Suve otsa jahime kuumarekordeid. Paljud inimesed istuvad kuumuse eest peidus koduseinte vahel. Teleka seltsis.
Noor käib kolm korda päevas Verevis suplemas. Mõni ongi seal päevad läbi. Lepib putkas müüdava kalli jäätise ja talutavas hinnas sooja toiduga. Kui õhtul õhkava nahaga telksu ette prantsatab, ei esita programmi koostajale mingeid pretensioone. Kui küsiti, kas talle sobis üks juba enne jaanipäeva tekkinud ja üle kuu aja püsinud tühi (vabandust, kuni laupäevani põleva lõkkega) kanal, vastas noor väsinuna jah. Telia operaator kilkab, et lõke oli jube populaarne.
Põhiliselt rändab noor sotsiaalmeedia väljadel. Ja tal on palju muudki ajaviidet. Välismaised estraadivanad leiavad üles ka Eesti ja kodumaised viimase kui küla.
Kaheksa- kuni kaheteistaastased vaatavad rannavaheaegadel huviga setmendat korda vändatavaid Eesti vanu seebikaid. Rahulikult kannatavad ära reklaamiklipid, isegi Läniku-Aaslaidi dueti. Ja mäletavad, mida reklaamiti.
Keskealine on nooremad kolleegid kõige ilusamal ajal puhkusele saatnud ning rabab tööd teha.
Vabal ajal kastab palehigis koduaeda. Lustikummutit vaatab rohkem puhkepäevadel. Kritiseerimiseks pole tahtmist – tema arvates ühe inimlooma nurinast ei sõltu midagi. Nagu ka Riigikogu valimistel tema häälest.
Keskealist informeerib igal aastaajal kõigest sellest, mis raadios ja teles räägitud, tema suhtlemisaldis esivanem. Too on infokanaleid kuulanud ja vaadanud kogu päeva. Kui leht koju käib, siis lugenud ka.
Teeme kokkuvõtte
Peamine televaataja on vanem inimene, kellele pildi- ja helikast on suureks seltsiks, hoiab erksana ilmaelu suhtes ning annab võimaluse kogutud infotulv õhtul nooremateni viia.Teles aga valitseb SUVI.
ETV on tühjaks näidanud vist kõik vanade Eesti filmide riiulid (ei pannud tähele, kas karujahti Pärnumaal ka näidati või see alles tuleb?). Kristo Elias on pandud suure kuumaga paksus jopes ja raagus puude taustal vanu osooni-jutte rääkima. Anu Välbat pakutakse söögi alla ja söögi peale.
Kanal 2 tegijatepaar seikleb kümneid kordi lähedal ja kaugel ning üritab nalja teha. Soomes käiakse peredega – mängivad ja nalja teevad kõik.
TV 3 on tuntud oma kava aastaringse tagasihoidlikkusega ja sellega, et ilmast ei räägi sünoptikud, vaid poolpaljad plikad. Uudiseid loetakse kahe-kolmekesi ühelt ja samalt kanapeelt.
Tallinna TV levib üle kogu Eesti, aga saadete kvaliteet tasapisi halveneb. Tänavu suvel jõuti üle korrata vist kogu oma saadete tagasihoidlik arhiiv. Ja mitugi korda (näiteks „Teie arvamus palun“, „Ajurünnak“ ja rida poolkuusid Igoriga). Kordamata on jäetud vist veel mõned vanad „Otse kümnesse“ ja nende eeltulijad, mis vabu mõtteid jagasid.
Kui kõneoskust silmas pidada, siis viimases saatesarjas pole häid esinejaid kuigi sageli olnud. Eriti raske on kuulata Lõuna-Eestis tihti ringi liikuvat poliitikut ja üht Tallinna endist linnajuhti, kes mõlemad korralikult räägitud ei saa.
Telekavasse kuulub meil ka taevakanalite programm. Selles saab kliendi soovil muutusigi teha, kuid siis kerkib kohe ka tasu.
Huvitav, kas nooremad teavad, kuidas nõuka-ajal menuraamatuid müüdi? Poes tehti pakk, kuhu koos menukiga pisteti näiteks Brežnevi „Väike maa“, mõni Lenini brošüür ja/või NLKP kongressi materjalid. Viimased samuti brošüüridena. Kõike kokku kutsus rahvas Brežnevi pakikesteks. Poliitilise kirjanduse läbimüük oli suur ja rahvas justnagu poliitiliselt aktiivne.
Taevakanalite valik on täpselt samasugune. Videoprahiga segamini. Kümme aastat filmindusega tegelenuna julgen väita, et ka üldiselt on taevasaadete intellektuaalne ja esteetiline tase madal. Lühikese aja tagant kordub üks ja sama.
USA ja UK ajakirjandus on kahes lehes – Trumpi kiusajad ja suht erapooletud.
Meie väikeses Eestis peab telesõber vaatama ainult CNNi, mis üheski saates Trumpist mööda ei pääse. Ennast üliteadvateks pidavad telenäod räägivad õhinal sõna-sõnalt sellestki, millest USA ja Vene presidendid olevat Helsingis diskreetselt omavahel rääkinud. Ju ei märganud vaesekesed, et CNNi esindaja istus nende vahel.
Eesti operaatorid on peaaegu et sunduslikku teleprogrammi lülitanud ka räigelt šovinistliku venekeelse Ren TV. Näidatakse sentimentaalseid sarifilme ning hommikust õhtuni toimetavad ideoloogilised diversandid – Anna Tšapman, Igor Prokopenko ja Oleg Šiškin. Prokopenko esitab teksti omapärasel iniseval toonil, mis hägustab nii esitust kui selle sisu.
Diplomaadi tütar Chapman arreteeriti 2010.aastal USAs kui välisriigi agent ning saadeti Venemaale tagasi. Ju siis palju kurja ei teinud.
Prokopenko lõpetas Tveris suvorovlaste sõjakooli ja teenis õhukaitses. Tsiviilis pälvis Vene ajakirjanike antipreemia VRAL (Väljapaistva panuse eest libateadustesse, otsetõlkes VALETAS).
Oleg Šiškini puhul on Vene internet kidakeelne.
Kolmekesi hoitakse ülal kolme põhiteemat – täristatakse väsimatult relvi (kõik tahavad vaest Venemaad rünnata), kinnitatakse, et maailmalõpp on lähedal (see tuleb looduskatastroofi läbi, millest Venemaa pea ainukesena pääseb) ning teatatakse, et venelane on inimkonna kandev lavajõud. Oma riigi ajalugu tehakse usinasti ümber. Sküütide hauad on Kagu-Venes puha slaavlaste omad ja aarialasedki olid venelased, mitte sakslased. Riigi äärealade põlisrahvad on „kunagised kohalikud hõimud“.
Kummalisel kombel mahuvad selle videokraami vahele väga mõnusasti Eesti firmade reklaamklipid.
ETV+ edastab Eesti uudiseid kohati paremini kui ETV, seletades neid arusaadavamalt ja üsna lojaalselt lahti.
Ei soovi häirida telestaaride suvist elujärge, kuid tele-, eriti ETV korraldajatele tuleb kindlasti südamele panna, et suvel riigi kõige efektiivsemate ja kiiremate infokanalite vanakraamipoeks muutmine ning nende suhtes ka vastava hoiaku kujundamine ei ole pehmelt öeldes korrektne.
Kalju Hook
