Põhjamaa elanikena ei piirdu meie teadmised jääst kuubikutega joogiklaasis. Eestlase jaoks on tavaline, et talvel tekib järvedele ja käredamate külmakraadidega ka jõgedele, paks jääkiht. Meile ei ole võõrad ja mõistetamatud olud, kus sel perioodil saab mandrilt saarele autoga sõita sõna otseses mõttes üle vee. Euroopa teistes piirkondades elavate rahvaste jaoks pole see sugugi sama lihtsasti arusaadav. Mul oli kokkupuude vahetusüliõpilasega Portugalist, kes tegi talvel iga nädal pilte Emajõest ja pani neid üles sotsiaalmeediasse, kus tema kaasmaalased imestasid, et jõgi võib üldse jääga kattuda. Küsiti: “Kas see on tõesti võimalik!?”
Jääga seotud tegevused on olnud osa meie kultuurist, kuid siingi muutuvad ajaga arusaamad ja harjumused. Tänapäeval jääle kalastamiseks suunduvatest inimestest enamikule on see harrastus, stressimaandus ja vajalik puhkus, mida nad mujalt ei saa. Kahjuks riskitakse sellel eesmärgil sulavale jääle minnes mõni kord eluga. Uisutamisega stressi maandavad inimesed ei pea aga uisutamiseks enam veekogu jääle minema, vaid saavad enamasti liuelda kõvale maale rajatud liuväljadel. Usun, et iga lapsevanema meel on rahulikum, kui tema laps on harjunud uisutamas käima turvalisel maapealsel platsil, kus jää sulamine elusid ei ohusta.
Jõgedel on jää praeguseks läinud või nõnda õhuke, et sellele minemine on kindlalt eluohtlik. Järvede, kanalite ja tiikidegi jää sulab intensiivse päikesevalguse ja plusskraadidega tempokalt. Kevadilmadega on juhtunud, et hommikul piisavalt tugevaks hinnatud jääst vajub päeval kalamees läbi – jääolud võivad muutuda tundidega. Kuigi jalgsi liikumiseks peetakse turvaliseks 10 sentimeetri paksust jääkatet, siis ei pruugi see reegel kevadel enam kehtida. Jääle koguneb sulavesi, mis lisab koormust ning soojenev vesi sulatab jääd alt poolt. Jää ei teki veekogule ühtlaselt ja ei sula ühtlaselt ning “pehmemas” kohas võib liigagi ootamatult läbi vajuda. Jää muutub kiiremini nõrgaks rohke veetaimestikuga aladel, madalikel, jääaluse vooluveega kohtades ning jääd läbivate pragude läheduses.
Kevadise jääga on alati seotud riskid. Kui jääle mineku vajadus on tõesti suur, näiteks kalapüügiks, valitsevad ilmaolud ei räägi plaanile vastu, kaldalt avanev pilt ei tekita kahtlusi ning ka proovipuurimine annab ettevõtmiseks kindlust, siis tuleb ikkagi arvestada riskidega ning võtta kaasa varustus, mille abil jääauku kukkudes ennast päästa. Enne veekogule minemist riputa kaela jäänaasklid ja vile ning paki veekindlasse kotti laetud telefon ja autovõti. Hea mõte on kaasa võtta kilekotti pandud kuivad vahetusriided.
Kui jääl viibides ilmnevad ohumärgid – jää pragisemine või vajumine, tuleb viivitamatult keharaskus laiali jagada ning lahkuda. Selleks heida kohe käpukile ja mine kiiresti tuldud teed pidi tagasi. Kui aga jää pragisedes ette ei hoiata ja juhtud läbi vajuma, tuleb peatada sügavamale vette vajumine.
- Kukkumise ajal aja käed laiali ja kalluta ennast tahapoole. Nii takistad enda üleni vee alla vajumist.
- Mida rutem jääaugust välja saad, seda parem, sest külmas vees muutub inimene kiiresti teovõimetuks. Jääaugust välja saamisel on suureks abiks jäänaasklid. Jääle vinna ennast sinna poole, kust tulid.
- Jääle pääsenuna rulli ennast või rooma jääaugust eemale. Kaugemal võid püsti tõusta, et lahkuda jäält tuldud teed pidi kindlale maale ja võimalikult soojadesse oludesse.
Kui märkad hädalist või vajad ise abi, siis tuleb esimesel võimalusel helistada hädaabi numbril 112. Kui lähed jääst läbi vajunud hädalist ise aitama, siis tuleb ligineda juba käidud rada pidi ning ulatada talle nöör, lauajupp, oks, jope või muu abivahend. Jääaugu servale abikätt andma minnes võite vette sattuda koos ja siis on ohus ühe asemel hoopis kahe inimese elu.
Turvalist kevadet!
Riivo Mölter
Lõuna päästekeskuse ennetusbüroo nõunik
