Fred Koppel tähistab täna 40. juubelit. Ligi poole aasta jooksul, mil ta on olnud vallavolikogu esimees, on Elva jõudnud erastamisdebattideni, eelarvetõeni, valitsusvahetuseni ja palju meediasse. Sünnipäeva puhul istus Koppeliga maha pikaaegne kaasvõitleja Toomas Laatsit, et uurida, mis Elvas vallamajast vaadates toimub, mida ettevõtja-volikogu esimees oma koduvallast, riigist ja inimestest päriselt arvab ning mida neli kümnendit elatud elu selgemaks teeb.
Alustame otse: mis me seal volikogus oleme siis teinud? Poole aasta sees juba kolmas vallavanem, Elva kõikjal uudistes, kõik pahandavad justkui millegi peale, aga aru ei saa, mille peale? Tundub, et koalitsioon rapsib, otsuseid teeme kiirustades.
See küsimus peegeldab täpselt seda, mida inimene näeb, kui ta vaatab väljastpoolt. Ja ma mõistan seda pilti. Aga esiteks — rapsimisest saaks rääkida siis, kui teeksime midagi ootamatut. Pigem vastupidi, teeme otsuseid, mida oleme aastaid lubanud ja mida oleks tulnud teha aastaid tagasi ja mida eelmised juhid vältisid, sest need on ebamugavad. Ebamugavad otsused näivad alati kiirustamisena inimestele, kes eelistasid, et neid ei tehta üldse või lükatakse kusagile ebamäärasesse tulevikku. Sest näiteks spordiväljakute uuenemist on oodatud aastaid, paisutades pidevalt kavasid, aga mitte leides raha ja jättes kavad paberile.
Teiseks – kolm vallavanemat poole aastaga. See kõlab dramaatiliselt. Aga vaatame sisu, mitte numbrit. Karin Abel lahkus seepärast, et meie programmiline suund ja tema veendumused läksid lahku. Ta ütles seda ise avalikult: ta ei soovi erastada munitsipaalseid tütarettevõtteid. See on aus seisukoht. Aga see on vastuolus sellega, miks elanikud meid valisid. Meie oleme kogu aeg rääkinud, et asju, mida saab teha erasektor, tehku erasektor. Pigem olnuks temast juba alguses sirgjooneline mitte hakata vallavanemaks, kui ette pandud plaan talle ei sobi.
Kolmandaks – sotsiaalmeedia kihab emotsioonidest sellepärast, et muutus tekitab ebamugavust. Reformierakond on opositsioonis ja nende ülesanne ongi kritiseerida. Aga kriitika ei ole sama, mis lahendus. Lahendus on elanike soovide ellu viimine. Ja 10% selle vallavolikogu tööajast on juba läbi. Ometi ühe olulise eesmärgi ehk tasuta koolitoidu oleme suutnud tagada juba esimeste tööhetkedega.
Aga see jutt ettevõtjasõbralikkusest ja erastamisest — kõlab ideoloogiapuhtalt, aga Elva on väike vald, kas lõppeks pole tähtis, et kas kass hiiri püüab, mitte see, mis värvi ta on?
See on õiglane väljakutse. Ja just sellepärast ma sellest räägingi – mitte teooria pärast, vaid sellepärast, et Elval on konkreetne finantsprobleem, mis vajab ka konkreetset lahendust. Raskesti teenindatav võlakoorem, pea olematud reservid ja selle taustal lagunevad teed-tänavad-majad. See ei ole abstraktsioon – see on igapäevane reaalsus, mis piirab kõike, mida vald teha suudab.
Ja siin on koht, kus Rain Lõhmuse või Indrek Neivelti mõtteviis ei ole kaugel abstraktsest – see on päriselt rakendatav ka Elva skaalal. Ettevõtjasõbralik keskkond, tarbetu halduskoormuse vähendamine, munitsipaalsete äriühingute ülevaatus – need ei ole loosungid. Need on tööriistad, millega väike omavalitsus saab ennast rahaliselt korda teha.
