Elva linnKogukondNooredSport

Elva esimese jõusaali ehk TONIC CLUB’I saamislugu

Meenutab jõusaali 30.-ndal juubelil Marek Kalmus

Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, peaksin vist alustama nagu Agu Sihvka enda lugudes? 
Aga vot ei teagi, võibolla oleks isegi Oskar Lutsu “Kevade” algusread  parem  – kui Arno isaga koolimajja jõudis jne…

Jah, vist tõesti, sest kui ma 11 aastat jalgrattasporti teinuna enda ratta varna riputasin, hakkas aeg selleks küpseks saama, et Elva vajas endale jõusaali.
“Tunnid” olid tegelikult juba alanud, kuid sellest allpool vähe pikemalt. 

Tasutud reklaam-slaid
Pildistamise hetke rekord jalapressil – 2009

Seega, kui ma 1989. aastal rattaspordiga lõpparve tegin, olin ma suutnud juba armuda kehaehituse kunsti. Eks ma viimane aasta murdsin rattale ka järjest enam truudust, leides ennast aina rohkem kangi ja hantlitega treenimas. Ratturi talvine ettevalmistus hõlmab endas päris suures mahus raskustega treenimist ja ju ma sealt selle algse pisiku endale külge sain. 
Muidugi ei treeninud ma kohe kindla eesmärgiga päris kulturistiks saada. Ei, see juhtus minuga pisut hiljem. Olin siis juba pea aasta ratturite treeningruumis regulaarselt hantleid käinud katsumas, kui juhtusin trekivõistluste vihmapausi ajal Tallinnas videosalongis ühte filmi vaatama. 

Tonic Club-i rajajad Tarmo Noop ja Marek Kalmus

See otsustas hetkega ka minu jaoks kôik. Kummaline on see, et ma ju olin näinud pilte sarnastest musklis vendadest, kuid nad ei pakkunud mulle mitte mingit pinget kuni hetkeni, kui nägin ja sain teada, kes on Arnold Schwarzenegger.
Siinkohal ma temast ja temaga seonduvast enda puhul rohkem ei pajata. Sellest võiks küll omaette raamatu kirjutada, kuid antud lugu on siiski ühe väikelinna, minu kodu ja sünnilinna jõusaali saamisest. 

Erika Salumäe külastas peale võitu Barcelonas Tonicut- 1992 september

1990. aasta suvi. Pigem suve algus, kui ma ühel päeval Elva kesklinnas kõndisin ja tagant lähenes mulle kolinal üks rattamees. Jõudes minuni, ta peatas enda päevinäinud “Minsk” meesteka ja ütles: “Tere Marek! Minu nimi on Tarmo Noop” ning asus otse asja juurde.
 “Nägin sind paar nädalat tagasi linnasaunas. Kus kohas sa treenid?” Tundsin muidugi kohe ennast meelitatuna, et keegi oli märganud minu vormuma hakkavaid muskleid.
Vastasin ükskõikselt, et rattabaasis. Seal üks kang ja mõned hantlid. Seal käin vahel.  (Tegelikult muidugi käisin enda rumalusest lausa iga päev).


Noop uuris, et kas ta võiks ka vahel tulla, kui ta Elvas on? Miks mitte, vastasin. Andsin talle enda telefoni numbri ja leppisime  kokku, et ta helistab, kui tahab tulla. 
Tarmo õppis tollal Tallinnas TPI-s ja sikutas usinalt kangi kuskil pealinna saalis. 
Aus olla, siis märkasin seal linnasaunas minagi teda. Vaatasin, et oh kurja mis kapp. Tollal ja eriti Elvas polnud suuri tugevaid vendi üldse, vaid mõni isehakanud “kantpea”, kes küll vaid enda meelest kõvad vennad olid.
Ma loodan, et mu jutt nüüd pisut liiga vikerkaareliseks ei kiskunud seoses saunaga. See on võõras teema. 

