Head kooliaastat kõigile! Abiks tulevasele kirjanikule

Elva Gümnaasiumi õppur Triin Tiimann võttis kätte ja tegi kirjandusliku kogumiku. Juhendaja Tiina Õunapuu käe all.

Neiu on hakkama saanud mõnusa spikriga abiks tulevasele kirjanikule. Võtku too siis ette mistahes kirjandusliku vormi.

Töö koosnebki kirjanduslike vormide näidetest.Iga näidisvormi sisustajaks on Triin ise.

Mõtlesime Elva Elu toimetuses, et miks mitte avaldada Triinu teos? Ja tõesti, miks mitte!

Triin Tiimann

OODIST INSPIREERITUD LUULETUS

Sa näed välja nagu talv
aga lõhnad nagu suvi
Sinus meenub nooruspõlv
Su vili on eluhuvi

Kui mu käest peaks kord küsitama,
et kes Sa mulle oled
Vastaksin siis häbenemata
:„Ma näitan. Kas tuled?“

„Need mu enda ajalootuuled
Tuuled, mis keerutand siit

ja räsinud sealt

Temast on kujunenud mu mõtteniit

vaikselt, aasta-aastalt.“

AKROSTIHHON                                                            

Esmaspäev on
Sisisev ja nohisev

Mingis mõttes möödasõitev

Aegavõttev

Surmamõistev
Puhtalt kauakestev
Äkiline kapsaröövik
Esmaspäev on justui eksamipalavik
Või hoopiski
Isegi…

Kõigest pajatav esmaspäevik

REISIKIRI                                      

Neljas päev reisil. Täna oleme Elvas, kohvikutepäeval. Nägime Tartu rongijaamas plakatit ning otsus minna Valka muutus käigupealt otsuseks tulla Elvasse. Pean tunnistama, et see otsus oli taevalik!

Juba rongi pealt maha tulles jõudis minu ninasõõrmetesse meeliergastavalt puhas õhk. Kõik võivad igas paigus kasutada õhu kirjeldamiseks sõna “puhas“, kuid see, mis on siin, on kordumatu. Puhas pole mitte ainult õhk, vaid ka õhkkond. Rongijaama ees on kaks kohvikut, kus kostus tänavale meeldivat muusikat. Muusika töötab alati, see paneb inimesed tundma. Soojasüdamelised klienditeenindajad naeratasid mulle ja mina naeratasin neile vastu. See on harv, kui ma saan nii sooja naeratuse osaliseks. Liikusime sõpradega edasi.

Meie esimene kohvik oli Šokolaadikohvik Tiigi tänaval. Ma pole eriti suur magusasõber, aga selles kodukohvikus tehtud sefiirikorvikesed olid nii apetiitlikud, et ühest, kahest ja isegi mitte kolmest mulle ei piisanud. Kas asi oli tõesti nendes sefiirikorvikestes või hoopis meeletult kaunis müüjas, kes oli kõigiga nii lahke, ma ei tea. Lisaks hõrgutistele ja ilusale müüjale oli seal ka hea olla. Kõikjal olid meeldivad vestlused ning väga paljud tulid meiegagi rääkima. Lahkuti alati selliselt, et kõrvaltvaatajale võis näha mulje nagu oleksime olnud vanad tuttavad.

Muinasjutulisse Šokolaadikohvikusse viis kutsuvalt kaunis tänav, kus võis näha, kui hoolad Elva elanikud on – iga aed oli niidetud, peenrad rohitud ja kõik oli väga korrashoitud. Sinna minnes ning seal olles sain ma taaskord soojade naeratuste osaliseks. Mis nendel inimestel siin küll naeratamisega on!?
Peale Šokolaadikohvikut viisid meie teed lahku. Rait, Mari ja Liis läksid Piia kodukohvikusse, meie Maidu ja Heleniga aga kohvikusse Siin Me Oleme. Valisime just selle  koha seepärast, et see oli esimesest nõnda kaugel. Nii saime näha ka ülejäänud linna. Rattaga läbi linna liueldes oli mul kogu aeg tunne, nagu oleksin oma kodulinnas. Kõik oli nii armas ja turvaline. Igal pool oli nii palju rohelust, tegime lausa sõpradega nalja, et peaks järgmine kord korvi kaasa võtma ja mõne poe taha marjule minema.