Indrek Neivelt on rääkinud, et ettevõtlik mõtteviis on Eestis kadumas. Mis sa arvad?
Kui me vaatame omaenda valda ja linna ning näiteks Elva kohvikutepäeva, Rannu kandi kohvikutepäeva ja nii edasi, siis see on ju suurepärane märk ettevõtjavaimust ning loovusest. Aga kindlasti on meil ka vähem rõõmustavaid näiteid. Noored, kes küsivad mitte „kuidas ma saan midagi ehitada/probleemi lahendada?” vaid „mis toetust ma saaksin?”. See ei ole nende süü – süsteem on õpetanud neid nii mõtlema. Kui iga probleem lahendatakse riigi rahaga, siis järgmine põlvkond ei oskagi teisiti küsida. See on pikaajaline kultuuriline kahju. Aga ma arvan, et seda saab parandada. See, et Elvasse tekib uusi söögikohti ja uusi ettevõtmisi, annab märku, et ettevõtjavaim on siiski ellu äratatav!
Räägime kohalikust tasandist. Elva vallal on omajagu laenukoormust, väike likviidsuskordaja. See on üsna halb näitaja. Kuidas see nii läks?
Aastatepikkune otsuste edasilükkamine ja poliitiliselt mugavate otsuste eelistamine rasketele. Kui vallal ei ole piisavalt tulusid, on kaks valikut – kas tõstad tulusid või vähendad kulusid. Eelmised valitsused ei teinud kumbagi piisavalt – nad laenasid, põhitegevuse kulusid kärpimata. Nüüd on aeg selle tagajärjega tegeleda ja mingites lõikudes paratamatult kulusid vähendada. Aga nende kärbete eesmärk on tekitada vajalik investeerimisvõimekus, et meil oleks üldse raha uuteks algatusteks ja ka vanade asjade korrashoiuks.
Aga kärpimine on poliitiliselt alati ebapopulaarne. Kuidas seda müüa?
Ei olegi tarvis seisukohti müüa vaid selgitada. Müümine on see, kui proovid inimestele meeldida. Selgitamine on see, kui näitad neile tegelikkust ja usaldad, et nad on piisavalt targad sellest aru saama.
Elva valla reaalsus on lihtne: meil on praegu kulusid liialt palju ja tulusid nii nagu on, reservid on praktiliselt olematud. Kui me praegu kärpimata jätame, siis kahe-kolme aasta pärast ei ole meil enam valikut – kärpimine juhtub ise, aga siis palju valusama kujul. See on matemaatika, mitte ideoloogia.
Mida täpsemalt kärpida?
Esmalt halduskulud. Meil on valla grupis aparaat, mis on kasvanud mitte vajaduse, vaid harjumuse tõttu. Ma ei kahtle, et need inimesed on teinud oma tööd pühendunult, kuid iga ametikoht, iga leping, iga teenus tuleb läbi vaadata küsimusega – palju see loob väärtust või sama rahaga – või sama inimesega – teha midagi muud sama olulist või veel olulisemat. Mitte „kas see on tore, et meil see on”, vaid „kas me saame mingist kulust loobuda nii, et see tervikut väga ei kahjusta?”
Teiseks – tütarettevõtted, millest juba rääkisime. Kolmandaks investeeringute prioritiseerimine. Me ei saa teha kõike korraga. Aga see, mida me teeme, peab olema tehtud hästi ja sellega peab alustama kohe, mitte lükkama järgmisesse kümnendisse.
Milleks see kärpimisest vabanev raha peaks minema?
See on tegelikult see koht, kus lugu muutub positiivseks. Kärpimine ei ole eesmärk – see on vahend. Eesmärk on see, et Elval oleks kolme-nelja aasta pärast midagi, mis praegu puudub.
