Kui elvalasele öelda Marek Naaris, siis leidub kindlasti neid, kes õlgu kehitavad, kuid iga viieteistkümnes elvalane tõmbab kohe paralleeli jalgpalliklubiga FC Elva.
Augustis tähistas Marek kolmekümne kuuendat eluaastat. Oli see hästi ajastatud või juhuse tahe, aga napid nädalad enne tähtpäeva avas klubi täismõõtmetes kunstmuruväljaku, mille kallal sai tehtud hulk tööd ja nähtud omajagu vaeva ning mis oli justkui sünnipäevakingitus. Nii mõnigi meist võtaks ehk hetkeks pausi, et tulemust nautida, kuid jalgpalliklubi tegevjuht on juba mõtetega tulevikus: kuidas treeningtingimusi parandada, kui jalgpalli tulevases Elva vallas ja Lõuna-Eestis edasi viia?
Marek, kuidas sattusid spordi juurde?
Minu mäletamist mööda suunati mind lapsepõlves kergejõustikutrenni, sest vanaema oli sellega väga kõrgel tasemel tegelenud ja kuidagi mind igasuguste lastespordi tegevuste juurde sokutati.
Kas ja milliste spordialadega oled tegelenud?
Alustasingi kergejõustikuga, mul olid küllaltki head sprinterlikud võimed ja üks lemmikuid oli kaugushüpe. Mäletan, et mõni võit sai maakonnas võetud, kaugushüppevõit on siiani eriti hästi meeles. Olin siis 12-aastane ja tulin Viljandi maakonna meistriks D-klassis, hüppe pikkuseks 4,40 cm, mis oli teiste hüpetest ligi 40 cm pikem. Oli uhke tunne. Kergejõustiku vahele tegelesin aasta aega judoga, kus olid väga head ja rasked trennid. Isa viis mind kaks-kolm korda nädalas Viljandisse – ligi 30 km üks ots meie kodukohast, ja tagantjärele tuleb talle selle eest väga tänulik olla.
Juba siis soovisin tegeleda jalgpalliga rohkem kui millegi muuga. Lastega mängisime iga päev peale kooli hoovijalkat, kus puudusid põhimõtteliselt reeglid, ja see on meist kasvatanud ka armutud võitlejad (kõik jalgpalliga seotud inimesed teavad, kui raske on mängida FC Tarvastuga), me oleme platsil ebameeldivad lõvid vastaste ja ka ise enda jaoks.
Ühel päeval otsustasime kuttidega, et meil on vaja treenerit, ja teadsime, et külas elab üks grusiin (Zurab Kvaratshelija). Läksime kambaga tema ukse taha ja ütlesime, et tahaksime teda endale treeneriks. Minu mäletamist mööda vastast ta kohe jah.
Millal ja kuidas jõudsid FC Elvasse?
FC Elvasse aitas mind suuresti Veiko Haan, kes ülikooli ajal andis jalgpalli eriala tundi. Veiko märkas mind ja kutsus kohe Tartu JK Merkuuri ridadesse, millega nad olid tõusnud järgmiseks hooajaks tagasi esiliigasse. Sealt meie tutvus kasvas ja tänu sellele sain väga heaks sõbraks Janek Heimiga, kes tegi otsustava kõne ja mind Elvasse kutsus. See oli 2004. aasta jaanuari lõpus ja kuna mul oli just Viljandi JK Tulevikuga mängijaleping lõppenud, võtsin väljakutse vastu. Nii noore ja rohelisena alustasin ning alguses oli Veiko minu mentor.
Mis on olnud senises töös peamised väljakutsed?
Algusest peale on olnud kõige põhilisem ehitada jalgpallikultuuri, õpetada inimesi hindama seda, mis meil on, ning püüelda alati parema Elva ja FC Elva suunas. See, mis täna on iseenesest mõistetav, ei olnud kümme aastat tagasi võimalik. Nagu 24 aastat tagasi, kui me ise otsisime lahendusi, et saada jalgpallitrenni, otsime nüüd iga päev lahendusi, kuidas edendada jalgpalli Elvas ja Eestis. Mul on väga vedanud, et olen sattunud FC Elvasse, kohta, kus me ei karda unistada ja oma unistuste nimel vaeva näha. Kõik hullud ideed oleme Are Altraja ja Margus Ivaskiga siiani ellu viinud.
Mis on senise tegevuse juures kõige rohkem rõõmu toonud?
Kõige suurem rõõm on see, kui näed enda ümber inimesi, kellele FC Elva korda läheb, ning suudad neid inspireerida, kaasata ja tunnustada. Minu jaoks on tunnustamine kõige tähtsam ja rõõmupakkuvam tegevus. Hea meel on loomulikult vastvalminud väljaku üle, mis annab meie treeneritele võimaluse teha paremat tööd noortega, see on meie teine kodu. Lastele rohkem kui kodu, nemad veedavad seal suurema osa oma päevast.
Kirjelda oma igapäevatööd ehk milliseid küsimusi jalgpalliklubi töös päevast päeva lahendada tuleb?