Meie teine kohvik oli esimesest palju suurem. Inimesi oli seal samuti rohkem kui meie esimeses koduses kodukohvikus. Valisime istumiseks sobiva nurgakese. Suures aias oli valikut küll ja veel: väikese tiigi äärde oli seatud kolmnurkseid kämpinguid meenutavad istumiskohad, mis olid pigem isegi lamamise jaoks mõeldud, veidi eemal oli soliidsematele külastajatele mõeldud lauad ja kui kumbki neist eelnimetatudest kohtadest ei sobinud, siis võis lihtsalt muruplatsile tekikestega end sisse seada.

Pika vaidluse tulemusena tellisime meile seenepitsa, mis pani meid tõsiselt mõttesse, kas me tulime ikka tavalisse kodukohvikusse või restorani.  Paari tunni pärast jõudsid meie juurde ka teised, kes meile enda seiklustest pajatasid. Õhtu lõpetasime samas

kohvikus kontserti kuulates ning hiljem rongis vaikides. Kas väsimusest või sellest, et Elva suutis igaüht meist puudutada ning millelegi mõtlema panna, ma ei tea, ja ega mul polnud aega mõelda ka, olin kirjutamas oma kodukoha inimestele, et meilgi selline üritus järgmisel suvel aset leida võiks.

LIMERIK                                         

Möödudes hiiglaslikust nõlvast
Riivasin kogemata möödujat õlast
Minu süda vabandas
Tema vaid naeratas
On vast mees! Ta on kindlasti Elvast

MÜÜT                                             

Ühel imeilusal kevadpäeval, kui kõiv oli näitamas oma talvega kogutud ilu ja linnud lasid kuuldavale kõige kõlavamad meloodiad, jalutas mees nimega Arbi mööda linna. Talle meeldis inimesi jälgida, mõtiskleda nende nime, elukoha ja iseloomujoonte üle. Mida enam Arbi mööduvaid elanikke jälgis, seda rohkem kerkis esile üks ühine tunnusjoon – kõigil on kiire. Majapidamis- ja põllutööd vajavad tegemist, samuti ka loomad hoolt. Arbi muutus väga murelikuks, sest erinevalt temast ei olnud teistel aega jälgida ilu, mis on nende ümber. Kõik aina kiirustasid. Arbi sai endale üllatuseks vaid üksikuid tervitusi ning tärkav loodus mitte ühtegi imetlevat pilku. Ometi ei osanud mees midagi ette võtta, et linnas olevat melu kuidagi vaigistada. Kõndides mööda lõputut alleed, märkas ta vana naist, kes kepi najal rahulikult kodu poole sammus. Arbi teadis temast kõike, sest ta oli selle ju ise välja mõelnud – naise nimi on Anna, ta elab mitmete tänavate, majade ning põldude taga ja tal on vaid pojapoeg ja kass, kellele ta aeg-ajalt poest süüa käib toomas. Ei läinud kaua, kui mees taipas, mida on ruttavatel inimestel vaja – nende koduteed on vaja veel rohkem pikendada. Juba sel samal ööl asus Arbi tööle ning 3 päeva pärast oli töö valmis: keset linna, kõikide otseteede ristmikul, laius suur järv. Linnaelanikud olid vihased, sest nüüdsest läheb neil veelgi rohkem aega, et koju jõuda, kuid Arbit see ei morjendanud, sest ta teadis, et tema töö kannab vilja. Aja möödudes asendus viha hoopis rahuga, sest ümber järve jalutades leidis linnarahvas igapäevases kiires elus hetke, et märgata neid ümbritsevat. Pikal koduteel oli neil see aeg, et imetleda loodust, suhelda rohkem teiste elanikega ning ka iseendaga. Ühel päikselisel esmaspäeval, kui Arbi taas mõttetööd tegi, märkas ta pingil istudes taas Annat, seekord oli temaga ühes ka ta pojapoeg. Ta naeris ja keksles, kuid mitte liiga hoogsalt, et koolimüts peast ei kukuks ning vanavanema liialt kaugele ei jääks.Ta uudistas igat puud ning tervitas igat möödujat. Arbi vaatas teda rahuloluga. Päikesepaiste langes istuva mehe näole ning ta sulges hetkeks silmad, et olla selles hetkes veel rohkem kohal. Kui mees silmad avas, hõljus taevast alla kentsakas vihikust rebitud paberileht, kuhu oli koolipoisi käekirjaga kirjutatud:„Aitäh, Arbi, järve eest.“ Mees vaatas enda ümber ringi, kuid ainus, mida ta nägi, oli pikk allee ning õitsevad kased.

