Elva volikogu teeb jõulude eel väärtusvaliku taastada tasuta koolilõuna

Lihtne põhimõte, et ükski laps ei tohi koolipäeva jooksul nälga tunda, on tegelikult riigis ammu kokku lepitud. Selleks eraldab riik omavalitsustele raha, et koolid saaksid lapsi toitlustada ning omavalitsused lisavad vajaduse korral omalt poolt juurde.

Hästi juhitud valdades jõuab see raha sihtotstarbeliselt kohale nii, et lapsevanema rahakott ei hakka määrama, kas laps saab sooja lõunat või mitte. Halvemini juhitud kohtades nihkub aga kulu tasapisi perede õlgadele – ning lõpuks küsitakse lisaraha just neilt, kellel on niigi keeruline.

Elva vallas oleme kahjuks viimastel aastatel liikunud selles vales suunas. Alates 2024. aastast ei toimi Elvas enam sisuliselt üleriigiline arusaam, et koolilõuna peab olema kõigile kättesaadav. Kui perel pole võimalik koolisöögi eest tasuda, võib laps jääda toiduta. Ja mõnel kurvemal juhul võib koolilõuna olla lapse ainus võimalus saada päeva jooksul sooja toitu.

See ei ole ainult sotsiaalpoliitiline mure, vaid ka haridusküsimus. Tühja kõhuga ei õpita hästi. Nälg ei paranda käitumist, ei kasvata motivatsiooni ega anna lapsele võimalust teistega sammu pidada.

Seepärast on tasuta koolitoit – nagu tasuta haridus laiemalt – võrdsete võimaluste riigi üks kõige praktilisemaid alustalasid. Kui tahame, et laste võimalused haridust saada ei sõltuks vanemate sissetuleku suurusest, peame hoidma koolikeskkonna sellisena, kus baastingimused on tagatud kõigile.

Siinjuures pole tegemist mingi uue ideega. Tasuta koolilõuna põhimõte on Eestis olnud aastaid normaalsus ning sarnane lähenemine toimib ka mujal. Soomet tuuakse tihti näiteks põhjusega: seal mõistetakse ammu, et riigi kallim vara on inimesed ning laste tervisesse investeerimine ei ole kulu, vaid tuleviku kindlustus.

Kui ühiskond tahab püsida, peab ta hoolitsema selle eest, et lapsed oleksid hoitud – ka täiesti argistes asjades nagu soe lõuna koolis.

Sündimuskrahh muudab peretoetused ellujäämisotsuseks

Nüüd kui sündimuskriis on kohal ja lapsi on igal aastal vähem, näeme omavalitsustes uut ja üsna kainestavat trendi: peresõbralikud otsused ei sünni enam ainult maine pärast, vaid vajadusest.

Kui lapsi jääb vähemaks hakkab vähema koolide ja lasteaedade täituvus. Teenuste ülalpidamine muutub raskemaks ning lõpuks tekib surve kogu haridusvõrgule: kõigepealt kärbitakse lasteaiarühmi ja huviringe, seejärel hakatakse väiksemaid koole sulgema.

Ja kui teenused kaugenevad, muutub lapsevanema igapäevaelu kallimaks ja keerulisemaks – mis omakorda vähendab valmisolekut lapsi saada või suurendab tunnet, et “ei jaksa”. Vähesed allesjäänud noored kolivad sinna, kus on kool veel alles ja teenused saadaval.

Seepärast on perede kulude leevendamine (koolitoit, lasteaiatasud, huviharidus) mitte “kingitus”, vaid investeering, mis hoiab ära ahelreaktsiooni. Elva tasuta koolilõuna taastamine ja Tallinna otsus kaotada lasteaia kohatasu on sama mõttemustri kaks eri näidet: omavalitsused hakkavad aru saama, et kui peresid ei toetata päriseluliste ja rahakotis tuntavate sammudega, kuivab kogukond koos teenustega lihtsalt kokku.

Oluline on rõhutada: asi ei ole ainult selles, et pered liiguvad sinna, kus on soodsam. Paljudel peredel ei ole enam varu ega teist valikut. Kui igakuised kulud kuhjuvad, ei päästa olukorda üleskutse “mõelda positiivselt” ega loosung “hoiame perekondi”. Päästab see, kui kohaliku elu korraldus teeb lapse kasvatamise reaalselt võimalikuks, mitte paberil ilusaks.

Elva Vallavolikogule esitatud eelnõu taastada tasuta koolilõuna on konkreetne samm, et lastega perede elu meie vallas oleks jätkusuutlik!

Mõni võib küsida: kas vald saab seda endale lubada? Tegelik küsimus on teistsugune: kas me saame endale lubada, et me ei tee seda? Sündimuskrahhi tingimustes on iga otsus, mis suurendab perede koormust, samm vales suunas. Iga otsus, mis vähendab laste ebavõrdsust ja toetab perede toimetulekut, on samm kestlikuma kogukonna suunas.

Raimond Pihlap

Elva Vallavalitsuse liige