Elu sunnib asju üle kontrollima. Palun Leelo Suidti anda intervjuu ja rõhutan, et tema on usutluses vallavolikogu kultuurikomisjoni juhi rollis. Minu suureks üllatuseks teatab Leelo, kes on aastakümneid vedanud Elva kultuurielu, et ta on hoopis hariduskomisjoni juht!
Mis siis ikka, õpetajate laps ning ise õpetaja ametit pidanud ja pidav inimene – just hariduses on praegu terve rida tõsiseid probleeme. Nii riigis tervikuna, kui ka Elva vallas. Meie vestluse lõpus ütleb Leelo Suidt, et haridus ja sotsiaal on täna kõige keerulisemad ja kallimad valdkonnad iga haldusüksuse elus.
Kõigepealt täpsustame koos, et Elva vallas on kaheksa kooli. Juhtus nii, et koos osaga Aakre vallast tuli Rõngu valla ja nüüd Elva valla koosseisu ka Aakre algkool-lasteaed.
Kõige auväärsem on neist muidugi Rannu oma – see veel Rootsi-aegne! Rannus hakati haridust andma aastast 1689.
Võtan üles esimese teema. Endiste valdade ühinemislepingus on säte, et olemasolevaid koole uues vallas kinni ei panda ja laste vedu bussidega jätkub. Koolibussid olid igas endises vallas ja teevad nüüdki oma tööd.
Koolivõrgu kohta nendib Leelo Suidt, et kohe kindlasti ei hakata käigupealt mõnda kooli kinni panema. Kuigi elu ise võib mõne aja möödudes sundida tegema korrektiive.
Järgmisena ärgitan arutlust teemal, et koolikorraldus on Eestis nii sagedases muutumises, et kui peres on mitu last, siis kindlapeale õpib iga laps justnagu hoopis teistsuguses koolis – nii palju ja nii tihti muudetakse kooliga seonduvat. Üldhariduses tehakse aina rohkem eksperimente.
Üks nendest, kui olen õigesti aru saanud, on nn. kujundav hindamine. Väikestele õppuritele hindeid ei panda, nende õpiedu aga hinnatakse ikkagi – õpetajapoolse pikema kirjaliku ülestähendusega.
Leelo Suidt: „See praktika võtab hoogu. Erinevates koolides erinevate kooli astmeteni .Ja eks sellel on nii positiivseid kui negatiivseid külgi.
Meenutan, et nõuka-aja lõpu poole asuti moodustama eriklasse, et tutvustada õpilastele mõnd eriala põhjalikumalt. Et paremini valmistada noori ette reaalseks eluks. Elva koolis on eriklasse olnud oma tugev tosin.
Leelo Suidt: „Praegu on rõhk pandud ettevõtlikkusele ja üldõppele. Elva gümnaasiumis on kolm üldisemat suunda – reaal-, humanitaar- ja kodanikukaitse suund. Tänapäeva õppekavades kehtib põhimõte, et igat õppeainet tuleb rohkem seostada reaalse eluga või siis reaalset elu iga õppeainega“. Seda nimetatakse üldõppeks.
Olen kuulnud, et tänastel 20-30-aastastel on meie kandis olnud kooli ajal peamine soov kodulinnast võimalikult ruttu minema saada.
Uurin, kuidas on lood täna. Saan vastuseks, et tung Elva gümnaasiumisse edasi õppima on vähenenud. Osalt on see tingitud asjaolust, et pärast põhikooli hakatakse Tartusse sõitma – minnakse edasi mõnda Tartu gümnaasiumisse. Ka seal, nagu Tallinnaski, asuvad siitkandi eliitkoolid ja kindlasti erisuundadega. Elva koolis on tulemas aga põnevaid valikaineid, mis täiustavad õppesuundi ning loodan, et see jätab noori enam meie valda. Tegelikult juba praegu on õpilasi üle valla Elva kooli tulnud ja õpilaskodu võimalused(korterid) seda ka soodustavad. Lisaks on vallal nüüd mitmeid busse, mida saab võimalusel rakendada. Tugevaid ja eripalgelisi suundi on ka Puhja, Rõngu, Rannu põhikoolis ja Konguta, Palupera algkoolis. Ja siis on meil veel väikesed Aakre ja Valguta
Hariduskomisjoni esinaise arvamist mööda on praegu paljudel noortel pigem lihtsalt soov tutvuda maailmaga ja kodust kaugemale saada, kasutada vaba liikumist üle Euroliidu liikmesriikide piiri.