Elvale on aastaid räägitud ujulast. See on elukvaliteedi küsimus, see on ka üks teguritest, mis otsustab, kas pere valib Elva või läheb Tartusse. Meil on Verevi järv, meil on aktiivne elanikkond, meil on potentsiaal saada piirkonna spordi- ja tervisekeskuseks. Aga ujula ei tule iseenesest – selleks peab tänast investeerimisvõimekust parandama. Sama lugu teedega.
Maapiirkondades on kruusateed, mis tolmavad suvel, muutuvad poriseks sügisel ja lagunevad kevadel. See ei ole maaelu romantiline osa – see on igapäevane tüütus, mis vähendab elukvaliteeti ja pärsib ettevõtlust. Tolmuvabad teed maapiirkondades – see on konkreetne, mõõdetav elukvaliteedi tõus. Ja rahaliselt muidugi väga kallis, aga siiski teostatav ettevõtmine.
Toetuste majandus – Eestis on palju Euroopa rahast, riiklikest fondidest, erinevatest programmidest. Kas see on hea asi?
Toetused on nagu valuvaigistid. Aeg-ajalt vajalikud, aga ohtlikud, kui neist saab esmane ravimeetod.
Elva valla ja paljude teiste omavalitsuste probleem on see, et kogu strateegiline mõtlemine on taandunud ühele küsimusele: milline toetus on hetkel saadaval? Mitte – mida meie vald tegelikult vajab, kuhu me tahame jõuda, mis on meie pikaajaline plaan. Vaid – mis projektile saame praegu raha kirjutada?
See on halva stiimuli tulemus. Kui rahastus tuleb väljastpoolt, siis sa ehitad seda, mida rahastaja tahab, mitte seda, mida sinu kogukond vajab. Ja siis on sul valmis ehitis, mille ülalpidamine käib üle jõu – sest ülalpidamistoetust enam ei ole.
Kas see tähendab, et Elva ei peaks EL toetusi taotlema?
Ei, see tähendab, et toetused peavad olema strateegia teenistuses, mitte strateegia asendaja. Kui ujula on meie pikaajaline prioriteet ja selleks on võimalik kaasata toetusraha – suurepärane. Aga me ei tohi ehitada ujulat sellepärast, et toetus on olemas, kui meie tegelik vajadus on hoopis midagi muud. See on nüanss, aga see on kriitiline nüanss.
Räägime haridusest. Kukkuv iive, väikekoolid – mis saab Elva valla haridusmaastikust?
See on üks valulisemaid teemasid, sest siin põrkuvad omavahel emotsioon ja matemaatika. Ja mõlemad on õigustatud.
Iive langeb, ka see on fakt. Koolide täituvus langeb sellest tulenevalt. Ja tühi kool maksab peaaegu sama palju kui täis kool. See on efektiivsuse probleem, millest ei pääse lihtsalt soovmõtlemisega.
Aga kui iibe trend jätkub – kas väikekoolidel on tulevikku?
Ausalt öeldes – mitte praegusel kujul kõigil. See on valus tõde. Aga vastus ei ole lihtsalt kõige sulgemine. Vastus on ümbermõtestamine. Väikekool ei pea olema traditsiooniline kool – ta võib olla kogukonnakeskus, kus haridus on üks osa. Ta võib olla alternatiivpedagoogika koht, mis meelitab lapsi ka kaugemalt. Ta võib olla see, mis hoiab külakogukonda elus, isegi kui täistunniplaan enam ei toimi.
Iibe langus ei ole saatus. See on signaal, et peame muutuma nutikamaks, mitte alla andma. Suuresti on see vastus ka kogukonna enda kätes, kas nad panevad oma lapse kohalikku kooli.
Palupera väikekool on olnud terava vaidluse all. Mis sinu seisukoht on?
Palupera on sümbol laiemast probleemist. Kogukond tahab kooli säilitada – ja see soov on arusaadav, see on emotsionaalselt täiesti õigustatud. Kool on kogukonna süda. Kui kool läheb, läheb midagi muud ka. Ja kindlasti on aktiivne, toetav kogukond oluliseks põhjuseks, miks mingit kooli säilitada.
