Napilt poolteist aastat Elva Huviala-ja Koolituskeskuses muusikaõpetajana töötanud Henrika Trave esimene mõte oli, et miks just tema, kui sai asutuse juhilt teada, et just tema on valitud üheksa nominendi seast laureaadiks. Muideks, sama küsimus oli ka tema otsekohesel vanaemal. Henrika kursusekaaslane TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast Kelly, kellega nüüdseks ollakse kolleegid, kiidab aga sõbrannat: ”Kes siis veel, kui mitte sina?!”.
Sündinud muusikasse
Saaremaalt pärit Henrikat on muusika ümbritsenud juba lapsepõlvest saati. Ta meenutab, kuidas sai suvilas olles isa autos kuulatud VLÜ CD-sid nii, et auto aku sai tühjaks. Võib öelda, et Henrikal on muusika juba geenides – vanaisa mängis bajaani ja laulis, vanavanaonu aga karmoškat. Muideks, see karmoška on nüüd jõudnud Henrika kätte ning ta õpib seda iseseisvalt, mõningase abiga Rasmus Kadajase poolt, mängima. Noor naine on küll käinud muusikakoolis, kuid peab enda peamiseks suunajaks siiski oma perekonda, kellega kuulati CD-sid, käidi kontsertidel ja külastati muusikafestivale.
Muideks, kutse Elva valla haridusvaldkonna tunnustusüritusele läks tema meili postkastis hoopis rämpspostkasti ning ta leidis selle kutse sealt juhuslikult. Tunnustusüritusel ta ise osaleda ei saanud kuna oli Eesti ETNO laagris, mile korraldustiimi on kuulunud juba aastaid.
Töötab missioonitundest ja unistab Saaremaast
Henrika juhendab Elva Huviala-ja Koolituskeskuses pärimusmuusikaringi, laulustuudiot ja MINI laulustuudiot. Ta peab oluliseks, et õpilastel oleks tunnis eelkõige lõbus, sest siis läheb ka õppimine ladusamalt. Mõnikord läheb tunnis lausa nii lõbusaks, et mõned tagasihoidlikumad ei julge kaasa naerda, sest arvavad, et tegemist on lollitamisega.
Ta on õnnelik, et pärimusmuusika läheb järjest rohkem au sisse ning noorte huvi antud muusikastiili vastu ei näi raugevat. Ta tunnistab, et töötab muusikaõpetajana missioonitundest: “Muusikaõpetaja palk ja reaalselt õpetaja tööle kuluvad tunnid ei ole omavahel võrdsed ja palk ei motiveeri seda tööd tegema. Mind motiveerivad mu särasilmsed õpilased!”. Ta valutab südant Eesti haridusmaastikul toimuva pärast ning seetõttu ise kooli muusikaõpetajaks ei kipu: “Ma ei taha, et õpilastele oleksid minu tunnid kohustuslikud.”
Oma suurimaks eeskujuks peab ta aga hoopis matemaatikaõpetajat Anne Tõru, kes oli esialgu lausa solvunud, et noor talent ei võtnud jalge alla matemaatika õpetaja teed. Paar kuud tagasi, kui õpetaja nägi oma endist õpilast kontserdil ütles aga, et on õnnelik, et ta tegeleb oma meelistegevusega, kuid ärgu unustagu ka numbrite maailma. Kuuldes pealt meie vestlusest, et Henrikale meeldib väga matemaatika, mainib kolleeg tänutundega, et Henrika on tema pojal matemaatikat aidanud õppida. Kui ta kuuleb, et keegi ei saa matemaatikast aru, läheb ta kergelt hasarti – küll ma sulle selgeks teen! Kui oleks ainult rohkem aega, annaks ta kasvõi järelaitamistunde!
Elumere lained on viinud Henrika Tallinnasse, Pärnusse, Viljandisse ning isegi Iirimaale, kuid tema suureks südamesooviks on minna tagasi Saaremaale ning asuda seal missioonitööle muusikaõpetajana. Loodame siis, et enne veel, kui südamesoov saab täituda, jõuab ta veel paljusid Elva valla noori muusikapisikuga nakatada! Aitäh, et oled meiega, aasta huvihariduse õpetaja Henrika!
Riin Pross
Elva Avatud Noortekeskus, noorsootöötaja