KALAMBUURRIIM                                                

„Tere! Minu nimi on August
ja minu mure sai alguse sellest august.“
„Tere-tere, August!
Kohe vähendame sinu ja sinu mure vahelist kaugust.“
„Mure tekkis vahemikus juuli-august.“

„Selge, härra August!
Ärge laske end häirida järgnevast paugust
ning kas olete teadlik,
et õue saab koridori lõpus olevast august?“

ANAGRAMM                                                  

Elva Gümnaasium – sügav unemaailm

Kodus on hea- ahnuse kood

Hoiame kokku- uhke koomika

KALAMBUUR                                                   

Raamatukogus on Ülla Nappus. (Märt-Kaarel Petser)

8.klassis sooritatakse loomtöö ning 11.klassis puurimistöö.

Sõin hommikuks tantraputru.

Palun vanadust!

LÜHIJUTT                                                    

Ma palun, koostage homseks mõistekaart, et valmistuda kirjandiks „Minu tulevik,“ või siis muusikaringi lapsed, teie pidite laulu kirjutama vist jah,“ üritas õpetaja kõigist sagivatest üheksandikest üle karjuda, „parimad olgu valmis seda aktusel ette kandma. Lõpetame tunni ja ilusat päeva!“
Algas sagin, mürin ja meeletu tormijooks, oli teisipäev ja lõppes viimane tund.
„Noh, Tristan, sinul on see ju 10 minuti töö.Kummardame kõik! Kas laul on juba valmis? Tristan, oo, meie muusik,“ võis kosta üheksanda klassi garderoobist hingesöövitavat irvitamist, mõnitamist, näha togimist ja tunda õhus vaenulikkust, ülbust ja kadedust.
Ma lootsin, et see koolipäev on teistsugune. Ma lootsin, et seekord neile ei jää ette minu tulevik. MINU tulevik, mitte nende oma. Minu elu. Minu ainus ja tõeline unistus, kohe päris väikesest saati, on olnud muusikuks saada. Ma olen seda unistust hoidnud ja kaitsnud, lootes, et kõik saabki nii olema. Uskudes, et see saabki nii olema. Püüeldes selle poole.
„Olge vait,“ sosistasin läbi hammaste ja lükkasin garderoobiukse pauguga enda järel kinni.
Koju jõudes ei olnud ka midagi muutunud. Kõik oli ikka nii nagu alati. Elutoas lebas magav isa, õllepurgid ümberringi, olid need siis tühjad või mitte, ega see enam palju ei lugenudki. Köögis sahkeldas ema, paks toss ja kärssama läinud toidu lõhn tema ümber. Isegi nädala aega sama õhtusöök polnud muutunud.