Ajas edasi minnes, kui olime rattabaasi treeningruumis juba pea aasta aega ajalt koos treeninud ja Tarmo veel paar enda tuttavatki  kaasa toonud, küpses juba sõpradeks saanute vahel idee. Miks mitte teha ise Elvasse korralik jõusaal? Polnudki midagi mõelda rohkemat. Kõik olid kohe valmis ja täis indu asi teoks teha. 

Postimees ja Priit Pullerits külastas Tonicut 2005 novembris


Mainin siinkohal ära ka need sõbrad, kelle Tarmo treeningutele kutsus. Noorsportlane Jaanus Mumm, kes tegi siis juba tõsiselt kulturismi ja oli juba ka Eesti noorte meistriks tulnud. Tema vend Urmas ja üks vene mees, Nikolai Krõstaljov. Asjaarmastaja, kes ise kodus seni oli hantleid tõstnud. 
Hiljem lisandus neid veelgi, kui uue saali ehitus juba käis- Priit Parksepp, Anneli (Paksepp) Pilliroog, Aivar Tani, Erlend Kiirin ja võibolla oli vahel veel keegi kambas. Ei mäleta praegu. 

Mis meil siis vaja oli saali tegemiseks? 


Loomulikult esmalt ruumi. Rauda.  Rauamaterjali ja muidugi palju erineva raskusega hantleid ja kange. Kõik muu oli meil “olemas”- TÔELINE tahe, see kõik ära teha, sest tollal olime me kõik selle ala suured fanaatikud. 
Ruumide osas vaatasimegi ringi alguses Elva Gümnaasiumi keldrikorrusel, kus asus ja on ka siiani rattabaas. 
Seal oli unarusse jäetud maadlusnurk, kus matid olid veesüsteemi pidevatest leketest läbi ligunenud. Mädanesid ja haisesid. Keegi seal juba mõnda aega enam treeninguid ei teinud. 
Läksime tollase spordikooli, mis samas keldris asus, direktor Olavi Pruuli jutule.
Ta oli otsekohe nõus. Ütles, et tehke plats puhtaks sellest jamast ja pind on teie. Lisaks lubas ise tuua telliseid ja segu vaheseinte ladumiseks, nii ta ka tegi. 

1991. aasta augusti kuumadel päevadel vedasin kahe ämbriga väljast krohvisegu keldrisse. Esmalt olin vana maadlussaali vaheseina ära lõhkunud ja need mädanevad maadlusmatid välja vedanud ning prügimäele toimetanud.

 
Olin tollal nn. sõjaväe altervatiiv-teenistuses, nii seda nimetati ning mul oli vaba aega rohkem kui meie sõpruskonnal, kes päeval tööl käisid. 
Kui plats oli puhas, hakkas ka kohe vaheseina ehitus ja  müüri ladumine pihta. Meil oli juhendajaks üks elukutseline ehitusmees, kes suurema töö küll ise ära tegi, kuid kätt saime proovida kõik. 

Et nüüd ei jààks mulje, et absoluutselt kôik, kes teemasse pühendati ka kohe sellest vaimustuses usinalt abiks ja toeks olid, siis pean kirjutama ka gümnaasiumi tollase direktori Vello Nammi katogoorilist vastuseisu saali ehitamisele. Ta ikka üritas kõvasti meie ettevõtmist nurjata, kuid kuna maja projekti põhjal oli see pind nn. eikellegimaa (vene ajal oli selline asi võimalik) seal keldris, siis oligi nii, et kes ees see mees. 
Vello plaan oli sinna laiendada koolile kuuluva puutöökoja ruume, kuid ka see kukkus tal läbi, sest päästeteenistus keelas selle ära kuna keldrikorrusel ei tohi hoida kergestisüttivaid materjale (selle kohta on ka vastav dokument säilinud).

Meil vedas. Vello tõmbas tagasi ja saali ruumide ehtus jätkus. Kuigi käis hiljem veel korduvalt saali uksevahel kurja pilguga seiramas, kuid ei õelnud enam midagi. Vähemalt mitte otse. 

Kust saada rauda masinate ehitamiseks?