Jõuame jutuga probleemini, mis on seotud valitsuse sooviga, et puuetega lapsed tuuakse erikoolidest üle või asuks kohe õppima üldhariduskooli.
Oleme Elva Elus seda teemat puudutanud ja asjakohaseid arvamusi avaldanud. Mis on kõik negatiivsed.
Ka minu kaasvestleja nõustub, et sellega tekitatakse väga palju probleeme.
Juba praegu on koolides palju HEV- (haridusalaste erivajadustega) lapsi. Neile kulub keskmiselt kolm korda rohkem õpetaja jõupingutusi ja muud potentsiaali, kui tavalastele. Õpetajatel on vaja oskuslikku metoodikat, et tegeleda tunnis nii erivajadustega nõrgemate lastega kui erivajadustega andekate lastega ja siis veel lihtsalt tublide õppuritega,
Kõik haridusasutused vajavad nii tugiisikuid, tugispetsialiste kui abiõpetajaid üha enam.. täpsustab Leelo Suidt. Ja lisab: „Probleemi lahendamiseks on vaja kõigepealt vajalikke tugispetsialiste, samuti õpetajaid vastava ettevalmistusega ja tagatipuks vajab haridusasutus selleks ka raha. Suur küsimus ongi, kuidas vald suudab garanteerida tugispetsialistide, tugiisikute, abiõpetajate tööd algaval eelarveaastal“.
Meie lehes on ilmunud tõsist kriitikat ka toitlustamise kohta vallakeskuse lasteaedades ja koolides. Kuidas praegu olukord on?
Leelo Suidt: „Tegelengi praegu kahe asjaga – komplekteerin oma komisjoni, kuhu hakkab kuuluma 13 inimest, ja tutvun olukorraga lasteaedades. Elvast on toitlustamise osas avaldusi olnud Õnneseenest ja Järve lasteaiast“.
Aga koolidest?
Leelo Suidt: „ Nädal tagasi pidasime gümnaasiumi hoolekogu istungit. Kohal olid lastevanemate, õpilaste, terviseametnike ja ka toitlustusfirma esindajad. Mitte ühtki kaebust ei esitatud! Mina üksi olingi kriitikanoolte lennutaja.
Loomisel on vallavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond. Peagi kuulutatakse välja konkurss osakonna juhataja ja spetsialistide leidmiseks. Nende peale jääbki murekohtade lahendamine. Meie komisjon hoiab samuti probleeme kontrolli all.“.
Kuidas õpetajad taluvad seda pidevat uuenduste ja probleemide tulva? Väidetavalt nooremad otsivad muud tööd.
Leelo Suidt: „Õpetaja olla ei ole praegu kahjuks prestiižne. Selles ongi põhiprobleem. Keskmine palk – 1150 eurot (1.jaanuarist) – pole just eriti suur motivatsioon. Ja kolmas murekoht on see, et osa lapsevanemad leiavad üha enam, et lapsi õpetab ja kasvatab lasteaed ja kool ning kodu roll on väike.
Kui kodu inimese kujundamisele kaasa ei aita, jääb kooli (lasteaia) töö paratamatult poolikuks. Tunnetan, et meie valla haridusasutuste personal on kogenenud ja võimekas. Kindlasti on vaja enam ka koostööd ja ei tohi unustada seda, et õpilane peab ise õppida t a h t m a.
Hiljuti lugesin reas lääneriikides sisse viidud praktikast, et kooliõpetaja saab teatud tööaastate järel ühe tasulise vaba aasta. See aitab tal end rahulikult täiendada, aga ka närvikava kosutada“.
Teab, kas seal sama rahutu ja muutlik see koolielu üldse ongi. Aga olen kuulnud sealsamas Läänes poolhuumoriga välja öeldud tõdemust, et igas korralikus riigis on kõige konservatiivsemad raudtee, kool ja kroonu. Et neid valdkondi ei tohi liigselt raputada.
Küsitles Kalju Hook
