Küllap enamik ümbruskonna inimestest teab, et Elvas on apteegiketil Apotheka neli apteegi müügikohta ning üks nendest on linna vanim – asutatud 117 aastat tagasi ning püsinud samas hoones juba 113 aastat. Sel rohupoel on täna kaasaegne nimi – firma Terve Pere Apteek OÜ Elva Apteek.
Mõttega, et see on asutus, kus töötab ümbruskonna elanike tervise baromeeter, ja sooviga seda seirata astus siinkirjutaja Elva vanima rohupoe perenaise Maire Eichelmanni kabinetiuksest sisse. Et rääkida, kuidas meie kollektiivse tervisega lood on.
Kõigepealt tuli tahtmine koos asjatundjaga määratleda, misasi see apteek üldse on. Kas lihtsalt pood, kus ei müüda toidukraami või pealisriideid, vaid ravimeid?
Perenaine täpsustab, et siin osutatakse apteegiteenust, mille üks osa on ravimite ja apteegikaupade müük. Külaline kipub protestima sõna teenus vastu, mis meenutab väga näiteks kingsepa pakutavat – uus konts alla ja kogu lugu. Saapameister ei vastuta selle eest, kui kaua remonditud jalanõu vastu peab. Aga inimese tervise suhtes on see justnagu kohatu. Perenaine pole milleski süüdi, teenus on muutunud juriidiliseks terminiks. Arstid armastavad samuti oma abi teenuseks kutsuda. Et oleks, mille külge hinnalipik kinnitada.
Jõuame ühele nõule, et apteek on koht, kus inimene saab väga olulist abi, millest sõltub teinekord lausa elu.
Seda aktsepteerib ka ravimi telereklaam, kus kirjas, et enne tarvitamist … ja siis pidage nõu arsti või apteekriga. Küsin Mairelt kohe, kas ravimitootja on proviisoritega selles ka kokku leppinud, et kui rohi ei sobi, peab aitama apteek ja ravimifirma ei vastuta millegi eest? Saan vastuseks, et ravimitootjatega on kontakt olemas. Nad korraldavad apteekritele ja arstidele koolitusi, et patsient saaks talle sobiva ravimi.
Kas see „..pidage nõu arsti või apteekriga“ võtab tõesti rohuvalmistajalt vastutuse ära? – Ei võta. Ravimi pakendis on patsiendi infoleht, kus on kirjas kogu teave ravimi õige tarvitamise jaoks. Meenutan, et olen neid lehti näinud igasuguseid, mõni vaata et ligi meeter pikk riba…
Räägime sellest, mis lettidel ja vitriinides on. Kunagi oli Venemaa kraam see kõige populaarsem. Sest oli odav ja ega tol ajal muud saada ei olnudki. Tõsi, viimati Peterburis käies ostsin nitroglütseriini ja sellest polnud tolku kõige vähematki. Ometi on see usk Vene rohukraami vastu veel mõneti säilinud. Ikka palutakse Venemaale minejat osta seda ja teist. Ravimitega kauplevad seal ka igasugused kioskid, mis peaks meid veelgi rohkem ravimi usaldusväärsuse teemal mõtlema panema.
Kas meie siin Eestis saame olla kindlad ravimi kvaliteedis tulgu need kust tahes? – Saame küll. Eesti ravimiturule jõudmiseks tuleb ravim eelnevalt registreerida Ravimiametis.
Järelikult Ravimiamet ka vastutab.
Maire tuleb korraks veel telereklaamide juurde tagasi: „Mulle need ei meeldi. Eriti kui lubatakse et seda ja seda rohtu võttes sünnib ime. Et jood ravimteed ja oled kohe terve. Haigusest paranemiseks on vaja aega ja puhkust. Jälgida tuleb arsti ettekirjutusi. Vastasel juhul võivad tulla tüsistused“.
Me satume väga tihti nn. stiihilise reklaami ohvriks. Naised suhtlevad omavahel ja juhtub, et kõneldakse ka rohtudest („Teate, nii kui ma seda rohtu võtsin, kadus valu kohe ära!“). Ruttabki kuulaja apteeki, ei osta täpselt sama rohtu. Ja muidugi lisab oma valikule kaalu juurde, teatades, et naabrinaist oli see väga aidanud. Maire: „Apteeker sellist juttu kuulda ei taha! Sellel inimesel on suure tõenäosusega hoopis teine haigus kui teil. Iga inimene on kordumatu ja ravimid mõjuvad neile erinevalt. Teie perearst teab teie haiguslugu ja oskab teile soovitada sobivat ravimit“. Et proviisor inimese haigusloole ligi ei pääse saab ta kliendi tervisehädast ettekujutuse üksnes inimese kirjelduse järgi. Nii, et mida täpsemalt te neile oma vaevusi seletate, seda paremat nõu te saate.