Aga küsimus ei ole ainult selles, kas kool on – küsimus on, milline see kool on. Kas väike, alarahastatud, väheste õpilastega kool, kus õpetajal tuleb korraga mitut klassi õpetada, annab lapsele parima võimaliku stardi? See on küsimus, mida vanemad peavad ausalt endale esitama.
Minu arvates võiks Paluperale leida mudeli, mis töötab. Kas see on Rõngu Kooli satelliitõpe Paluperas? Kas see on kogukonnakeskus koos osalise õppetegevusega? Kas see on midagi muud? See vajab dialoogi kogukonnaga – mitte ülaltpoolt dikteerimist, aga ka mitte probleemi vältimist.
Rääkisime tuludest – aga Elval on ka mitmeid munitsipaalettevõtteid. Elva Soojus, Elva Varahaldus, Elva Teenused, Rõngu Hooldekodu. Kas need peaksid jääma valla kätte?
See on üks olulisemaid strateegilisi küsimusi, mille ees Elva vald praegu seisab. Ja ma olen selles küsimuse osas üsna jäik: valla ülesanne ei ole olla ettevõtja. Valla ülesanne on tagada teenus. Need ei ole sama asi.
Kui erasektor suudab teenuse pakkuda sama kvaliteediga või paremini ja odavamalt – ning enamasti suudab – siis miks peaks vald hoidma käes äriühingut, mis seob kapitali (kasutab meie laenuvõimekust), vajab juhtimist, kannab riske ja tekitab huvide konflikte? See on ressurss, mida saaks kasutada palju mõistlikumalt.
Karin Abel tõi oma umbusalduskõnes just selle välja — et tema ei soovi neid ettevõtteid erastada.
Jah, ja ma austan seda, et ta ütles seda avalikult. Aga see on ka fundamentaalselt erinev positsioon sellest, mida Isamaa Elvas esindab ja see, mida me teha kavatseme ja miks, oli teada valimiste ajal ja oli teada hetkel, kui Karin töö vastu võttis. Meie programm on selge: oleme ettevõtjale partneriks, mitte konkurendiks. Kui vald on soojuse müüja, kinnisvarahaldur ja heakorrateenuse osutaja samaaegselt, siis ta konkureerib erasektoriga oma maksumaksja rahaga. See ei ole õige! Ja ettevõtlusele keskendudes ei saa vald täie jõuga keskenduda peamisele – elukeskkonnale.
Aga hooldekodud – see on sotsiaalteenus. Kas ikka sobib erastada?
Küsimus ei ole erastamises selle sõna dogmaatilises tähenduses. Küsimus on mudelis. Kas vald peab ise hooldekodu pidama, et tagada inimestele väärikas hooldus? Mitte tingimata. Võib olla hoonestusõigus, võib olla osalus, võib olla leping erasektori partneriga, kus vald seab standardid ja kontrollib kvaliteeti – aga ei pea ise äri ajama. Mistahes vastav erasektori pakkuja mõistab seda kõike paremini ja efektiivsemalt, alati.
Erastamine on Elvas juba ajalooliselt olnud valulik teema. Väino Uibo tegi seda 1990-tel – ja see ei olnud skandaalivaba.
Ei olnud. Ja see on oluline kontekst, mida ei tasu unustada. 1990-ndate erastamine käis kiiresti, puuduliku seadusandlusega, kohati kaootiliselt – nii nagu kogu Eesti üleminek turumajandusele. Kriitikat jagus, osa sellest oli õigustatud. Aga vaata tulemust: Eesti ehitas üles toimiva erasektori, vabastas riigi ja omavalitsused tegevustest, milles nad olid ebaefektiivsed, ja lõi aluse majanduskasvule, mis tõi meid läänemaailma lähemale kiiremini kui ükski teine endine nõukogudemaa.