90-ndate alguses vedeles vanarauda veel igal pool. Eks me midagi leidsime ka, kuid meil oli vaja ka kvaliteetset karp- ja torumaterjali. 
Ühe meie sõpruskonna liikme naaber töötas siis juba Elvas tegutsevas Elvex autoklaasi tehases. 
Saime teada, et seal on just seda mida meil vaja. Töötajatel oli ka õnneks võimalik enda tarbeks osta firmalt metalli. Nii ta siis tegigi firmaga mingi ostu-müügi lepingu, kus teatud meetrid üht ja teist kirja pandi. 
Kui me raual järel käisime, laadisime me muidugi kogemata natuke rohkem materjali veoautole. Ärge pahandage! Ei mingit omakasu. Puhtalt Elva inimeste parema tervise huvides. Olid ajad…

Vajalik rauamaterjal oli meil nüüd olemas aga ei olnud tööriistu – puurid, trellid, relakad jne. Ka keevitust ei olnud. Keevituse sain enda ühelt sõbralt laenuks. Tööriistadeks olid ja jäid lõpuni mõned 10-se läbimõõduga puurid. Üks väga põdur vana trellpuur, mis rohkem vahele jättis, kui pöörles ja rauasaag. Jah tõesti, see oli kõik. Mõned mutrivõtmed lisaks.

Kujutage nüüd ette! Üle 20 jõusaali seadme ja pingi tegime me valmis nende riistadega. Kujutage ette ennast rauasaega lõikamas 80mm raudlatti, millest suuri hantleid teha. Neid saelehti ikka kulus, aga see oli omaette treening. Omaette nauding. Vähemalt minule, sest ma teadsin, et ma teen õiget asja. Või kuidas teha 10mm puuriga 20mm auke seadmetesse? Saab, kõike saab, kui teisi võimalusi ei ole. 
Karp ja torumaterjale mõõtu tükeldamine oli selle kõrval mäng, kuid mis mõõtu? Meil ei olnud ju mitte mingeid jooniseid masinatest ja polnud ka kuskilt võtta. Ei viitsinud keegi ka Tallinna kuskile saali neid mõõtma minna. Tegime kõik tunde järgi, näiteks masin on umbes nii ja nii kõrge ning nii lai. Siia tugijupid, sinna liigendid jne jne. Kõik õnnestus. Väljaarvatud üks jalgade treenimise masin, mille nurgad said siiski niipalju valed, et surumisel liikumise kinni kiilus. Teise tegime juba õigesti.

Klubi asutajad Marek Kalmus ja Tarmo Noop

Nii meie töö käis!

Nädalavahetusel ehitasime saali ruume, õhtuti tegime rattabaasis trenni ja kahel päeval nädalas keevitasime seadmeid kokku. Ikka sealsamas spordikooli keldrikorrusel. Koridori kaugemas lõpus oli ratturitel siis veel üks tühi laoruum, mille ehitamisel ma ka varem asjamees olin. Nimelt oli seal oma 100 ruutmeetrit  potentsiaalseid ruume maja ehituse käigus pinnast täis jäetud. Põhjus oli selles, et gümnaasiumi see nurk sattus vale planeerinise käigus nii pehmele ja soisele pinnasele, et peeti targemaks sinna midagi mitte teha. Kardeti, et kui maja vajuma hakkab, siis saab sinna lisavundamente ja toestusi veel panna. Maja tehti valmis ja see ei vajunud õnneks kuskile. Ratturid, minu isa, rattatreener, küsis need maast laeni pinnast täis ruumid ratturitele. Mida ka lahkesti lubati. Seal jätkus labidaga ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) treeninguid pikaks ajaks. Kusjuures, sel ruumil ei olnud ühtegi ust kust pinnast välja vedada. Kõik need tonnid seda pinnast vedasime välja maja vundamendipaneeli alt, mis lahti jäeti vajumise kartuses. See oli karm töö. Nagu koopa või käigu kaevamine.
Hiljem sai kõik muidugi nii seest kui väljast ka majaseina toetava täiendava vundamendi ning kõik püsib ilusti siiani. 


