Mille järgi mõõta head hariduspoliitikat? Kas selle järgi, kui palju noori välja jääb, või selle järgi, kui paljudele noortele suudetakse luua võimalus õppida?
See küsimus muutub eriti oluliseks nüüd, kui õppimiskohustus on pikenenud 18. eluaasta täitumiseni või keskhariduse omandamiseni. Kui ühiskond ootab, et noored õpiksid kauem, peab sellega kaasnema ka valmisolek luua rohkem tegelikke õppimisvõimalusi. Õppimiskohustus ei saa olla ainult kohustus noorele ja tema perele. See on ka kohustus riigile ja omavalitsustele. Hariduspoliitika tugevust ei näita see, kui hästi suudame noori välja valida, vaid see, kui hästi suudame luua võimalusi, et noored saaksid oma teadmisi, oskusi ja valmisolekut näidata ning konkureerida võrdsetel alustel.
Elva vallas on noorte haridusvõimaluste parandamine selgelt sõnastatud eesmärk. Koostöös Elva Gümnaasiumiga kujundati 10. klassi vastuvõtu korraldus ümber nii, et keskmes oleksid läbipaistvad tingimused ja võimalus õppima asuda kõigil neil õpilaskandidaatidel, kes tingimused täitsid ning kelle õppekoha valik oli veel avatud. See ei tähendanud vastuvõtutingimuste leevendamist. Vastuvõtu sisulisi tingimusi ega hindamise aluseid ei muudetud. Need jäid kõigile samaks.
Muutus seisnes selles, et võimalus loodi kõigile neile õpilaskandidaatidele, kes vastasid vastuvõtutingimustele ega olnud veel kinnitanud õppima asumist mõnes teises koolis. Kelleltki ei võetud juba saadud õppekohta ära. Küll aga anti võimalus neile, kelle haridustee valik oli 30.06.2026 hommikul veel avatud. Elva valla ja Elva Gümnaasiumi koostöös otsustati luua juurde kuni 10 õppekohta ning pakkuda võimalust Elva Gümnaasiumis oma haridusteed jätkata ka neile, kes olid jätkuvalt ootel, kuid kutset õppima tulemiseks ei olnud veel saanud.
See lähenemine ei puuduta ainult Elvat
Juba hiljemalt selleks sügiseks, pigem varem, peavad kõik omavalitsused ja riik vastama samale küsimusele: kas õppimiskohustuse pikenemine 18. eluaasta täitumiseni tähendab üksnes kohustust noorele või ka kohustust luua talle tegelik õppimisvõimalus?
Kodulähedane gümnaasium ei ole ainult mugavus. See mõjutab pere igapäevaelu, transpordikorraldust, kulusid ja noore sidet oma kogukonnaga. Kui õpilaskandidaat vastab seatud tingimustele ning õppekohtade loomine on võimalik, peaks hariduspoliitika esimene küsimus olema, kuidas õppimisvõimalust avardada, mitte kuidas uks suletuks jätta. Just siin peitubki suurem muutus Eesti hariduspoliitikas. Eesmärk ei ole piirata noorte võimalusi, vaid luua neile õiglane võimalus oma teadmisi, oskusi ja valmisolekut näidata.
Hariduspoliitika ei ole uste sulgemise võistlus
Võistlus on selles, kui paljudele noortele suudame jätta ukse avatuks. Sest lõpuks ei mõõdeta hariduspoliitika tugevust selle järgi, kui palju noori välja jääb. Seda mõõdetakse selle järgi, kui paljudele noortele suudetakse luua võimalus õppida, areneda ning oma teadmisi, oskusi ja valmisolekut tõestada. Hea hariduspoliitika annab ka noortele peredele kindlustunde soetada kodu Elva valda teadmises, et iga kooliastme järel ei pea kaaluma elukoha vahetust, et vältida lisakoormust perele ja toimetulekule. Sama oluline on, et noore side kodukohaga kestaks kauem ning kogukonda külvatud seemned jõuaksid juurduda pisut sügavamale.
Kalle Roio | elvalane, lapsevanem, EG hoolekogu ja Elva Vallavolikogu Hariduskomisjoni liige
