100 aastat tagasi. Kuidas sakslasi kutsuti siia lina kasvatama.
Keskaja lõpu poole tekkis saksi kirikuisadel ja läänimeestel idee kutsuda Liivimaale, sealhulgas ka meie tänase valla alale kubjasteks, opmaniteks, aidameesteks ja teistessegi mõisaametitesse sakslasi tolleaegsetest Saksa kuurvürstiriikidest.
Neid tuligi. Aga mitte kauaks. Siinne mõdu ja õlletegu ning kaunid eesti tüdrukud tegid väga ruttu mõisavõimu karmid kandjad lodevateks elunautijateks. Nad saadeti häbiga tagasi vaterlandi, sest selgus, et kohalikud kupjad on põlisrahva selgade nüpeldamise alal tüki hakkajamad. Möödus ligi 500 aastat ja ajalugu kippus korduma.
Allpooltoodu paremaks mõistmiseks meenutame, et kuigi Venemaa Ajutine Valitsus oli Liivi- ja Eestimaa üheks kubermanguks kuulutanud, lõi Saksa okupatsioonivõim 1918.aastal need alad uuesti lahku ning võttis kasutusele nimetused Liivimaa, Eestimaa, Kuramaa ja Leedumaa kubermangud. Meie siin oma tänase Elva vallaga olime Liivimaa kubermangu põhjaosa.
Niisiis, märtsiks 1918 olid Saksa väed Baltimaad enda alla võtnud. Eriti kurja ei tehtud, pigem muudeti olukord talutavamaks võrreldes demoraliseerunud Vene vägede käitumisega. Nuta või naera, aga faktid jäävad faktideks. 23.märtsil 1918 tunnistas Saksamaa (loe: okupatsioonivõim) esimesena Leedu riiklikku iseseisvust ja Landeswerist sai suures osas Läti „rippumatu“ riigi kaitsevägi.
Ainult meie, eestlased, kääritasime ikka edasi oma sajanditevanust vimma sakslaste vastu. Näiteks ei saanudki sakslased 1918.aastal Elvas Pargi tänaval oma kiriku ehitamist takistusteta jätkata. Kaks aastat hiljem panid kiriku püsti eestlased ja muidugi juba eesti kirikuna.
Nagu iga vallutaja, nii ka toonane arvas ise ja lasi teistelgi arvata, et tema võim jääb Baltimaades alatiseks. 1918.aasta ühes märtsikuu numbris püüdis Postimees ka maarahvale teatavaks teha, kui vägevad plaanid parunite rahvuskaaslastel siinkandis on.
Tõlgiti ära artikkel, mis oli ilmunud ajalehes Leipziger Abendzeitung:
„Eestimaal on asumise-maad olemas suuremal hulgal kui praegustes Saksa piirides. Niihästi Wenemaalt väljaaetud Saksa talupojad kui ka kolonistid Saksa maaosadest, kus rahvast tihedamini asub, wõiwad siia jäädavalt elama asuda… Eestimaa on kliima ja maapinna omaduse poolest nagu waenelaps Balti kolme kubermangu seas. Ta on aga siiski suurema viljakusega kui Liivimaa ja looduse poolt rikkam kui Kuramaa. Wene walitsus seisis külgesündinud waenulikkusega Saksa juhtiva waimu wastu mitmel puhul päevakorrale tõusnud raudteede projektide asjus, ja kohalikud elanikud ei awaldanud tarwilikke nõudeid.
Saksa juhtimisel muutub asi peagi teiseks. Nisu wõib küll waewalt Kuramaast kaugemale kasvatada. Sellewastu on aga rukkid ja kaerad, iseäranis odrad ja kartulid kõige paremas hääduses ja suurel hulgal oodata. Saksamaa linatööstusel on palju rohkem linu tarvis, kui ta oma maalt saada wõib. Puuduwat osa wõikski wäga hästi Balti- ja Leedumaa anda. Niiske merekliima teeb Baltimaal kõrgewäärtuselise lina saamise wõimalikuks ja just Põhja-Liivimaa on rikas linamaa“.
Tõlge on võetud ajakirja Imeline Ajalugu märtsikuu numbrist.
Kalju Hook