Uibo-aegne erastamine ei olnud täiuslik. Aga alternatiiv – et vald oleks jäänud pidama kõiki teenuseid ise – oleks toonud kaasa selle, mis juhtus omavalitsustega, kes seda tegid: krooniline alarahastus, ebaefektiivsus ja poliitilised huvide konfliktid, mis ei lõpe kunagi.
Ja nüüd on sama laul uuesti käimas — „kellele te parseldate”?
Ikka on. See on nii vana kui erastamine ise. Iga kord, kui keegi teeb ettepaneku, et vald võiks mõnest äriühistust loobuda, tuleb kohe küsimus: „Kellele see läheb? Mis äri ajate? Kelle sõber saab?” See on mugav retoorika, sest see ei vaja argumenti – piisab kahtluse külvamisest.
Aga vaadakem seda ausalt. Kui vald müüb Elva Soojuse või Elva Teenused läbipaistva konkursi alusel, turuhinnaga, avaliku protsessiga – siis kellele see „parseldamine” on? See on majanduslik otsus, mitte salakokkulepe. Ja kui keegi tahab väita vastupidist, siis öelgu välja – konkreetselt, faktidega, politseisse. Kahtluse külvamine ilma tõenditeta ei ole kriitika, see on demagoogia. Pigem vaataks seda küsimust teistpidi: valla ettevõtted on olnud sobilikuks pelgupaigaks eelmise vallavõimu kirglikele toetajatele.
Aga miks üldse müüa – miks mitte lihtsalt paremini juhtida?
Sest see küsimus eeldab, et probleem on juhtimises. See ei ole. Probleem on ideoloogias – täpsemalt selles, et riigikapitalism ei ole ajaloos mitte kunagi ja mitte kusagil toiminud, mulle tundub, et suur osa inimesi unustab selle pidevalt. Mitte Nõukogude Liidus, mitte Venezuelas, mitte ka Elva valla tütarettevõttes. Struktuur, kus puudub konkurents, puudub kaotuse võimalus ja puudub turusignaal, toodab paratamatult ebaefektiivsust – ükskõik kui hea juht ees istub. Olen kuulnud ka erakordselt rumalat väidet: “teeme ise ettevõtte, siis saame kasumi võrra odavamalt.”
Esiteks – need tütarettevõtted paisutavad Elva konsolideerimisgruppi. See tähendab halduskoormust, audiitorkohustusi, juhatuse liikmeid, aruandlust, järelevalvet. Iga lisaüksus grupis maksab – mitte ainult rahaliselt, vaid juhtimistähelepanuna. Vallajuhid peaksid mõtlema koolidele, teedele, kogukonnale – mitte sellele, kas tütarettevõtte juhatuse koosolek on protokollitud.
Teiseks – need ettevõtted vajavad kõik lähiaastatel suuri investeeringuid. Elva Soojusel on vananevad katlad. Elva Teenustel on vananevad masinad ja seadmed. Rõngu Hooldekodu vajab renoveerimist. Kui need jäävad valla kätte, tähendab see ühte asja: laenukoormus kasvab veelgi. Me ei saa endale lubada, et võtame lisaks elukeskkonna parandamiseks vajalikele investeeringutele miljonites laenu laenu ka äriühingute investeeringuteks, mis ei ole meie põhitegevus.
Kolmandaks – ja see on kõige konkreetsem argument – nende ettevõtete müügist saadav tulu on vahend, millega saame kiiresti täita lüngad seal, kus Elvale päriselt haiget teeb. Lasteaiad vajavad renoveerimist. Staadionid on amortiseerunud. Tänavad on kehvas seisus, maapiirkondades kruusateed tolmused ja lagunevad. Need ei ole luksusprobleemid – need on igapäevaelu kvaliteedi küsimused, mis otsustavad, kas pere valib Elva või lahkub siit. Müügitulu annab meile kiirelt võimekuse investeerida just sinna, ilma et peaksime jälle laenu võtma.
