Inna-Inga Kalmus: Kust me tuleme ja kuhu me oleme teel…

Mul on tohutult vedanud, et mu vanaisa noore agronoomina ühel märtsikuu päeval aastal 1941 astudes rongilt, valis oma perele koduks Elva.

Siin viis töö ta kokku tulevase abikaasaga, siin sündisid nende kolm last.
Siin sündisin mina pere teise lapsena ja sündisid ka minu kolm last.
Elva on olnud minu kodu 55 aastat ning 35 aastat olen pidanud siin oma lemmikametit.

Elvale on loodus nii palju andnud. Meil on metsad, meil on järved, meil on jõgi ja meil on mäed, kuid kõigi nende eest peab ka hästi hoolt kandma, mitte ainult tarbima.
Kuid Elval on suhteliselt lühike ajalugu, võrreldavale teiste endiste naabervaldadega: Rõngu, Puhja, Rannu, Palupera, Nõo…

1837.aastast on algsel kujul säilinud Uderna postijaama Postipoiste elamu. Sealt edasi Elva hoogsamaks arenguks läks veel viis aastakümmet.
1887. aastal valmis Tartu-Valga raudteeliin ning 1888. aastal hakkasid Elvas peatuma reisirongid. Nime sai vahevaksal arvatavasti Elva jõe järgi, kuigi on liikvel ka muid erinevaid legende. 1890-ndatel aastatel rajas Meeri mõisnik Arbi järve ja Verevi järve vahel asuvasse kuivema pinnasega kaunisse männikusse 11 ühetüübilist suvilat.

1905.aastal oli Elvas juba 50 majaomanikku. Aastatel 1905-2020 tegutses Elvas vanim järjepidev äriettevõte Elva apteek Kesk tänaval.
1.mail 1938 sai Elva linnaõigused. Elva sai sel aastal 83 aastaseks. Haldusreformi raames aastal 2017 moodustati suurvald Elva.

Meie kultuuripärandisse on taas suhtutud ükskõikselt. Elva linna vanima hoone – Postipoiste elamu saatus on ohtu seatud, kas siis ükskõiksusest, minnalaskmisest või pinnapealsusest. Mul on küsimus, miks? Miks ei mahtunud meie vanim maja miljööväärtuslike piirkondade alasse Elva linnas? Miks selle hoone müük toimus arutult kiirelt? Miks ei kaasatud rahvast arutamaks maja funktsiooni üle meie linnaruumis?

Ukse ees on kohalikud valimised ja pikalt mõelnuna tegin otsuse ikkagi osaleda ka sel korral. Minnes tagasi minu loo algusesse “Kust me tuleme ja kuhu me oleme teel…” siis leian, et meil pole tulevikku, kui me ei oska, ei saa ega taha lugu pidada sellest, mis on meie piirkonna eripära, kus me elame. Me ei tohi unustada oma minevikku, mis on paraku vanem kui meie. Meie vanimad hooned Elvas vajavad hoidmist, säilitamist ja abi, et ka tulevastel põlvedel oleks võimalus mõelda, kust nad on tulnud ja kuhu nad liiguvad.

Elva on nelja aastaga arenenud palju. Meil on ilus Kesk tänav ja rannapromenaad Arbi järveni. Meil on uus kultuurihoone, kuid suure valla jaoks ikkagi väike. Meil on vinge spordihoone, kuid ikkagi ilma ujulata. Meil on uus tee Mahlamäel, kuid jalakäijate peale ei mõeldud.

Meil on uus rekonstrueeritud Pikk tänav, kuid millegipärast jäi ta liiga kitsaks. Meil paigaldati uus valgustus kalmistult Vaikse tänavani, kuigi oleks saanud ka arvestada kergliiklusteega metsa äärde, mis oleks viinud surnuaiast Peedu tee otsani välja. Meil on Turuplatsi park, mis jäi võitlusega meile alles, kuid lõpuni pole seal ikkagi veel kõiki lubatud töid tehtud. Meil on linnastaadion, kuid pool sellest juba rohtub tribüünide all. Meil on lauluväljak ja sellega seotud traditsioonid, kuid need unustatakse ära uusi luues.

Meil on kultuuriga tegelevad inimesed, kuid tegevus selles vallas jääb Elvas kesiseks. Meil on Kuulsuste park linnastaadioni juures, kuid puude hooldamisega tegelevad entusiastid.

Meil oli oma ajaleht, mida iganädalaselt kodudes oodati, sest see oli leht meie inimestest, kuid nüüd on valla infoleht hilinenud uudistega. Ma soovin, et selle suure vallavalitsemise aparaadi juures ei tehtaks asju nii, et need oleks kuidagi tehtud ning pinnapealsed.

Ma soovin, et mõistetaks, et vald koosneb inimestest ning iga inimene loeb! Peab tekkima vastastikune respekt, mõistmine ja iga inimene vallas peaks tundma, et vallaametnikud ei eemaldu neist, vaid tuleksid neile ligemale ja küsiksid, kuidas teil päriselt läheb….

Minu kodu on Elva ja ma soovin talle parimat!
Elva on minu ARMASTUS!

Inna-Inga Kalmus