Helistas Aarne Salo Puhjast. Et tema tahab pisut nõu pidada. Teema aga jättis saladuseks.
Kui kokkulepitud ajal Puhja jõudsime ja ühe suure, hästikorrastatud maja teisele korrusele kõndisime, oli üllatus suur. Mitte ainult nende kaunite maalide pärast seintel, millistest suur osa lausa professionaali tehtuna näis. Ja mitte ainult ühe ukse vahelt paistva tõelise ja töötava õmblustöökoja pärast. Vaid sellest, mis ühe teise ukse tagant vastu vaatama hakkas. Aarnel oli väikeses toas raamitud piltidena üles seatud terve Puhja kihelkonna ajalugu! Kõik ei mahtunud ühele pinnale äragi. Osa pilte oli piltide peal.
Neid on oma 300. Lisaks veel andekate puhjalaste ja teiste kunstnike tööde reprod siinsetest maastikest. Ja maakaardid. Ning vitriinis ürikud-dokumendid kuni omaaegsete rahatähtedeni välja.
Et Aarne üks suur kodukandi ajaloo fänn on, teadsin juba ammu. Aastaid tagasi näitas ta mulle oma Puhja ajaloo käsikirja ja siis veel tagasihoidlikku fotokogu. Nüüd siis leidis sellel teemal aset efektne kulminatsioon!
Arutasime kahekesi, milline võiks olla ekspositsiooni üldpealkiri, millisteks perioodideks võiks väljapanekut jagada. Kaalusime, kas on võimalik igale fotokoopiale koostada allkiri, mis vastaks täpselt küsimustele kes, kus, millal ja mispuhul? Pildiallkirjad olid Aarnel juba ka olemas.
Lõpuks jõudsime kogu materjali osas küsimuseni – kus näitus üles panna?
Ehk sobiks kõige paremini korraliku ajaloogalerii jaoks Puhja koolimaja? Tõsi, kooli remondi kohta on liikunud nii häid, kui halbu uudiseid.
Oh ei, arvaks ehk keegi, lastel vaja hullata või taskuarvutit näppida. Nii mõnigi neist seisatab galerii ees ehk juba vilistlasena ja siis mõtleb, et kuidas ma küll omal ajal siit külmalt mööda kõndisin! Seisatagu millal tahes, ajalool on aega küll. Haridusasutus on avalik koht ja siin liigub nii noori kui vanu. Peaks vaid remondi ära ootama.
Muidugi võiks ajaloole olla ruumi, täpsemini seina, ka Seltsimajas. Igatahes aeg, mil üksikisik otsib ajaloolisi fotosid taga, kogub nende kohta infot, teeb piltidest koopiaid ja ostab neile raamid, on otsa saamas. Kui muidugi nii võib öelda. Sest ajalool on kombeks endast mõne asitõendiga teada anda millal iganes.
Nüüd oleks toetust ja abi vaja. Selles, kuhu tehtud töö üles panna nii, et see oleks nähtav ja sel oleks efekti. Ehk aitab piirkonnakogu? Või vallavalitsus?
Abina on vaja ruumi ehk seina ja korralikke stende/vitriine.
Aarnega suheldes tuli pähe üks mõte, õigemini küsimus. Kas Salo on Puhjas ainuke, kes ajalugu uurib ja kellel korralik materjal juba koos?
Ei ole! Puhjas tegutseb ajalooselts MTÜ Puhja Aja Mälu, kes tutvustab regulaarselt kodukandi ajalugu. Toimuvad Ajalootunnid, kus nii omad, kui erinevad külalised tutvustavad esinejatena siinse kandi ajalugu. Endises Puhja valla infolehes ilmusid ajalooseltsi initsiatiivil artiklid rubriigi all „Meenutame tänutundega”, mis on praegu plaanis kogumikuna välja anda. Puhja piirkonna seltsid ja asutused (nt Puhja kool, Seltsimaja, tantsuselts Opsal, Sääniku külaselts, Ulila raamatukogu jt.) ongi juba välja andnud kohalikku ajalugu kajastavaid ja seda väärtustavaid trükiseid.
Huvi kodukandi mineviku vastu ei tohi lahtuda lasta. See on praeguses rahavõimu õhkkonnas väga kerge juhtuma.
Meenuvad esimesed sõidud 1990. aastatel Soome, ühisettevõtte asjus. Helsingis oli, ausalt öeldes, etno- ja muid minevikumärke üsna vähe. Ajaloo tähised, vanad agulid ja majad, olid peaaegu kadunud. Polnud midagi parata, seal tuli sõjahaavad omal ajal kiiresti parandada ja kontributsioon agressorile välja maksta (maailma suuremad vaatasid seda mokk töllakil pealt). Pärast pandi ruttu püsti uued betoonist ja klaasist rajatised nagu viimasel ajal meilgi.
Samas torkas seal silma, et kui vanade asemele olid tekkinud uudses vormis avaliku külastusega hooned, näiteks kohvikud, ilutsesid nende siseseintel vahvad vanade algelise teostusega fotode koopiad samadest paikadest. Kunagi ehk tillukesed, nüüd piisavalt suured. Ajalugu vaataski külastajale vastu. Selgituste kohaselt oli selle taga linnavõim, kes ettevõtmist igati toetas. Ehk sobiks see väike nipp meilegi?
On väga kena, et Puhja värskem ajalugu internetis kirja pandud on. Näiteks, et Puhja kogukonna EV100 kingitus oli kokku pandud aegadetagustest Puhjas tehtud ülesvõtetest ja samades paikades Eesti juubeliaastal tehtud fotodest. Kas oli seost ka Aarne koostatud galeriiga?
Kas jutt on postkaardikogust „Puhja enne ja nüüd“? Fotokogu sümboolne üleandmine omakandi rahvale toimus suurte EV100 pidustuste aegu 9. juunil 2018, mil tähistati Puhja küla esmamainimise 600. aastapäeva ja 310. aasta möödumist esimese eesti soost luuletaja, Puhja pastori Käsu Hansu luuletuse „Oh! Ma vaene Tardo liin“ sünnist.
Nii oligi. Trükise „Puhja enne ja nüüd” andis välja Puhja Seltsimaja, koostajaks asutuse juhataja Kaja Udso. Trükises oli väga oluline roll Aarne Salo fotokogus leiduvatel vanadel fotodel, lisa saadi kogukonnas mujaltki. Uued pildid (samas rakursis) vanade fotode kõrvale tehti spetsiaalselt selle trükise jaoks.
Kalju Hook