Selles ruumis see keevitamine meil käiski. Selleni tahtsingi jõuda. Siis oli sinna välisseina spordikooli direktor O. Pruuli lasknud väikese ukse teha, mis oli küll keevitamise ajal lahti, kuid ruum oli sellegi poolest sinist suitsu laest põrandani täis. Tuli teha pause ja oodata suitsu sedavõrd hajumist, et näeks taas, mida üldse keevitada. Jah, tasuta piima ei andnud meile keegi. 
Kes muide mäletab, siis just tollal oli Eestis toiduainetega väga halvasti. Piima sai poest mingil perioodil vaid maohaigete laste ja beebidega pered. Leiba alguses päts päevas! Hiljem isegi päts nädalas. Saia said vaid piltidelt vaadata. Liha ja vorstitooteid olid poes rohkem leti all, kui peal. Isegi kalakonservid olid täiesti otsas jne, jne. Talongimajanduse tulles muutus mõnevõrra koordineeritumaks.

Vaatamata kõigele 1991. august see projekt käivitus. 1992. aasta 20. aprillil oli jõusaal avamiseks valmis!


Võiks ju veel pikalt pinkide ehituse detailidel peatuda. Kust saada porolooni, kust katteks termantiini, väikseid naelu jne. Poed olid ju kõik tühjad, aga kui kuidagi ei saanud, siis kuidagi ikka sai! Talongiviinad ja suitsud oli väärt valuuta. Kõik sai olema!

Avamispäeval, 22.04.1992 õhtul kell 17 oli saali ukse taga ligi sada huvilist, kes soovisid ennast treeningutele registreerida. Mälu ütleb, et kuupiletiks oli 60 vene rubla. Suvel tuli Eesti kroon, kuid seda summat kahjuks enam ei mäleta. Eks ta tollase vahetuskursi järgi midagi sarnast oli. Pigem üliodav inimeste jaoks, kes treenida soovisid. 

Jõusaal tegutes TONIC nime all 11 aastat. Ristiisaks jõusaalile hakkas Tarmo Noop. Tema idee oli selline nimi panna.
Seejärel kinkisime me selle spordikoolile. 2003. a tehti seal korralik remont ja ka sisustuse vahetus. Mäletan neil õnnestus osta Tallinnas tegutsenud Tulbi spordiklubi masinapark. Ruume pisut laiendati ja treeningud linnarahvale ja spordikoolile jätkusid.


2014. ja 2015. aastal remonditi ja laiendati saali veelgi.
Kui algne TONIC oli 97 ruutu koos treeneri ruumiga, siis 2015. a sai kokku juba umbes 150 ruutu. 

On aasta 2022. a aprill


Vana TONIC pidas just asja sümboolselt enda 30. aastase tegutsemise juubelit! Gümnaasiumit ootab ees juba sellel suvel kapitaalremont. Tänapäeval nimetatakse seda täislaks-renoveerimiseks! Saal, mis hetkel kui seda lugu kirjutan. veel tegutseb ka kolib peale remonti majas natuke teisele kohale. Mis seal täpsemalt olema saab ma ei oska õelda. Vist rohkem spordiklubide jaoks juba ainult. 

Sten Karelson, Marek Kalmus ja Gunnar Gimputas oma vendadega, 2013. a

Igal juhul on Elval juba mõned aastad olemas Elva algkooli juurdeehitusena tehtud spordihoones korralik jõusaal koos saunade ja pesemistingimustega. Midagi on seal ka kergejõustiklaste tarbeks ja pallimängud jne. Kõik on tegelikult väga hästi! Igal juhul palju paremini kui 92. aastal, kui peale trenni oli soovijatel ennast võimalik pesta vaid külma veega!

Ajad muutuvad. Annaks Jumal, et vaid paremuse poole!

Marek Kalmus

Fotod: Marek Kalmuse erakogu

Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Back to top button
Close
X