Kuna teen tegevjuhi ja treeneri tööd paralleelselt, siis tegelikult on kõige raskem leida tasakaalu. Juhina on vaja väga palju liikuda, treenerina olla statsionaarsem. Enamasti panen pühapäeval paika järgmise nädala treeningplaani, millest sõltuvalt saan teha kohtumisi, vaadata üle finantsasju, valmistuda üritusteks jne. Hästi palju on suhtlust eri osalistega, kõik oleneb sellest, milline projekt parasjagu käsil on. Põhirõhk tegevjuhina kulub struktuuride loomisele ja nende koostöö edendamisele, sest kõik struktuurüksused peavad teadma, mis toimub teistes üksustes. Meie tööle on parim hinnang esinduse kodumängud, mille heaks töötab tavaliselt 15–20 inimest.
Millised on Elva FC eesmärgid?
Need on kirjeldatud ka klubi kodulehel, aga peamine eesmärk on tegutseda parema ja sportlikuma Elva ja Lõuna-Eesti nimel ning olla hea partner kohalikele omavalitsustele, lasteaedadele-koolidele, ettevõtjatele ja liikmetele. Järgmisel aastal soovime Elva gümnaasiumi ja Eesti Jalgpalli Liidu abiga avada jalgpalliklassi. Tingimused selleks on kunstmurustaadioni näol olemas. Koos selle projektiga tuleb kindlasti ka valgustus püsti saada. Samuti oleme hakanud väga aktiivselt rahvusvahelisi suhteid arendama.
Kuhu klubi parimad mängijad on juba välja jõudnud?
Meie Sihva treeningrühmast pärit Madis Vihmann on esimene FC Elva kasvandik, kes on mänginud Eesti koondises ja on praegu FC Floraga liikumas oma kolmanda Eesti meistritiitli suunas nelja aasta jooksul. Markus Lokk on praegu JK Tammeka ridades. Ülejäänud eredamad noored on mängimas klubi esindusvõistkonnas. Arvan, et paremad noored on alles tulemas, kuna viie aasta jooksul oleme saanud juurde väga hea treeneri Jürgen Kuresoo näol.
Kuidas sa vaba aega veedad?
Kui mul tekib vaba aeg, siis ma sõidan pealinna külla oma kallimale Kaijale, kellega koos on alati hing rahul ja saan puhata. Ta hoolitseb selle eest, et mul oleks puhkus. Mul on ka kaks tütart Mirtel (12) ja Simona (5), kellega soovin võimalikult palju kohtuda.
Väga meeldib käia kalal, see on tegevus, mis nõuab ka head ettevalmistust. Eriti huvitab mind linaski ja latika püük. Kahjuks on viimased kaks suve olnud tegevusterohked ja olen ohverdanud oma aega. Meeldib olla aktiivne ja looduses tegutseda, vormis hoian ennast välijõusaalides.
Millest ammutad energiat?
Kõige rohkem annavad energiat inimesed ja loomad. Kahjuks mul endal veel kodulooma pole, aga ühel hetkel on plaanis keegi seltsiliseks võtta küll.
Mõnikord lähen ka treeningut või üritust korraldama täiesti väsinuna, aga tulen sealt energilisemana tagasi. Olen tihti leidnud ennast sellele mõtlemast, et nii see toimib – annad energiat ja saad energiat tagasi.
Kommentaar. Laur Nurme, FC Elva noortetöö koordinaator ja noortetreener:
Minu koostöö Marek Naarisega sai alguse 2005. aastal, kui asusin FC Elvas treenerina tööle. Sellest ajast peale on klubi teinud Mareki juhtimisel läbi väga suure arengu, mis pole ühelegi jalgpalliga hästi kursis olevale eestlasele märkamatuks jäänud. Tegevjuhi ja treenerina on ta olnud väga nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes ning mõelnud alati suuremalt, kui keegi teine sarnastes oludes julgeks. Palju aega ja energiat on pühendatud ürituste korraldamisele, mis kaasaks kohalikke inimesi klubi tegemistesse, ja see on kindlasti olnud ka üks edu aluseid, sest klubi ümber on koondunud tänu sellele palju häid tegijaid.
Marekile on väga oluline, et klubi tegemised oleksid alati atraktiivsed, kvaliteetselt korraldatud ja hästi kajastatud, ning selles suhtes võib FC Elvat pidada juba mõnda aega üheks uuendusmeelsemaks spordiorganisatsiooniks Eestis. Klubi igapäevase juhtimise kõrval jõuab Marek veel ka ise treenerina tegutseda ning tihti tundub teistele uskumatuna, kuidas tal nii palju energiat ja motivatsiooni jagub, et sedavõrd väikeses kohas nii suurt asja ajada.
Kommentaar. Jürgen Kuresoo, esinduste abitreener ja noorte treener:
Kohtusime Marekiga, kui minu professionaalse jalgpallurikarjäär Sillamäe Kalevis lõppes. Otsustasin, et tahaksin midagi oma kodulinnale tagasi anda ja taas sünnikohta naasta. Hakkasin mängima FC Elvas ja Marek pakkus mulle kohe ka klubis treeneriametit, mille pikemalt mõtlemata vastu võtsin.
Mareki suurim tugevus on entusiasm. Tegevjuhina on ta väga töökas ja täielikult pühendunud sellele, et klubi järjepidevalt areneks! Ta haarab kinni kõikidest ideedest ja üritab neid ka reaalselt ellu viia!
Allikas Ajakiri Sport: http://ajakirisport.ee/
Tekst: Merili Aasma
Fotod: Liina Ivask
