Toimetaja veerg – Ühe asjaga ei peaks tahtma rikkaks saada

Eestimaa on väga ilus. Selles veendusid küllap väga paljud taas, võttes nädalavahetusel ette sõite-matku väikelinnadesse, näiteks Elvasse, rahvusparkidesse, kunagistesse mõisadesse või lihtsalt suurlinna kära seest kaunisse sügisloodusesse. Kasina kolme aastakümnega on meie riigis ilu ja puhtuse nimel ära nähtud tohutu mõtte- ja kätevaev.

Kahju, et noortel pole tänast minevikuga võrrelda. Nad ei ole näinud siin lagas maastikke ega kurje silte „Stoi!“. Aga ka neil on mida võrrelda, kui nad satuvad muusse keskkonda. Igatahes Skandinaavia maastikega on Eesti oma juba täiesti võrreldav. Enamgi veel – meie looduspildis on hingele ehk midagi muinasmaast tunduvalt rohkem, kui seal.

Paratamatult võrdleme teiste keskkondadega ja sealsete asukatega ka oma tervist. Kui sestsamast Soomest või Saksast ilmuvad meie kaunisse loodusesse bussitäied pitskübarates elurõõmsaid mutikesi, vaatame neid teatud kadedusega. Mitte ainult seepärast, et neil on aega ja raha ringireisimiseks, vaid et nad on, vähemalt väliselt, meie vanakestest tervemad. Lippavad giidi järel ringi nagu kitsekesed. Järelikult on arstiabi ja muud abinõud, et tervena kauem elada, nende juures paremad kui meil.

Jääb ainult imestada, et meie ametnikel ei jätku tahet või mida veel, et teiste juures ära käia ja uudistada, mismoodi seal tervise alal asjad käivad. Rootsilt pätsatud kunagine haigekassasüsteem ei ole ennast õigustanud. Ja selle eest oleme maksnud küllap eludega.

Sotsiaalministeerium on asunud meie rahvastiku tervise arengukava kokku seadma. Aastateks 2020-2030. Mustand on vaadata e-aadressil www.sm.ee. Küsitakse ka elanike arvamust.

Esmapilgul on dokumendi kavand väärt vähemalt tõdemist, et senine olukord on mingil määral lahti seletatud. Küll liialt tihedas kontekstis sellega, mis maailmas ja Euroopas toimub. Antakse teada, et maailmas läheb aastas vabasurma 800 000 inimest. Meenub, et oleme oma Eestiga suitsiidi alal esiridades. Antakse teada, et iga 2 sekundi tagant sureb maailmas enneaegselt inimene vanuses 20-70 aastat. Kuidas meil lood, seda ei mainita.

Iga Eesti inimene teab, et arstiabi (vabandust, teenust) saab endale lubada vaid piisava raha eest. Täienduseks sellele, mis maksudena riigikassasse juba niigi päris priskelt laekunud on. Eriti puudutab see hambaravi. Arengukava mustandis on probleemile vihjatud läbi lillede ja üldiselt. Näiteks et ministeeriumi 3.positsioon rahva tervise arenduse alal olevat ebavõrdsuse vähendamine sissetulekutega seoses. Kui hull see asi meil tegelikult on, pole pakutud.

Päris kuri ei tohi ka olla. Materjali lõpu poole avastame tekstis väga ausat juttu: Eesti tervishoius on olnud suhtumine inimesesse valdavalt teenusekeskne. Elanike võimekus kaasa rääkida ning patsientide vaadet esindada on üldjuhul piiratud. Hää, et niigi läitš! Aga mida valitsus selle vältimiseks konkreetselt ette võtab, jääb ebaselgeks.

Statistikat on mustandis kasutatud üksjagu. On kirjas, et oodatav eluiga kasvas Eestis viimase 10 aastaga kiiremini kui mujal Euroopa Liidus (huvitav, miks „oodatav“?). Ja et oma tervist on meil ise hinnanud heaks juba 54,5 protsenti küsitletutest. Rootsist on võetud võrdlev näide aastast 2016 – 79,6%. Võib vabalt kahtlustada, et statistilise kiire rahulolu kasvu on sünnitanud inimeste suurenenud aineline võimetus arsti poole pöörduda. Ainuüksi hambaarsti poole on võrreldes 2016.aastaga pöördunud 26% hädalisi vähem. Vahepeal aga ongi hambaravi arved kõrgustesse lennanud.

Mustandi kirjutamisel on kasutatud mõisteid, mis kuigi selged ei ole. Proovigu lugeja ise lahti seletada näiteks mõistet: „paikkonna tasandil tõenduspõhine tegevus“. Kuidagi ei taha leppida arstiabi nimetamisega teenuseks. On selge, et seda tehakse ravija soovist millegi külge hinnalipik riputada. Kuid samas hakkab termin peas vasardama tõdemusena, et kui raha pole, siis abi ei saa. Siis tuleb ära surra. Tuhandeid aastaid on Hüppokratese vande kohaselt käitutud teisiti.

