid needsamad onud meie muinasaegseid ülemaalisi vanemate nõupidamisi ehk kärajaid, määrates ise neidsamu vanemaid. Nii üheks korraks. Ju teab kes veel kutsus kokku tuhandelisi malevaid, et pidada tasuretki ja merelahinguid. Iidset iseseisvust kaitstes sõdisime ligi 200 aastat. Ja jäime ellu! Ning hoidsime aastasadu iseseisvusvaimu hellalt põues.
Jah, meie riiklik iseseisvus kuulutati esimest korda ajaloos kirjalikult ja ametlikult välja 24.veebruaril 1918 Pärnus. Seda tehti võimuvaakumis – tsaarivägi läks ja keisrivägi tuli. Tegelik omariiklus tuli pärast muinasaega taas välja võidelda pea kaks aastat kestvates lahingutes. Kuni Tartu rahuni.
Jah, esimesel osal meie riiklikust sõltumatusest lasti kesta vaid kaks aastakümmet.
Sellele järgnesid kahe suurriigi annektsioon (1940-1944) ning ühe suurriigi okupatsioon (1944-1991). Loogiliselt peaks lisama ka aastad, mille kestel meie maal asus võõras armee – kuni 1994.aasta 30. septembrini. Iga kümne elaniku kohta vähemalt üks võõrsõjamees. Aga olgu peale, 12.jaanuaril 1991 kirjutas Boris Jeltsin Vene Föderatsiooni nimel alla, et naaber tunnustab Eesti Vabariiki. Enne kõik tegi seda Island.
Ei, eestlaste 700-aastast orjapõlve ei saa pidada tõeseks. See uskumus on tekitatud rohkem omamaiste kirjanike-sentimentalistide toel. Tegelikult küsis rüütel sadu aastaid vakust ja pidutses pärast selle üleandmist meie meestega koos. Tegelikult ei oleks saanud murust madalamad teoorjad ehitada üles oma majapidamisi ega osta kuni kolm korda mõisnikelt välja oma talumaid. Aga nii see on ajaloos juhtunud.
Tegelikult on eesti talumehed kuuekesi olnud Rootsi rikstagi saadikud, sest sealne kuningas seda nõudis. Tegelikult olid eestlastel enne iseseisvumist seltsid, ühendused ja koolid nii Peterburis (seal elas ligi 50 000 eestlast) kui Tallinnas (üle 20 000 eestlase) ning üle Liivi- ja Eestimaa. Ja Tartus hakkasid maarahva noorukid üle saja aasta tagasi ka ülikoolis käima. Koolmeistreid oli vaja.
Eestlased olid tuhandeid aastaid teada kui suurte peredega rahvas. Lennart Mere veendumusel kutsutigi siinmail üksteist peredeks („perehden“). Asetagem pere ja riigi vahele KOGUKONNA. Nii on ajalooliselt õige. Kui on tugevad kogukonnad, on ka arenevad vallad ja tekib ning püsib riik. Varem või hiljem. Sestap soovivad Elva Elu tegijad jõudu ja edu meie uuele vallale uue, suure ühise kogukonna rajamisel.
Soovime head tuju ja kordaminekut Hellenurme aarete jahtijatele, puhjalastele nende üritusel „Kodu meie käes“, Rannu rahvale õhtu „Rännak läbi 100 aasta“ läbiviimisel, rõngulastele nende pidupäeva-aktusel, Konguta inimestele nende rahvapeol koos Remindersiga ja muidugi ülevallalisest riigi 100.aastapäeva pidulikust aktusest osavõtjatele Elvas.
Head saabuvat riigijuubelit, armas Elva valla rahvas!
EE