Aga mis siis, kui erasektor tõstab hindu? Soojus, hooldus — need on inimestele esmatähtsad teenused.
See on õigustatud küsimus ja see väärib ausat vastust. Vald ei kao kuhugi. Valla ülesanne muutub – mitte olla teenuse osutaja, vaid olla teenuse tellija ja kvaliteedikontrolör. Leping erasektoriga sisaldab hinnapiire, kvaliteedistandardeid, järelevalvet. Kui erasektor ei täida tingimusi, on vallal õigus ja kohustus sekkuda.
Lisaks — vaadakem ausalt, kas valla enda juhtimisel on teenused alati odavamad ja paremad olnud. Vastus Elva kontekstis ei ole üheselgelt jah. Munitsipaalne tütarettevõte, millel puudub konkurentsisurvele allutatus, ei ole automaatselt efektiivne. Ta on turvaline – turvaline juhtkonnale, turvaline poliitilistele otsustajatele. Aga mitte tingimata maksumaksjale.
Maailm ei kuku kokku, kui vald soojust ei müü?
Maailm ei kuku kokku. Soojus jõuab majadesse ka siis, kui seda müüb erasektor – nagu see jõuab paljudes teistes Eesti omavalitsustes, kus seda teenust vald ise ei osuta. Küsimus on tingimustes, läbipaistvuses ja kontrollis. Need on lahendatavad küsimused. Hirm muutuse ees on inimlik, aga see ei tohi olla poliitika aluseks. Väga palju hirmutatakse hindadega, kuid reaalsusega on ka hinnatõusul nõrgad argumendid – erasektori vesi Tallinnas on näiteks kaks korda soodsama hinnaga kui Elva munitsipaalvesi. Jah, ka teistel põhjustel, kuid ei ole nii, et munitsipaalettevõte teeb kõige soodsamalt, arvan, et enamikel juhtudel teeb kõige ebaefektiivsemalt, küsimus, kes selle kinni maksab. Milton Friedman ütles, et „Kui valitsus haldab kõrbe, tekib mõne aasta pärast liiva puudus“!
Ja lõpuks – iga aasta, mil me erastamisotsuseid edasi lükkame, on aasta, mil Elva koolid jäävad renoveerimata, staadion vananeb edasi ja tänavad lagunevad. See on hind, mida maksavad Elva elanikud – mitte abstraktselt, vaid päriselt, iga päev.
Sotsiaaldemokraadid ütleksid, et lahendus on suurem ümberjagamine riiklikul tasandil – rohkem vahendeid omavalitsustele.
Ja ma küsin vastu: kust see raha tuleb? Sotsialistlik loogika on alati sama – võtame ühelt, anname teisele, unustame, et iga vahendamine kaotab efektiivsust. Riiklik ümberjagamine ei loo jõukust. See jaotab olemasolevat – ja iga kord, kui see ring käib, jääb vahele bürokraatia oma kuluga. Tõeline lahendus on see, et rohkem raha tekitatakse, mitte et olemasolevat rohkem ümber jagatakse.
Räägime sotsiaaldemokraatiast laiemalt. Miks see ideena sinu hinnangul ei tööta?
Sest see lähtub valest eeldusest – et inimene on passiivne objekt, keda tuleb kaitsta ja suunata, mitte aktiivne subjekt, kes on võimeline ise otsustama. Iga kord, kui riik otsustab sinu eest – mis on tervislik, milline leping on õiglane, kui palju sa tohid teenida – ta vähendab su vabadust ja vastutust samaaegselt. Need kaks käivad koos. Ei saa võtta ühte ilma teiseta.
Aga inimesed, kes ei suuda ise hakkama saada – abivajajad, haiged, eakad?