Samas pühendatakse dokumendis palju ruumi ja mõttepotentsiaali, et lahti seletada lihtsad mõisted. Mis on näiteks suplusvesi? See on supluskohana tähistatud veekogu vesi. Ongi kohe hulga arusaadavam. Või mis on kosmeetikatoode? See on aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks jne., jne. Seletus on mitu tekstirida pikk.

Huvitav, et rahva tervise arengukava koostamisel on Sotsiaalministeeriumi prouad jäänud truuks vanadele nippidele. Traditsiooniliselt üritatakse asju kohalike omavalitsuste kaela ja kuludesse suunata. Probleemide riigi tasandilt allapoole veeretamisega ollakse jõudmas ka uuele tasandile. Mustandis on juttu elanikkonnal esmaabi oskuste tõstmisest. Iseenesest õige asi, aga on oht, et püstitatakse uut piksevarrast – miks te siis seal kodutanumal seda esmaabi ei andnud? Kas peagi määratakse päästjate eeskujul ka ühiskondlikud tohtrid?

Iga kodanik saab ministeeriumilt ülesande tegelda „tasakaalustatud toitumisega“, samas kui toidupoes müüdava kvaliteedi vastu usaldus aina kaob. Täna tuleb tõdeda, et toidufirmade tegevus ei ole enam suunatud sellele, et tasakaalustatud ja tervislik toitumine võimalik oleks. Mida te, sõbrakesed, sardelli-viinerisse panete, kui liha sisaldus neis on 5%? Probleemile on mustandis vihjatud. Kaude. Taas tuues sisse konksuga termini: „vastutustundliku toiduturustuse arendamine“. Tarbijakaitseameti ja toiduinspektsiooni korralikust töölepanekust oleks küll olnud.

Väga palju on mustandis juttu tervisekindlustusest. Vägisi aimub USA variant, kus kindlustuse tingimustes jääb osa elanikkonnast terviseabist ilma.

Torkab silma, et probleemi lahendusena nähakse ette igasuguste keskuste ja komisjonide loomist. Näiteks tahetakse luua „oivakeskus patsiendiohutuse arendamiseks“. Kogu selle värgi kureerimiseks tahetakse asutada juhtkomisjon ministriga eesotsas. Asja kohta on tahvas juba oma sõna öelnud – kui tahad midagi kihva keerata, moodusta komisjon…

Arvan, et Eestis on täna peamine ebavõrdsus inimeste vahel just arstiabi saamises või mittesaamises sõltuvalt rahakotist. Uurisin 20 aastat tagasi riigiametnike palgavahet kõige kõrgema ja kõige madalama astme vahel Suurbritannias. Näiteks tollis oli seal see vahe 1/5 ehk riigi tollijuht sai ainult viis korda suuremat palka, kui koerajuht piiril. Julgen arvata, et meil on see vahe suurem ja vähendab oluliselt osa inimeste võimalusi parandada tervist ning pikendada eluiga.

Arvan, et meditsiinist on saanud ettevõtlusala, kus peamine on isiklik kasu, mitte elanikkonna tervis ja eluiga. Seda ei saa tervitada ka kõige liberaalsemas ühiskonnas, sest siis on kõige suuremas ohus inimeste vaimne tervis. Teadagi, mis on tagajärjeks, kui pidevalt jorutatakse elujärje sõltumist ainult isiklikust pingutusest ning promotakse ülemäära, kuidas rikkurid hästi elavad.

Kõige tähtsam on, et võimutegelased ei unustaks meie riigi Põhiseaduse paragrahvi 28, mis sätestab, et õigus tervise kaitsele on igaühel. Ja selle õiguse realiseerimiseks peabki rahva valitud võim vaeva nägema. Mitte koostama sisult omaaegseid NLKP pleenumite materjale meenutavaid dokumente, mis kutsuksid üksnes arendama, parandama, kasvatama jne.

Ja peab ka arvestama muutusi ajas. Näiteks Elva ja teisedki uute valdade keskused pole enam väikelinnad Eesti kaardil. Kuigi seda muidugi ka. Meie valla elanikkond on ligi kolm korda suurem kui oli Elvas. Neid kõiki peaks juba piinlik olema Tartusse saata ja neile Elvas mitmel puhul vaid tasulist arstiabi anda. Tahaks väga teada, mida ministeeriumi arvates sellistel puhkudel targem teha oleks. Seda enam, et lähima tosina aasta jooksul võib kellelgi veel kord valdade kokkukuhjamise mõte pähe tulla. Sünnitusosakondade koondamine suurlinna meditsiiniettevõttesse on karm näide raviasutuste kaugenemisest oma patsientidest.

Raviga tegeleja peaks mõtlema inimeste tervisele, mitte nende varal rikkaks saamisele. Selleks olgu muud valdkonnad.

Kalju Hook