Pomm oli verbaalne, purustusi ei tekitanud ja inimestele viga ei teinud. Eelmisel nädalal avaldasid sotsiaalteadlane Kristina Tõnisson, kolledžidirektor Kristiina Kallas, Küllike Saar Tartu ülikooli Kliinikumist, AS Nortal tegevjuht Priit Alamäe ja Indrek Nuume LHVst manifesti „Eesti 200“.
Viis tarka inimest tõid oma mõtted välja ja esitasid pöördumise k õ i g i l e Eesti inimestele. Me ei saa öelda, et, vabandage, me oleme Elvast ja meid see manifest ei koti.
Vaadeldav kirjatöö on saanud nimeks „Eesti 200“.Sisus toodud märgilised numbrid nii kaugele ei ulatu. On toodud kaks ajalist künnist – aastal 2025 on meil tööealisi väidetavalt 45 000 inimest vähem ja 2040.aastal on 125 000 elanikku vähem. Kuhu nad kaovad, pole öeldud.
Manifesti koostajad kinnitavad, et „Eesti ees seisvad probleemid on suuremad kui praegu tahetakse tunnistada. Nende ületamiseks peame suutma langetada keerulisi otsuseid tervishoiu ja hariduse valdkonnas ning vajadusel ümber kujundama senise riigikorralduse“.
Sellega, et „tänane riigikorraldus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused, kooli ja transpordikorralduse süsteem on ennast ammendanud“, tuleb kindlasti nõustuda. Riigikorralduse osas ei saa me ise valida isegi võimutut presidenti, muud riigijuhid määratakse erakondade tagatubades, topeldatakse ministrikohti, usalduse kaotanud tegelast valitavast organist tagasi kutsuda ei saa. Riigi eesotsas on juba „juurdunud“ alaliselt riiklikel ametikohtadel istuvad isikud ja koguni pidevalt valitsevad dünastiad. On kombeks poliitilist ja inimlikku vastutust suurte apsude eest mitte võtta. Pigem oodata suunamist mõnda Euroliidu sinekuuri.
Manifesti autorid pakuvad asja parandamiseks kuut strateegilist eesmärki.
Esimene, sissejuhatav, on selline, et „kõikjal Eestis peavad olema kättesaadavad põhiteenused – riik peab tagama ühtlase kvaliteediga hariduse, sotsiaalteenused ja transpordi korraldamise igas Eestimaa nurgas“.
Avaldajad käivad lahendina välja personaalse e-riigi, mis on iga kell ja kõikjal kättesaadav. Siis ei pea kodanikud abi saamiseks pidevalt ekslema ametiasutuste rägastikus. Ühele väga tõsisele probleemile on jäetud viitamata – nagu praegu ajakirjanduses, võidakse persoon ehk kodanik jätta lihtviisil mingist asjast informeerimata. Interneti haprusest rääkimata.
Riigijuhtimise osas laidetakse asutusekeskset valitsemist. Järgmisel sajal aastal olevat mõistlik see osaliselt asendada väljakutsepõhise juhtimisega. Lihtinimesele jääb mõte uduseks. Nagu ka see, et järgmistes valitsustes võiks luua piiratud ametiajaga konkreetsete reformide ministrid koos oma meeskonna ja ressurssidega. Asutusekeskse juhtimise all mõeldakse vist valitsemist läbi ministeeriumite, kuid neid juhivad ju tegelikult ametnikud eesotsas kantsleritega. Ja jäävadki juhtima, kui minister ei jaga valdkonna asjadest muhvigi.
Märkimata on jäetud, et riigi ülalpidamine on kodanikule väga kalliks läinud. Siim Kallas avastas omal ajal, et ka iga viimane kui vanur teeb käivet ja peab valitsejatele selle eest maksu maksma. Riikliku juhtmemonopoli kehtestatud traadimaks lohutab vaid sellega, et igapäevast leiba ostes ei nõuta meilt veel leivaauto kinnimaksmist.
Majanduse osas nendivad manifesti autorid, et neile on oluline „ettevõtlusvabadus, sest konkurents on edasiviiv jõud“. Õigesti arvavad nad ka seda, et Eesti riigi ja heaolu jätkuvaks kasvamiseks on vaja rohkem töötavaid inimesi. Palgavaesusest pole sõnagi.