Turvavõrgustikku tuleb hoida. Selles küsimuses pole ma liberaaläärmuslik. Aga turvavõrk ja eluviis on erinevad asjad. Turvavõrk on see, mis hoiab su üleval, kui sa kukud. Eluviis on see, kui sa otsustad mitte üles tõusta, sest kukkumisest on mugavam. Riik ei tohi teha teisest esimest. Eesti sotsiaaldemokraatia on selles piiris mitmel korral eksinud.
Kuidas sa vaatad Reformierakonda? Nad on ju majanduslikult liberaalsed, peaks olema sinu meelekohane partei.
Reformierakond on bränd. Ja bränd võib olla üks asi, aga tegelik sisu teine. Olen rääkinud Reformierakonna liidritega – päriselu vestlustes, mitte kõnepuldis. Ja ausalt öeldes: nende tegelikud vaatekohad sotsiaalküsimustes, riigi rollist, ümberjagamisest – need ei erine kuigipalju sotsiaaldemokraatide omadest. Kaubamärk on teine, DNA on sarnane.
See on üsna terav hinnang.
Aga see on aus. Vaata viimaste aastate otsuseid – kes toetas milliseid maksutõuse, kes võimaldas riigieelarve paisumist, kes ei seisanud vastu bürokraatia kasvule? Poliitilised piirid, mida arvasime olevat, on tegelikult palju hägusemad. Selleks, et olla päriselt ettevõtlussõbralik, peab sellesse ka uskuma ja ellu viima – mitte ainult seda lubaduste lehel kirjas hoidma.
Räägime nüüd millestki isiklikumast. Sel nädalal saad 40. Kas selle ajaga tekib ka selgem arusaam sellest, mis on oluline ja mis mitte.
Hea tunne. Ma ei ole üks neist, kes muretseb numbrite pärast. Nelikümmend on lihtsalt arv! Aga see on ka loomulik moment, kus vaatad tagasi – mida oled teinud, mida mitte, mis on jäänud ütlemata, mis tegemata.
Jah. Ja üks asi, mis on muutunud – ma olen muutunud vähem sallivaks teatud tüüpi vaimse laiskuse suhtes. Mitte inimeste suhtes, kes eksivad. Inimeste suhtes, kes keelduvad mõtlemast/dialoogis osalemast ja jagavad selle asemel primitiivseid hinnanguid.
Täpsusta. Mida pead silmas?
Me elame ajastul, kus on tekkinud üsna kitsas inimeste ring, kes peavad ennast liberaalseteks, avatud meelega, sallivateks – ja samaaegselt on täiesti võimetud mõistma, kuidas keegi võib hääletada EKRE poolt, elada maal, eelistada traditsioonilist perekonda, olla skeptiline kliimahüsteeria suhtes. See on nende jaoks intellektuaalselt lahendamatu probleem – ja lahendus, milleni nad jõuavad, on et need inimesed on lihtsalt halvad. Neist ei üritatagi aru saada, küll aga sildistada ja demoniseerida.
See teeb mulle siiralt kurvaks. Mitte vihaseks – kurvaks.
Aga EKRE on ju ise üsna polariseeriv.
Loomulikult. Ja ma ei pea kõigi EKRE seisukohtadega nõus olema, et tunnistada, et nende valijatel on reaalsed mured, mis väärivad päriselt kuulamist – mitte karikatuuri, mitte psühholoogilist diagnoosi, mitte sotsiaalmeedia mõnitamist. Maainimene, kes tunneb, et teda ei kuulata, et ta elab maailmas, kus tema väärtused on pidevalt rünnaku all – see on legitiimne tunne. Sellele ei vasta „aga sa oled valesti häälestatud.”
Woke-kultuur – kas see on Eestis päriselt probleem või imporditud nähtus?
Mõlemat. Nähtusena on see imporditud – angloameerika kultuuriruumist läbi sotsiaalmeedia ja ülikoolide. Aga see “ärksuskultuur” on leidnud siin viljaka pinnase teatud ringkondades, kes on tänulikud, et neil on lõpuks raamistik, mis annab moraalse üleoleku ilma argumenteerimise vajaduseta.