„Tristan, oli ka aeg,“ vahel mõtlen, et mida teeksid need koolisöögi osas vinguvad klassikaaslased siis, kui nad elaksid minu elu, kui nad peaksid sööma minu õhtusööki, „tule võta praekartult, mul said just valmis. Ruttu, Tristan!“
Jah, ma tean, neil oleks praekartuli allergia.
Visates oma, küll natuke viletsale, kuid see-eest väga südamelähedale voodile selili, tundsin ma, kuidas kogu koolis läbielatu minust välja voolas. Ma tundsin seda alati, kui ma koolist tulin. Tundsin alati neid pisaraid. Need polnud muutunud. See voodi oli mu mõtteid täis. Samamoodi mõtteid täis kui minu padja all olev märkmik. Võttes selle sealt välja, teadsin ma täpselt, mis laulu ma homme esitan. See oli vähem kui 10 minuti töö.
„Järgmisena kuuleme 9.klasside parimat tööd, milleks on laul „Kuula“ ja autoriks Tristan Tamm,“ tundsin, kuidas kogu mu keha hakkas värisema ja väike maakooli saal tundus nüüd kui lõputu universum.
Kõlas aplaus ja minu ainsaks mõtteks oli, et ma lihtsalt ära ei minestaks.
„Kas nüüd või mitte kunagi. Ma tean, ma suudan…pagan võtaks, lõpeta see värisemine. Issand, nüüd räägin iseendaga,“ käisid mõtted mu peas kui ping-pongi pallid.
„Leia tee, mida alati tahtnud oled sa. Leia üles jõud, et vastu võidelda…“ kostsid esimese salmi algusread, kui ma juba mõnd ahhetavat ja plaksutavat klassikaaslast nägin.

„Kuula ennast, kuula mind, oled nagu tiivutu lind,“ ma vaatasin saali ja neid järjest tõusvaid ja plaksutavaid inimesi. Ma tundsin, kuidas mööda mu vasakut põske jooksis pisar. See oli pisar, mis oli võrreldes eelmistega muutunud. See oli õnnepisar, „leia tiivad, leia tee, et ära lennata ja leida see, mida otsid sa.“

Vähem kui 10 minutiga olin ma kõige õnnelikum poiss universumis…või siis selles väikeses saalis.

ALLEGOORIA                                                 

Ma kuulen une hüüdu ja tõmban end värskelt vahetatud linade vahel tugevamini kerra. Üritan kohaneda oma padjaga, oma tekiga, mis on veel külm ja endaga, kes tunneb end teisiti kui varem. Ma ei tee sellest välja, sest siin on hingematvalt hea. Õhutsi lendab juustelt tulev suitsusauna lõhn, mis paneb igatsema mu eelmist voodipesu. Saunaskäik ning voodipesu vahetamine – nende vahel peab paiknema võrdusmärk, sõna “ja“ pole piisav.
Tunnen kuis uus voodipesu võtab mind hellalt, kuid tugevalt enda kaissu ning surub enda õrnust täis huuled vastu minu otsaesist. Kuulen, kuis turvatunnet täis süda mulle ütleb:„Mul on hea!“ ning ma avan oma silmad. Hingan sügavalt seda uut enese sisse, kuid äkitselt tunnen, kuidas veider tunne minu sees võimust võtab. Justkui kahmaks ta kahe käega õnnest kinni, armetul kombel selle juuri minu seest välja kiskudes.
Vaatan kerget suletekki, mis on minu peal. Just hetk tagasi muinasjutuliselt tundunud heleroosad roosid on ühtäkki võõrad ja kauged. Hellus, millega padi enne mu pead paitas, on äkitselt asendunud tundetusega. Silme ette ilmuvad pildid eelmisest asemest, selle vahel oldud hetked, õrnus ja hellus kutsuvad minu silmadesse pisarad. Uue voodipesu näojoonte kalkus hirmutab mind, ma vaatan lakke, sulgen silmad ja kutsun pisarsilmi und.
Sulen oma silmad veel tugevamini ja kuulen taas tuttavat une hüüatust. Nii sulgpehme, õdus ja vaba. Annan terve enda tema kätte ja tema võtab mind vastu. Ma usaldan teda ja olen tema ees üdini valla. Muutunud ase on taas endine ja endine olen ka mina. Isegi suitsusauna lõhn on tagasi, koguni armsam ja tugevam kui varem.
Tõmban end värskelt vahetatud linade vahel kerra. Uus tekk on õrn ja minu pea tunneb taas padja hella pai. Pai annab mulle ka uni, kes on minuni jõudnud ja endaga unemaailma viib. Tema süles olles on kõik muu teisejärguline. Mu voodipesu võtab mind tugevalt enda kaissu ja võin taas tunda õrnust täis huuli enda laubal. See õrnus, mis minus voolab, on tugevam kui eelmisel korral, mil minu peal ei pikutanud mitte heleroosad roosid, vaid maagilised triibud ja ma tunnen, et mu otsus oli õige.
Une kallistus muutub järk-järsult lõdvemaks, otsekui tahaks ta mind kellelegi anda. Ma ei karda, sest ma tean, et mind ootab ees ja võtab oma käte vahele minu sügav unemaailm koos kõige heaga, mis tal mulle pakkuda on. Ja ma ootan teda.

