Arvamus: Veel üks kaotatud aasta, 2023. aasta vallaeelarve on vana trendi pikendamine
Täna Elva Vallavolikogus kinnitamisele minev 2023. aasta eelarve on küll pisut erinev enda struktuurist ja tulenevast inflatsioonist, kuid suures pildis on tegemist ikkagi valla eelarvepoliitika pikaajalise jätkuna, kus eelarvemahud kasvavad kiiresti, kuid kulud veel kiiremini. Jätkusuutlik see trend mu arvates pole, kuna lükkab kõik vajalikud suuremad investeeringud kaugele tulevikku.
Kui Elva vallas on ligi 15 000 elanikku ning ligikaudu 30 miljonit eelarvet (28,3 on põhitegevuse tulude suuruseks, kogumaht 31,3 miljonit), maksab iga elanik keskmiselt valla eelarvesse (nii maksutulu kui riiklike toetuste kaudu) pea 2000 eurot aastas. See summa kulub 2/3 ulatuses haridusele tervikuna, 200 eurot läheb kultuuri, spordi, vaba aja tegevuseks, 200 eurot sotsiaaltoetustele, 120 eurot vallavalitsuse tööks, lisaks ka lumelükkamine, registritoimingud, hoonete haldamiseks jne. 95% maksurahast kulubki teenuste ostmiseks, ehk sisuliselt püsikuludeks.
Ülejäänud 100 euro eest elaniku kohta, teeb Elva vald 14 euro eest omavahenditest investeeringuid ning maksab 86 euro eest tagasi laene. Numbriliselt oleks ehk isegi see väike investeeringuproportsioon talutav, kuid probleemiks on see, et investeeringute järele on vajadus märksa suurem ja nende teostamiseks võetakse igal aastal juurde laenu juurde ca 150-200 euro eest elaniku kohta aastas. Seega võetakse laenu igal aastal juba ligi kaks korda rohkem kui seda tagastatakse.
Kui volikogule räägib vallavalitsus pidevast kulude kärpimisest ja kokkuhoiust, siis eelarve eelnõusse süvenedes näeme hoopis järgmist pilti, et eelarve kasvab ja kulud kasvavad, kiiremas tempos kui varemgi. Mu hinnangul ei tule vallavalitsus muudatuste juhtimisega toime, kärped on drastilised näiteks valla eelarvest toetust saavale kolmandale sektorile kuid teisalt kosmeetilised tegelike kulude kärpimisel. Isegi väga väikese investeeringute ambitsiooni juures, et elementaarne kõpitsetud saaks, on see trend jätkusuutmatu, kuna kasvavad laenumaksed pikendavad küll pisut pidu, kuid seda karmim tuleb millalgi peo lõpp – valla kulusid on tarvis hakata kärpima senisest sootuks teises mõõtkavas. 2023. aasta eelarvet kui pikaajalise trendi jätkamist iseloomustab järgnev graafik:
Investeeringute osas (isegi suurenevas mahus iga-aastaselt laenu võttes), on trend aga vastupidine:
Tööjõukulud survestavad eelarvet
Ehkki mitmed kolleegid volikogust väidavad, et “Elva hakkabki valmis saama” või et “kohalike omavalitsuse roll ongi teenuseid pakkuda”, saan nõustuda vaid väikeses osas – Elva valla ja allasutuste töötajatel võiks olla konkurentsivõimelisem palgatase, kuid teisalt peaks neid olema selle tagamiseks palju vähem. Teiseks on kohaliku omavalitsuse roll ja ootus on tagada ka investeeringute jätkusuutlik elluviimine. Eeltoodud graafikult on aga näha, et investeeringute kogumaht kahaneb ja seda paradoksaalselt nii kiiresti paisuva eelarve kui ka kasvava laenumahu juures. On lihtne prognoosida topeltkokkupõrget – seni kuni püsikulud kasvavad eelarve kogumahust kiiremas tempos, võime olla kindlad, et pisemadki hädatarvilikud investeeringud, nagu näiteks möödunud suvel Verevi rannakohviku esine terrass (maksumus 14 000 eurot), tehakse laenuraha arvelt, ja seegi allikas ei saa olla jätkusuutlik.
Seega kulude ja struktuuride reformimatuse korral, ei suuda me tagada hiljemalt aasta-kahe pärast enam ka senise palgataseme säilimist, rääkimata tõusust. Investeeringud on juba mõnda aastat kahanenud või järjepanu edasi lükatud, samal ajal kui netovõlakoormus aasta-aastalt suureneb.
Elva 2023. a eelarve koosneb suuresti tööjõukuludest. Elva Vallavalitsuses või selle hallatavates asutustes on palgal 743 inimest. See arv on suurenenud 5 aastaga ca 9%, samal ajal kui valla elanikkond on kasvanud ühe protsendi võrra. Loomulikult mõjutab intressitaseme tõus, inflatsioon või õpetajate palgatõus eelarvet, kuid see ei ole jätkusuutmatuse põhjus, see vaid kiirendab protsessi. Algpõhjus, miks Elva enda eelarvega jätkusuutlik pole, on siiski see, et kulud valla teenustele on liialt suured ning töötajate arv vallavalitsuses ja allasutustes, hallatavates asutustes ebaproportsionaalselt suur. On selge, et ilma suuremate reformideta ei ole mõne aasta pärast võimalik ise üldse midagi investeerida.
Lahendus ei ole kaugel
Tahame me seda, või mitte, kuid kestlikud need eelarvetrendid olla ei saa. Ehk on see trend pikendatav aasta, ehk kaks, kuid juba seadusest tulenevalt peab vallavalitsus kärpima hakkama ainuüksi sellepärast, et olemasolevaid laene teenindada. Oleks lausa halb, kui riik seda agooniat (kus palgad on väikesed, aga ka investeeringuteks raha pole) miski erimeetmega marginaalselt aitaks ning kolmekümne miljonilise eelarvega omavalitsust toetama asuks.
Parem stsenaarium oleks mu arvates see, kui omavalitsus otsustab ise enda eelarvet jõuliselt juhtima hakata, tehes vajadusel reformid, mis korraldavad ümber nii koolivõrgu kui – transpordi, kärpides kulusid valla juhtimises, vaadates üle sotsiaalvaldkonna projektid ning hallatavate asutuste majandamise. Kümneprotsendiline töökohtade kärbe teeks korraliku kannapöörde nii finantsvõimekusele, pööraks investeerimistegevuse eelarve kasvule ja looks aluse palgatõusuks.
Fred Koppel
Elva Vallavolikogu liige