Probleem ei ole selles, et inimesed tahavad paremat maailma. Probleem on selles, kui signaliseerimine asendab mõtlemise. Sa ei pea enam argumenti esitama – piisab sellest, et näidata, millisel poolel sa seisad. Ja see on intellektuaalselt katastroofiline, sest ühiskondlikud probleemid – sealhulgas Elva valla probleemid – ei lahene polariseerimisega. Need lahendatakse kompromissi, analüüsi ja vastastikuse austusega. Mina tunnetan küll, et “ärksuskultuuri” esindavad justkui progressiivsed inimesed on ühed ebatolerantsemad teiste suhtes.
Kas sa tunned, et sind on ka niimoodi kategoriseeritud – Isamaa, EKRE koalitsioon, konservatiiv?
Muidugi. Olen harjunud sellega. Kui sa oled Isamaas ja teed koalitsiooni EKRE-ga, siis teatud ringkondades oled sa automaatselt „probleem.” Aga ma ei ela nende ringkondade heakskiidu nimel. Ma elan oma otsuste õigsuse ja puhta südametunnistuse nimel ses osas. Ja volikogu otsused peavad olema põhjendatud – mitte tweetis, vaid argumentidega volinike seas. Ilmselt pärast seda intervjuud on mõned kurjad woked end Facebookis mu peale välja elamas.
Enne kui lõpetame – vaatame suurt pilti. Sa tulid Elva linnavolikogusse 19-aastaselt. See on üle poole Su elust kohalikus poliitikas.
Jah, kui nii vaadata, siis see number on päris muljetavaldav. Aga ma ei defineeri end poliitikuna. Ma olen ettevõtja, kellele läheb korda, mis tema kodukohas toimub. Poliitika on olnud hobi, mitte elatusallikas. Volikogu on olnud see koht, kus saab mõjutada enda elukeskkonda.
Aare Anderson on su pikaajaline tuttav – kas teadsite teineteist juba toona?
Jah, Aarega oleme tuttavad üle poole mu elust. See on pikk aeg. Ja see annab mulle kindluse – me ei valinud vallavanemaks inimest, keda me ei tunne. Ma tean, kuidas Aare mõtleb, kuidas ta otsustab, kuidas ta käitub, kui asjad lähevad keeruliseks. See ei ole poliitiline kalkulatsioon – see on usaldus, mis on aastatega vastastikku tekkinud.
Isamaa — oled olnud liige kogu selle aja? Riigikogu valimised tulevad, kas sa kandideerid?
Olen olnud nii liige kui toetajaliige. Isamaa ei ole minu jaoks kaubamärk, mille taha peitu minna – see on veendumus. Rahvuslik mõtteviis, majanduslik vastutus, selge seisukoht Eesti riigi tuleviku osas. Need ei ole muutunud. Riigikogu ole üldse minu teema. Riigipoliitika olgu elukutselistele. Mul on Elvas tegemist rohkem kui küllalt – ja see töö on pooleli. Mina ei lähe kuhugi enne, kui Elva on seal, kus ta peab olema, kuid vaevalt see töö kunagi valmis saab.
Viimane küsimus. Sa oled volikogu esimees, ettevõtja, isa. 40 eluaastat täis. Mis sind motiveerib – miks mitte lihtsalt tegeleda ettevõtlusega ja jätta poliitika teistele?
Sest ma olen 12 aastat olnud opositsioonis ja näinud, et saaks ka teisiti. Mingil hetkel muutub kõrvalseismine vastutuse jagamiseks. Ma ei taha 10 aasta pärast vaadata tagasi ja öelda, et ma nägin, kuidas asjad valesti läksid ja tegin midagi muud. Ja 40-aastasena on üks asi selge: aeg ei ole lõputu ressurss. Kui mitte nüüd, siis millal?