„Tore, et sa tulla said. Ära karda, ma hoian sind!“ sositab ta mulle.
Ma usun teda ja annan end talle. Jäägitult.

AFORISM                                                     

Ole vari. Aga ära varja.

Kõige tänapäevasem viis, kuidas näida nõrgana, on seda iga hinna eest eitada.

Järeltööd on nagu esmaspäeva hommikud peale nädalavahetust – alati raskemad.

Heas suhtes on erinevus üksteise tasakaalustamine.

VABAVÄRSS                                                   

mida üks laul minuga teeb?
rebib mu tükkideks
ja paneb uuesti kokku

ja seda umbes 20 korda

kuni minust pole alles

mitte midagi muud
peale soovi
seda laulu uuesti kuulata
uuesti ja
jah
see on lõputu mälestuste
n õ i a r i n g
mille algatajaks
ja lõpetajaks
olen ma ise

LUULETUS                                                    

Miski ei muutu, sest
me embame kurjust
ja kõigist neist valedest
joome end purju.

Me pikutame valedel
ja paitame kadedust.
Nõnda seisab me palgetel:
“Otsides vaheldust!”

HAIKU                                                       

Ebaaususest

suveni ja ringiga

su enda sisse

Kuulan ja kuulan
võitlen mõtetega ja
lakkan kuulamast

Tuuleiilideks

on kombeks kutsuda meil

kõike mis liigub

ELEEGIA                                                     

Valu ei taastu aastasajagagi,
mu süda on seda näinud.
Ma ei astu sinna enam kunagi,
kus mu soov pole käinud.

Nüüd võid näha kes on aumees,
enam ei tea, ei oska, isegi ei protesteeri.
Küsimus polnud kahepoolsuses,

ees on valgete lintide meri.

Aeti kiilaks nagu sõjaväes,

lõid ja tegid, mis tahtsid.
Võtsin selle riski juba armudes
kõike ette teades ja kartes.

Sulge see, mille avasid,
mida julgesid võtta ette.
Saadan sulle kõige õilsamad inglid

ja ühe begooniamõtte.

EPIGRAMM                                                    

Sa vingud ja virised

Rohkem kui oleks vaja:

„Kuid mida pakud välja sina?“

„Ei-ei, ma ei taha!“

TANKA                                                       

kulgeb läbi öö
voolab jõena metsateel
läbi väikese
ometi nõnda suure
saladusi täis salu

***

tagasihoidlik
vaoshoitud väike kivi
näib nõnda puhas
selle meeletu suure
hiiglama posti kõrval

TVITERATUUR                                                 

Olle pühkis riided liivast puhtaks ja sammus, kõrvad veel lukus, ema poole.

„Palun,“ ütles ta, „palun ära mine.“

„Kas sa kardad mu minekut või?“

„Või seda vaikust, mis tapma jääb.“

Vaikus. Ta vaatas mind.Liblikad mu kõhus mitte ei lendanud, vaid mängisid keksu. Võibolla midagi peale vaikuse siiski oli.