Läheme rohumüügi juurde tagasi. Rahaasju ei küsi, apteek on ikkagi äri. Ei räägi ka täpsest külastuste arvust. Maire ja tema kolleeg Elle kinnitavad, et on päevi, mil pole mahti ninagi nuusata (nagu on sel puhul kombeks öelda) või kerget einetki võtta.
Kes on rohupoe külastaja? Kas inimene, kelle näost on kohe näha, et tervis on kehv? Saan vastuseks, et nii kurb see pilt ka ei ole. Tulevad noored, kellele vastav ülesanne antud, tulevad kilkavad lapsed. Tuleb vanainimene, kel teadagi raske haigus, aga ta naeratab juba ukselt ja ütleb: „Küll on tore, et sa täna tööl oled!“. Ta on harjunud ühe kindla töötajaga suhtlema. On ka selliseid külastajaid, kes kohe leti manu ei kipugi. Eriti kui rahvast juhtub rohkem olema. Selline külastaja istub kanapee peale ja ootab kannatlikult, kuni apteekril tema jaoks rohkem aega on.
Kõik ei saa kanapeele istuda. Maire meenutab, et kord kostus tema kõrvu vastus kliendi saatja ettepaneku peale võtta diivanil istet: „Ma ei saa ehk pärast selle pehme pealt üles tõustud…“. Nüüd on offitsiinis eraldi tool ja laud. Selle taga saab ka vererõhku mõõta või kampaania raames erinevaid apteegikaupu tutvustada.
Nii et apteekriga peetakse üsna usinasti nõu? – Jah, külastajate seas on ka selliseid patsiente, kes arsti juurde ei lähegi. Seda tingituna erinevatest põhjustest. Muidugi on see väga halb, kuid inimene on miskipärast sellise otsuse enda jaoks teinud. Anname endast tema aitamiseks parima ja kui me tunneme, et probleem võib olla tõsisem, soovitame tal kindlasti pöörduda oma perearsti poole.
Kas on olemas ka nn. kaasaja Polkovniku lesed? – Täpipealt selliseid kliente ei ole. Aga on inimesi, kes uurivad internetist igasugust infot oma haiguse kohta, unustades ära, et sinna võib kirjutada kes tahes ja mida tahes. On skeptikuid, kes apteekri soovitusi lõpuni ei usu. Nad käivad kõik kohalikud apteegid läbi ja lähevad Tartussegi soovitusi küsima. Neid inimesi hukka mõista ei saa – nad on lihtsalt iseendaga natuke hädas.
Kuidas siis ikkagi apteegi kui ümbruskonna rahva tervisebaromeetriga lood on? – Mingi mõõtmisvõimalus, muidugi ülekantud mõttes, eksisteerib, kuid väga täpset riista selleks ei ole.
Haigused vahelduvad hooajati. Muide, tänavu suvel olid inimestel kallal tõved, mis muidu ikka talviti tulevad. Seekord juhtus see suure kuuma tõttu. Ravimite ostmise järgi on märgata, et inimesed hoolitsevad oma tervise eest rohkem kui aastaid tagasi. Küllap sagedasti haiguslehel olevat tööinimest leivaisa eriti kaua ei aktsepteeri.
Me vist päris klaariks ei saanudki, kas apteek on tervisepood või mitte? – Apteek ei ole kindlasti pood. See on tervishoiuasutus, seega ka konsultatsioonide koht ning siinset nõuannet tavapoe saalitöötaja omaga võrrelda ei saa.
Maire: „Apteek on lisaks tervishoiuasutusele ka suhtlemise koht. Ja sellega peab apteeker arvestama. Oma terviseprobleemidest rääkimine ja arutamine ise on samuti tervisele hea. Eriti üksi elava inimese puhul. Sageli leiame koos probleemidele häid lahendusi“.
Mida võiksime öelda neile, kel seesinane lehelugu siiamaani läbi loetud on? Maire: „Ärme muretse asjade pärast, mida me muuta saa. Muidu hakkavad need meid maha murdma. Õppigem nendega elama. Võtkem rohkem aega enda ja oma lähedaste jaoks. Siis oleme tervemad. Elu pole telereklaam, et võtad ravimi sisse või määrid peale ja kohe oled terve “.
Kalju Hook
