Nagu igas sootsiumis, on ka Elva kogukonnas ette tulnud tõuse ja mõõnu. Kindlasti on tähtsateks tõusudeks olnud jaamaküla saamine aleviks ja alevi saamine linnaks. Sest mõlema sündmuse nimel on Elva rahvas oma asumi heaks palju vaeva näinud. 1.juulil 1923 anti Elva jaamaasulale alevi õigused.
Et kergitada eesriiet, kuidas kõik juhtus, kutsume appi sündmuse kaasaegse, Elva oma kirjaniku Jaan Kärneri. Õigemini tema kirjapandu.
Niipalju, kui temast rääkinud ja kirjutanud on , ei saadud Jaanist iial pilti kui ehtsast kirjanikust. Ta ei olnud boheemlane, tema hoiak oli tõsine ja kaalutlev, jutt asjalik. Ainult kui see pedant midagi kirja pani, jooksid read vasakult paremale suure kallakuga alla.
Parimaks tunnistuseks Kärneri asjalikkusele oli alevivalitsuselt saadud austav ülesanne – koostada ajalooline ülevaade Elva tekkest, arengust ja tema elanike käekäigust.
1931.aastal sai Jaani tehtud ülevaatest raamat „Elva minevikus ja olevikus. Ajalooline, maateaduslik ja tulunduslik kirjeldus“.
Kuidas siis 95 aastat tagasi siinne maalapp välja nägi?
Kärneri tehtud ülevaates on kirjas:
„Tänapäevani on säilinud kolm tugevamat ehitist, mis olid olemas juba ammu: hobupostijaama-, Uderna kõrtsi- ja Piilbergi värskelt valminud kauplusehoone. Kõik Riia maantee ääres, umbes veerandkilomeetrise vahemaaga. Neile lisaks võiks veel nimetada kellegi Wingi hurtsikut, mis oli püstitatud jõe äärde, Kraavi talu lähedusse, praeguse Piiri tänava rajooni…
Asustus algas, nagu näitavad minu kogutud andmed, praeguse alevi maa-ala äärtest ja siirdus säält alles pikkamisi vaksali rajooni ja viimasest omakorda alevi tõelisse keskmesse“.
Üks väike agul juba kandiski alevi nime. Kärner: „Moonuse talu aladele oli juba läinud sajandi viimsel kümnel kerkinud üksikuid „priipahku inimeste“ elamuid, mille arv uue sajandi alguseks tõusis kaugelt üle kümne (Voore, Lauri, Suntsi, Karu, Ilbu, Seere, Reinholdi, Mäelooga jt. majad). Asudes kobarana, need moodustasid terve iseseisva aguli, mida kurjad keeled hiljemini hakkasid kutsuma Jeruusalemma aleviks.
Läbi aegade on asumeid tuntuks teinud ikka kaubitsejad ja käsitöölised. Kärner: „Tartu pool otsas olid esimesiks ehitajaiks sajandite vahetusel kaupmehed Kolberg ja Levoll. Levolli maja asus enne vaksali ees, vastu Sturmi maja (Sturmi maja kohal asub endine muuseumihoone, praegune kortermaja – K.H.), aga see põles kaks korda maha“.
„Umbes samal ajal Kolbergiga ehitas tema vastu oma maja Vornik, pisut hiljemini samale tänavale – Pihlik, pagar Metski, lihunik Metsalind ja vast mõni teinegi.
Praegusel Tööstuse tänaval oli juba enne 1900.aastat oma maja püstitanud keegi Anderson (ta nahaparkali sugulane ei olnud – K.H.), keda rahvasuu hüüdis Põrgu-Kaarliks. Koidu tänavale, Kraavi talu metsaservale, olid üksteise järele rajanud oma kodud Beek, Aidak, Paal ja Sild.
Idas, Otepää teel alevi piiri ääres, asus esimene „mats“ (Tuhkur) jällegi talumaale ja tema naabrusse ehitas varsti koguni selline „saks“ kui dr.Kengsepp“.
„Elva jaama läheduses seisab Bokovnevi maja, Väikejärve ääres Mondsoni maja, selle vastas üle tee Jekimovi maja ja ida poole raudteed sama Jekimovi teine maja“ .
„Praeguses süda-Elvas, Kesk tänava rajoonis, elab oma majas esimene „alamast soost“ asunik – endine Mäe-Arbi rentnik Paurson. Tema elamu järele on kerkinud üle tee Valtri ja Mälkovi majad“.