Edasi tuleb midagi eelnevaga seostamatut: „Selleks peame igal võimalikul moel kaasa aitama sellele, et tugevad Eesti ettevõtted muutuksid rahvusvahelisemaks ja suurendaks meie ühiselt jagatud jõukust kõikjal maailmas“. Millist jõukust meie kääbusriik jagaks? Pangad juba on meil nii rahvusvahelised, et kogu tulu veetakse välja. Võib vaielda ka postulaadi üle, et: „Sama oluline on, et lisaks Eesti inimestele töötaks meie majanduse heaks võimalikult palju tublisid inimesi ka teistes riikides“. Makse nad hakkavad maksma ju teistes riikides!
Edasi: „Me peame arendama oma ettevõtlus-, haridus-, õiguskeskkonda ja taristut moel, mis meelitaks siia ambitsioonikaid ettevõtteid“. Ei nad naljalt tule, enne kui Vanake Hottabõtš Venemaa meist ohutusse kaugusse viib.
Tervise alal pakuvad avaldajad järgmist: „.. luua individuaalseid vajadusi arvestav ühtne toetuste ja tugiteenuste süsteem. Inimese vastutust omaenda tervisekäitumise eest tuleb premeerida. Haiguste ravi ja „haigekassapõhine“ lähenemine tuleks asendada tervislike eluviiside ja “tervisefondipõhise“ mõtlemisega“. Haigekassapõhine meditsiin kopeeriti maha Rootsilt, kus kohe pärast seda tunnistati see praagiks ja mindi üle nn. rahvameditsiinile. Üks aps aga ei tohiks kurvastada. Mindagu välisriikidesse ja uuritagu, kus kõige paremini vastav ala toimib.
Hariduse osas on manifestantide otsus karm: „Aeg on küps ühtse Eesti koolimudeli loomiseks, kus õpivad koos eesti, vene ja teiste emakeeltega lapsed. Peame oma lapsi ette valmistama selleks, et tulevikus toimub töö rahvusvahelistes meeskondades ja mitmekeelses keskkonnas“.
Ja mis keeles ikkagi õpitakse? Autorid prognoosivad Eestile rahvuste segasummasuvilat. Kui maailmas vähegi ringi vaadata, näeb selgesti, et rahvad igatsevad ühtse rahvuskeelega oma rahvusriike. Eriti need, kel alles avanes võimalus taas omariiklust arendada ja seda oma hinges tunda. Ega`s muidu ka meil EKRE maine kasva! Ajaloo käik näitab, et rahvuste rosolje peidab endas konflikte, mida mõni suurriik iga hetk ära kasutada saab. Kas jääme ootama, millal ka siin keegi „meie Ferdinandi“ ära tapab?
Looduskeskkonna teemal on sätestatud, et „Eesti loodusvarade kasutamine peab olema võimalikult suurt lisandväärtust loov ja keskkonda minimaalselt koormav. Rõhk peaks olema ökoloogilisele tasakaalule tugineval põllumajandusel, elurikkuse soosimisel ja Eesti metsade väärtustamisel. Eesti saab olla ainult roheline“. Absoluutselt nõus, kuigi palju on juba ka maha magatud. Ressurss raisatud ja selle taastumiseks kulub tõesti sajand.
Oma kirja viimastes ridades kuulutavad manifesti autorid, et Eesti vajab uut poliitilist liikumist. Ei vaidle vastu. Kuid liikumine või erakond on vaid vorm. Kuni meil ei ilmu välja sünnijärgsed, vastutust kanda võtvad liidrid, jäädaksegi vormi peal liugu laskma, ühed ja samad tegelased ees. Tõelise liidri puhul võib talle ka rohkem voli anda, sest riigiasjades on teinekord vaja väga kiireid otsuseid. Võtke Eesti Vabariigi Põhiseadus ja uurige välja, kui ruttu me saame kallaletunginud vaenlase vastu juriidiliselt ja organiseeritult üles astuda. Vast umbes kolmandal päeval! Tema on samal ajal juba mitu päeva Lätis.
Tahaks tänada meie viisikut tubli ajutöö eest. Nüüd ootaks lisaks probleemide loetelule ka selgeid vastuseid, mis on halvasti ja mida tuleb muuta, ning k u i d a s konkreetselt seda teha. Mida konkreetsemalt, seda parem.
Kalju Hook