NOVELL                                                      

Keskmisest piinlikum neljapäev. Juba tõustes üritas Elli kiiremas korras harjuda mõttega, et täna pööratakse, või vähemalt tehakse nägu, et pööratakse, talle kui naisolevusele rohkem tähelepanu. Esimene ilming avanes umbes 15 minutit tagasi bussi minnes, kus bussijuht, kes on olnud selle sama bussi juht igal eelmisegi neljapäeval, naeratas talle tunduvalt laiema ning märksa siirama naeratusega kui muidu. Seda võiks kutsuda naistepäeva-naeratuseks. Nii nagu veidi jõukamatel, rikastel, nagu armastatakse öelda, on pühapäeva-autod, mis aetakse linnale näitamiseks välja just pühapäeviti kell 1, kui kirikus jumalateenistus lõppeb ja tervisesportlased on ringiga just kesklinna jõudnud,  on Elli maaliini bussijuhil naistepäeva-naeratus.
Saanud üleliigse raha tagasi, otsustas Elli vastu naeratada, nii sõprussuhete säilitamiseks. Oli palju mugavam saada peatuse asemel täpselt 500m eemal, oma kodutee alguses maha. Otsides parajasti sobivat kohta, mida oli täpselt kuueteistkümnest viisteist, sest lisaks Ellile oli bussis veel üks isik, nimelt umbes 70-aastane ilmetu vanahärra, hallipäine ja üksik. Nagu tavaks on saanud, käisid Ellil vaimusilmas läbi pildid kõigist võimalikest piinlikest olukordadest kooliseinte vahel, mida võib üldse üks lõpuklassi teadmistega ülekoormatud aju hommikutundidel ette kujutada.

Tüdruk vaatas vilksamisi istuvale mehele otsa, kes talle, uskuge või mitte, südamlikult naeratas, ning leidis mõnusa koha teises bussi otsas, mis oli eestlasele kohaselt täiesti etteaimatav ning hinnangute järgi täiesti ohutu vahemaa, lahutamaks ühes ruumis viibivat kahte inimest. Võttes arvesse veel asjaolu, et üks teisele naeratas.

Koolis, nagu igal 8.märtsil, on fuajees ritta pandud 4 nn kõige lühema tiku tõmmanud poissi, kes nüüd, eelmisel õhutul ema poolt rividrilli saanud naeratus näol, kollased tulbikesed käes, püüdlikult fuajees seisavad. Tegelikult võib pabina varjus märgata ka poiste uhkust – ega iga päev ei saa vanematele tüdrukutele lillekesi anda ning kui väga veab, siis ka enda silmarõõmule, kirsiks tordil veel mulje, et selles pole mitte midagi isiklikku. Kujutades seda kõike ette, ilmus Elli suule imeväike muie.

Peatuse lähenedes pidi tüdruk juba varakult püsti tõusma, sest bussi tagaotsast ette oli suhteliselt pikk maa. Selle aja jooksul oli Ellil aega uurida bussi sisu. Märgates bussijuhi huvitavat särgivalikut, milleks oli täpiline polosärk, jäi tüdrukule silma ka armatuuril olev väikene taskukalender, mis ütles, et kuupäevaks peaks olema 7.märts. Olles pärit rangest, täpsusinõudvast perekonnast, pöördus ta täiesti loomulikult bussijuhi poole:

„Vabandage, teil on kalendris üks päev tagapool.“

Esmalt kohkunud bussijuht heitis,kontrollimaks kuupäeva, pilgu kalendrile ning ütles siis:

„Ei,  armas tüdruk. Täna ju ongi 7.märts. Imeilus kolmapäev.“

Buss jõudis peatusesse ning naerusuine bussijuht avas uksed. Segaduses tüdruk ei osanud midagi vastata. Tema ning hallipäine kaasreisija astusid välja. Veel viivuks heitis Elli pilgu bussijuhi poole, kes, naeratus näol, edasi sõitis.