Maalide vägivaldsed rännud.
Elvas ja Elva vallas on elanud ja elab palju andekaid kunstnikke. Siinkirjutaja, uurides Elva kunstiajalugu, on suhelnud neist isiklikult vähemalt kahekümnega.
Jah. maalid on pidanud asuma rännuteele ka vägivaldselt. Sealhulgas ka Elvast.
2013.aastal jutustas Tamara Rekk Anna Šurupovaga juhtunust. Oli aasta 1945 ja Elvas peremehetsesid nõukogude tankiohvitseride naised. Mingil ajal otsustasid nad praegusse Verevi motelli „pursui“ Šurupova juurde vaiba- ja maalivarusid puistama minna: „Veoautod olid ees ja pandi kraam peale. Ja viidi ära Venemaale“.
See oli ehtne kunstirööv.
Õnneks jääme kunstiröövide alal teistele riikidele kõvasti alla. 2006.aasta 16.novembri Postmehes avaldati kurjakuulutava pealkirjaga artikkel „Kunstiröövid toovad igal aastal kuus miljerdit dollarit kahju“.
Šveitsi ajaloo suurimaks kunstirööviks peetakse 2008.aasta veebruaris toimunut, kui Zürichis pandi pihta maale 163 miljoni USD väärtuses.
Ajakirjandus ristis Eestis sajandi rööviks 1996.aastal juhtunud sündmust Kunstimuuseumi rüütelkonnahoone hoidlas. Baarimees Andres pani seal valvur Heiti abiga näpud taha 143 graafilisele lehele, nende hulgas Viiraltile ja ka ühe Belgia kunstniku tööle, mis üksi maksis 18 000 krooni. Kaup läks väidetavalt Tallinnas Kadaka turul müüki. Päevakangelane istus kinni 4 aastat, kätte saadi ainult 38 teost.
Meile lähemal langes kunstiröövi ohvriks näitleja Merca, kelle kuuest maalist, mis ta mõned aastad tagasi „Vanemuisesse“ väljapanekuks tõi, haihtus neli pilti juba esimesel ööl.
Igas vallas, nagu vanasti öeldi, on oma sant, oma olmeneiu ja kes kõik veel.
Üht Elva elanikku tituleeriti aastaid muuseumivargaks – olevat nihverdanud Kutsari maja-muuseumist kunstniku töid. Uurimist ei korraldatud, kohut ei mõistetud. Süüdlast ei ole.
Maalide võltsimine
Kas kuulsa kunstniku tööst suudab igaüks koopia teha? Ei, see on võimatu. Asjatundjate kindel seisukoht on, et väga tõese koopia suudab teha ainult väga andekas inimene.
Oleme harjunud pidama maali koopia tegijat automaatselt pahaks.
Siinkirjutaja omaenda isa kohta seda küll öelda ei taha. Isa käis enne suurt sõda maalermeistrite kursustel. Üks ülesandeid, mida seal pidi täitma, oli õlimaali suure koopia valmistamine piltpostkaardilt. Postkaarte, mille pinna oli isa pliiatsiga ruutudeks jooninud, leidus meie kodus päris paras hulk.
Maali koopia valmistanud kunstniku töö kaudu muutub kriminaalseks hoopis teise isiku käitumine. See on tegelane, kes kuulsa teose koopia originaali pähe maha müüb.
Mäletate anekdooti viinavõtmisvõistluse kohta, kus venelane tegi eelsoojendust puhvetis?
Keegi Mati Zerel tegi samuti eelsoojendust. Tema „puhvetiks“ sai Õhtulehe kuulutuste veerg. Ta paigutas 1997.aastal sinna teate, et pakub müüa kahe riigikogu liikme KGB-agendi toimikuid. Üks riigikogu liige ostiski toimikud välja, saades müüjalt pealekauba ka kauni legendi: papkad olevat müügil olnud USAs, Los Angelese komisjonipoes, kuhu need olla toonud Eestis tegutsenud kagebeelane.
Postimehe 2010.aasta 21.aprilli number jutustas loo juba edasijõudnud aferisti ettevõtmisest. Nime vahetanud Zerel, nüüd Mati R., pani müüki Richard Sagritsa „Noormehe portree“. Ostja leiduski, sest hind oli väga soodus. Sagrits maksis sel ajal kuni 50 000 krooni, R. küsis 9000. Ostja maksis ja läks kunstimuuseumi ekspertide juurde. Siin ootas teda kurb uudis – Sagritsa pintsel polnud seda lõuendit puutunud.
Taas oli müügilegend äramärkimist väärt: Sagrits olla maalinud „Noormehe portree“ 1942.aastal Nõukogude tagalas, kus paljud Eesti Korpuse sõdurid palunud tal visandada oma palet. Pilt jäänudki Venemaale, kuni läbi suurte raskuste ja ajakulu lõpuks Viljandisse jõudnud…
Elva kandis pole maalikoopiate kriminaalsest ärimisest kuulda olnud.
Elva Elu