Ärimehed loovad töökohti
Kuus aastat tagasi põhitegevuse lõpetanud Uderna kõrtsi juurde olid oma majad-töökojad ehitanud nahatöötlejad Andersonid ja Tibbod, samuti Blankenid ning mitmed teised ettevõtjad. Just 1923.aastal alustasid nad Tuletõrjemaja juurest sinna ka turu ehk laadaplatsi ületoomist. Turuala lõunapoolseks tähiseks lasi Anderson istutada lehiseallee, pannes aluse Puiestee tänavale.
Elva Majandusühisuse ehk tarbijate ühistu eeltulija esimene kauplus avati Paruski majas 31.jaanuaril 1922.
Elva ettevõtlusse olid jõudnud juba mitmed säravad nimed. Neid on üles lugenud raamatu „Suvituslinn Elva“ autorid (lk.24) – Abel, Austa, Bergen, Blanken, Grünberg, Huoponen, Kamdron, Kolberg, Kriisa, Kupp, Margus, Orlo (Orlovski), Parts, Reinhold, Rätsep, Sepp, Simonson, Soonberg, Tammin, Tombach, Uibo, Ungerson, Vahlberg. Neid oli rohkemgi.
Juba eksisteeris Kesk tänaval uhke hotell-võõrastemaja „Elwa“
Asi kisub linna poole.
Juba olidki tekkinud Elva esimesed tänavad – Pikk, Tööstuse, Koidu, Õuna ja Pärna .
1908.aastast alates oli olemas asumi peatee – Kesk tänav ehk Elva raudteejaama ning Uderna kõrtsi ühendav kivitee, täpselt 1 kilomeeter pikk.
Turule lisaks tegutsesid veel mitu asutust, mis lausa linnale sobiks. Redlich pidas apteeki. Jüri Antoni majas oli avatud postijaoskond. 5.märtsil 1922 asutatud Elva Haridusselts võttis otsuse avada asula esimese raamatukogu.
Juba kümme aastat tegutses Elvas, üle-raudtee piirkonnas Vasara majas oma algkool. 1922.aastast alates hakati kooliks ümber ehitama vana postijaama.
Ja alates 1911.aastast eksisteeris meie mitte-linnas esimene linnaosa – professorite oma Verevi järve ääres.
Suur üllatus!
Elva asula elanikkond oli tsaariajal ja iseseisvusaja alguseski administratiivselt laiali kistud. Keegi pidi minema asju ajama Uderna, keegi Meeri ja keegi Konguta vallamajja. Agaramad kippusid sinna ka vallavolikogude liikmeteks.
Esimestena hakkasid protestima Uderna omad. Neile jaamaküla uhked asukad, sellised poollinnlased, kes maaelu tundmata igale poole oma nina toppisid, ei meeldinud. Saadeti kaebekiri Siseministeeriumile nõudmisega Elva omad valla koosseisust välja arvata. Väga ruttu tuli Tartu Maavalitsuselt ettepanek teha elvalaste hulgas küsitlus, kas ehk soovitakse iseseisvat omavalitsust. Saadi jah-vastus ja kohe kuulutatigi välja Elva alev.
Elva kogukonna eestvedajad ei oodanud asjade lahendamist nii kiiresti ja just selleks ajaks. Tuli kiiruga valida volikogu ja alevi tegevjuhid. Volikogu liikmete arvu unustati piirata. Sinna kuulusid esimese hooga kõik, kes hääli said – 32 tegelast! Sama aasta lõpul tehti uued valimised, ja volikokku said 12 meest.
12.juulil 1923 võeti vastu volikogu kodukord ja alevi teise poolaasta eelarve. Tulud plaaniti saada trahterimaksust ja kulutada otsustati need põhiliselt kooli ülalpidamiseks.
Ka raekojale polnud keegi aegsasti mõelnud. Elva sai mõneks ajaks hulkuva volikogu. Käidi koos küll koolihoones, küll Tuletõrjemajas. Siis üüriti mõneks ajaks korter Kesk tänaval.
Lõpuks rentis Maavalitsus alevi raekojaks Uderna kõrtsihoone.
Alevivalitsus võeti palgale. Palgalehele kanti alevivanem, abivanem, käskjalg, metsavaht, turukubjas ja kooliteenija.
Alevi juhtkonna üheks esmasammuks sai Meeri mõisniku üheteistkümne suvemaja võõrandamine praegusel Kalda tänaval alevi kasuks.
Nii siis juhtuski, et Elva jaamaasula, kus 1922.aastal, nagu Jaan Kärner oma teoses „Elva minevikus ja olevikus“ teada annab, oli rahvaloenduse andmetel 1262 püsielanikku, neist 1175 eestlast, 55 venelast, 12 sakslast ja 20 muukeelset isikut, sai 95 aastat tagasi Eesti uueks aleviks.
Kalju Hook
