Toona ma ei teadnud, et olen sellel ajaloolisel istungil Elva esindaja. Olin kosinud Elva lähistelt armsa naise, meil oli kaks tütart ja me elasime Tallinnas. Töötasin ametiühingute keskliidus pressisekretärina. Kui Kallas läks ära Eesti Panka juhtima, uutel bossidel aga polnud seda atraktiivsust, mida promoda, läksin tööle Ülemnõukokku sünkroontõlgiks.
Kõige koloriitsem oli seal ikkagi spiiker Ülo Nugis! Ergmal ja Nestoril pole tema säravale kujule vähematki varju pakkuda. Estoplasti direktorina oli ta direktor ka Ülemnõukogus. Ja mees tõeliselt juhtis kogu parlamenti. Ideede ja korraldusega.
Kui mälu mind ei peta, siis Ülo oligi see, kes otsuse projekti Eesti riiklikust iseseisvusest ette luges. Ja teatas, et moodustatakse Põhiseaduse Assamblee. Ning et aasta pärast peetakse Riigikogu valimised.
Tema esituses mõjus see nii, et pärast ettelugemist oli kogu publik mitu sekundit täiesti vait. Siis alles plaksutati ja siis alles tõusti püsti. Sama kordus ka pärast hääletust.
Kui ma õigesti mäletan, siis mingit eelteadet sellest, mida arutama hakatakse, tõlgid ei saanud. Mitte mingeid pabereid meie väikesesse tuppa otse presiidiumi seljataga ei toodud.
Pisut liialdatud olid toona ja hiljem jutud, et meie parlamendi liikmed riskisid ei tea millega. Sama aasta 12.jaanuaril oli Vene parlamendi esimees Boriss Jeltsin Tallinnas ja kirjutas alla lepetele Eesti, Läti ja Leeduga, millega tunnistas ka meie suunda iseseisvumisele. 12.juunil kuulutas Venemaa ise välja oma sõltumatuse. Seda päeva tähistatakse tänaseni Venemaa iseseisvuspäevana.
18.augustil Vene vanameelsete poolt Gekatšepee väljakuulutamine ehk augustiputš oli juba lihtsalt rusikatega vehkimine pärast kakluse lõppu.
Siis tulime meie oma otsuse ehk deklaratsiooniga. 20.augustil 1991.
Seltskond seal Toompea lossi suures saalis polnud kaugeltki mingi sõprade ring.
Ülo Nugis ise oli Töökollektiivide Nõukogu esindaja, kuhu kuulusid peamiselt suurte ettevõtete eestlastest juhid.
Vastasteks olid Interrinde esindajad, keda me internatsideks kutsusime. Need olid ennasttäis tüübid peamiselt toonastest parteiorganitest, kes nõudsid kinnipidamist N Liidu konstitutsioonist. Sellestsamast, kus oli formaalselt kirjas ka rahvaste enesemääramisõigus. Nemad mõjutasid ka ettevõtete vene rahvusest juhte. Näiteks Dvigateli kindral-direktorit, kes meie iseseisvumise vastu oma tööliste streigi välja kuulutas ja pärast ei teadnud, kuidas seda lõpetada. Palk jooksis ja töölistel oli päris mõnus miitinguid mängida.
Oli Rahvarinde esindus. Olid loomeliitude aktivistid Põldroos, Valk, Mikiver ja teised. Oli „ajastu au ja südametunnistuse“ ehk EKP grupp eesotsas Vaino Väljasega.
Nii et saalis istusid, peale EKP, juba ikkagi erakonnaalgete delegaadid.
ERSP esindajaid minu mäletamist mööda mäe peal ei olnud. Neil oli oma Eesti Kongress. Ja neid ei lastud ka kuhugi, näiteks ajakirjandusse, eriti ligi.
Oli rühm umbkeelseid, kuhu kuulusid mitme ettevõtte vene rahvusest juhid ning Nõukogude armee sõjaväelased kuni kindrali auastmeni välja. Viimaseid pidimegi tõlkimisega aitama. Neid oli kokku 29.
Selles polnud toona midagi üllatavat. Olin kutsutud ümber panema ka ENSV 40.aastapäeva pidulikku tähistamist (1980), kus tõlkida polnudki vaja. Ühtegi kõnet eesti keeles ei peetud ja saalis keegi jalgadega ei trampinud, et „Davai perevod!“.
1991.aastal püüdsid meie hoolealused olla juba tunduvalt korrektsemad. Kuigi olime sünkroonitegijad, tuldi väga viisakalt paluma ka kirjalikku tõlget. Muidugi koostasid nad oma eelnõusid vene keeles, kuid kandsid hoolt, et parlamendi kantseleisse laekuks dokument ikkagi eesti keeles.
Hr. Nugisest veel niipalju, et võim muudab inimest. Ülo puhul mõjus see tema välimusele. Miskipärast värvis mees mustaks nii järelejäänud juuksed, kui habeme ja vuntsid ning, nagu meesterahvas ikka, pingutas pisut üle.
Tema oli see, kes esimeste seas Moskvasse, mitte veel Eesti iseseisvuse, vaid selle majandusliku suveräänsuse asjus N Liidu peaministri juurde sõitis.
Mindi rongiga. Gaidari juurde aga pääsesid kõik peale Ülo, sest tema oli passi kogemata koju jätnud. Miilitsapoiss sealses vastuvõturuumis oli kõigutamatu.
Ülo Nugis oli inimesena erakordselt sõbralik ja heatahtlik.
Õhkkond Toompeal polnud 27 aastat tagasi sugugi närviline. Eestlaste poolel isegi pigem ülev. Mitte mingeid kaklusi nagu Vene duumas või Ukraina raadas. Otsiti sõnu ja õpiti kõnesid pidama.
Ja midagi särises õhus. Midagi sarnast, kui näiteks teles jookseks põnev järjefilm ning iga päev oleks oodata miskit uut ja põnevat.
Üks selle aja tunnuseid ja teadmisi oli kindlasti see, et Eesti oli Vene sõjaväge kubinal täis – iga 10 elaniku kohta üks sõdalane. Hulk lennuvälju, tankodroome ja laevabaase.
Ning raketistardiplatse, sealhulgas ka meie kandis.
Aga nende ülemad istusid Ülemnõukogus, justnagu meie kontrolli all!
Kui mälu mind ei peta, siis see Ülemnõukogu istung oligi esimene meie parlamendi hilisemate ööistungite reas. Kõnealune ajalooline otsus hääletati jõusse pärast kella 23.
Kui isa koju jõudis, olid pereliikmed juba magama läinud.
Kalju Hook
